Lõuna-Eesti versus Põhja-Läti – miks röövivad ääremaad üksteise tööjõudu?

Piirikontrolli kehtestamise järel on selgunud, et lätlased ei saa piirangute tõttu  Eestis tööl käia ja vastupidi. Kui Valga-Valka puhul on tihe seotus arusaadav, siis üllatav on see, kui suur on teistes piirkondades asuvates lõunaeestlaste ettevõtetes lätlaste roll.

Kord küsinud Tallinna mees naljatamisi Mõisaküla mehelt, et miks neil seal Lõuna-Eestis nii külm on. Too vastanud, et Mõisaküla on küll pealinnast kõvasti lõuna pool ja loogiliselt peaks kliima soojem olema, aga külmemaks teeb ilma see, et vastas on Põhja-Läti.

Nali naljaks, aga vastastiku mõjud tunduvad suured olema küll. ERR-i loos “Reisipiirangud lõid valusalt Läti töötajaist sõltuvaid piiriäärseid tööstuseid” kirjutatakse Rõuge vallas asuvast Saru lauavabrikust, mille 159 töötajast 115 on lätlased.

Eesti meedias kohtab pidevalt jutte sellest, milliseks ääremaaks on Lõuna-Eesti muutunud ja kuidas inimesed sealt lahkuvad, sest pole tööd ja teenistust. Miks siis needki ettevõtted, kes seal tegutsevad, kohalikke ei palka ja sellega ääremaades elu ei hoia?

Muidugi võib olla nii, et kui lauavabrik tööd tööd alustas, olid inimesed juba Rõugest läinud. Kui aga kohalikke töötuid on, kuid ettevõttes töötavad lätlased, siis jääb üle eeldada ainult üht – naabritele makstakse vähem.

Võib-olla peetakse lätlasi paremateks kohalikest “Bocki-meestest”? Siin maksab muidugi reegel, mis on nähtav kogu maailmas – võõrtöölisi peetakse hoolsamateks kui omi, sest võõrsile minek panebki inimesed ennast kontrollima. Võõras tares pole lihtsalt kombeks ennast koduselt tunda ja seda ka halvemas osas.

Üldiselt aga on Kagu- ja Lõuna-Eesti meie ääremaa, mille vastas on lätlaste ääremaa. Lõunanaabritest oleme kahtlemata paremini arenenud ja tasuvaid töökohti on meie ääremaal rohkem, ning Lõuna-Eesti tööturul toimuv lubab eeldada, et  tööjõupoliitikas oleme kõvad konkurendid.

Ääremaastumise puhul ei tule see kumbalegi kasuks – meil jooksevad lõunaeestlased pealinna, neid asendavad põhjalätlased aga muudavad oma kodukandi veelgi hullemaks “pommiauguks”. Ida-Läti ehk venemeelse Latgale puhul on see ka julgeolekuoht.

Nii tundubki, et me laostame suuremas plaanis hetkekasu nimel üksteist. Või ongi see uus normaalsus, et oleme juurteta ja patriotismitundeta maailmakodanikud?