16.09.2020
Maaelu ei saa rajada linnalastest loomakaitsjate utoopilistele ideedele. Pilt on illustratiivne.
“Taas tuleb juttu teha rahvusliku majanduse tähtsusest, sest mitte kõik ei ole sellest veel aru saanud. Eriti tuleb seda silmas pidada just praegu, mil ennustatakse seninägematut majanduskriisi.
Just rahvuslik majandus kaitseb ka mistahes katastroofide puhul hästi – seda näitasid eelmise sajandi kogemused Saksamaalt, Jaapanist, Soomest ja mujalt. Nii sõdade, majanduskriiside kui loodusõnnetuste tagajärgedest saadi tänu tugevale rahvuslikule majandusele vahel isegi uskumatult hästi jagu.
Seevastu majanduse nõrkus teeb meid äärmiselt haavatavaks. Seda näitas 2008-10 olnud „masu“, mille tagajärgedest said tugeva rahvusliku majandusega riigid üsna kiiresti üle, meil aga pole neist siiani täielikult üle saadud.
Olgu siinkohal kohe öeldud, et just Soome, Rootsi jt. maade tugev majandus on sellest ajast peale aidanud ka väga paljudel eestlastel hakkama saada. Meil aga on suureks probleemiks isegi võimalik öise alkoholimüügi piirang, mis väidetavalt võib vaat et kogu majanduse põhja lasta – vähemalt selline mulje küll jääb.
Eesti ja mitme teisegi maa probleemide üheks põhjuseks on olnud ka vääramatu jõud: meie loomulik areng on korduvalt katkestatud vägivaldsel moel.
1930-ndail hakkas Eesti rahvuslik majandus jalgu alla saama. Eriti hästi läks siis põllumajandusel, ka puidu- ja metallitööstus olid heal järjel. Üldist jõukust paraku veel ei olnud. Kui tänapäeval on ligi 100 000 eestlast või Eesti kodanikku teistes maades majanduslikel põhjustel, siis ka 1930-ndatel oli neid, kes samadel põhjustel Eestist lahkusid ning tihti jäädavalt. Teiste seas oli ka siinkirjutaja vanaisal kindel soov Austraaliasse ära kolida, mis jäi teostamata üksnes uue maailmasõja puhkemise tõttu.
Punaokupatsioon lõhkus paraku kogu oma mõjualal igasuguse rahvusliku majanduse ära. Sellepärast on kogu endises idablokis rahvuslik majandus isegi 30 aastat pärast kommunistlikust okupatsioonist vabanemist endiselt nõrgal järjel. Kõikjal – kaasa arvatud Ungaris ja Poolas – domineerivad rahvusvaheliste korporatsioonide kohalikud harud ja vahendustegevusele orienteeritud ettevõtted, mille vahele on ära eksinud mõni üksik kohalik tootmisettevõte.
Needki on reeglina seotud energiatootmise, maavarade kaevandamise või muude loodusvaradega (meil nt. RMK), mitte ekspordiks sobivate toodete valmistamisega. Vahendustegevusele ja kolmanda maailma moodi odava tööjõuga allhangetele orienteeritud majandus jätab meid paraku igavesti vaeseks ning kriiside poolt ülimalt kergesti haavatavaks.
Võrdluseks – nii Soomes, Rootsis kui Hollandis Euroopa poolelt kui ka Lõuna-Koreas, Taivanil ja Singapuris Aasia poolelt annavad juhtivate ettevõtete seas tooni suured omamaised ettevõtted, mis valmistavad ekspordiks sobivaid tooteid. Nende kõrval on ka suured pangad ja kindlustusfirmad, mis on samuti omamaised. Kõigi nende vahele võivad ära eksida mõned suured kaubandusketid jm. vahendusega tegelevad ettevõtted. Seega hoopis midagi muud kui Eestis ja mujal meie saatusekaaslaste juures.
Oleks igati loogiline, kui 90-ndate julgete reformide järel oleks praeguseks meil olemas arvestatav rahvuslik majandus. Paraku seda pole. Eriti reljeefsena mõjub siinkohal võrdlus Lõuna-Koreaga. Sealgi oli 50-aastane (Jaapani) okupatsioon, millele järgnes veel laastav Korea sõda.
Tollal oli väidetavalt põhjapoolsem Korea isegi arenenum ja jõukam olnud. Ent isegi püsiva sõjaohu tingimustes suudeti Lõuna-Koreas 30 järgmise aastaga jõuda nii kaugele, et kodumaised firmad suutsid juba 1980-ndatel ka rahvusvaheliselt konkureerida absoluutselt kõigiga. Hiljem on see edulugu üksnes jätkunud ja jätkunud.
Meil paraku midagi sellist pole. Kui Tiit Vähi üleminekuvalitsus ja mõlemad Mart Laari valitsused lõid tugeva majanduse tekkimiseks hea baasi, siis hiljem (käesoleval sajandil) pole sellele enam midagi järgnenud. Hilisemad valitsejad on piirdunud vaid tühja propagandaga kõigi aegade kõrgeimast elatustasemest, e-riigist, ettevõtluse alustamise lihtsusest jne. See pole küll päris vale, ent alati tuleb küsida, et mille või kellega võrreldakse.
Veel enam – meile on viimased 10-15 aastat püütud koguni selgeks teha, et vaja on veel vaid „peenhäälestust“ – mille valguses serveeritigi meile isegi täiesti tühiseid muutusi kui tohutut rahva heaolu eest hoolitsemist. Sellest kõigest võib järeldada, et otsustajate arust ongi peaaegu kõik kõige paremas korras. Tegelikkus on paraku hoopis teistsugune.
Eriti ilmseks saab see, kui vaadata näiteks Eesti väärtuslikemate ettevõtete Top 101. Tootmisega tegelevaid ettevõtteid on seal vaid 30, Eesti kapitalile kuuluvad neist vaid 13, esikümnes neid praktiliselt pole.
Tugeva rahvusliku majandusega maades näeb analoogne pingerida hoopis teistsugune välja – tootmisettevõtteid on umbes pool, nad on üldjuhul ikka kodumaisele kapitalile kuuluvad ning nad on tugevalt esindatud ka esikümnes. Ka suuremad pangad jt. teenuseid pakkuvad ettevõtted kuuluvad seal üldjuhul kodumaisele kapitalile. Praegu jääb üle headmeelt tunda selle üle, et vähemalt Tallink ja Eesti Energia siiski „Eesti omadeks“ on jäänud.
Samuti oleks raske ette kujutada, et Lõuna-Koreas, Taivanil, Singapuris, Soomes, Rootsis või Hollandis oleks mõni analoogne ettevõte väärtuslikemate ettevõtete esikümne piiril, nagu meil on Riigi Kinnisvara AS või Riigimetsa Majandamise Keskus. Kuna meil siiski nii on, siis on see veel üks tõend rahvusliku majanduse äärmisest nõrkusest.
Miks siis nii on läinud? Olgu siinkohal veelkord meelde tuletatud, et kõik järgnev kehtib täielikult ka kõigi teiste endiste sotsialismimaade kohta.
Kommunistlik diktatuur suutis igal pool hävitada või kõrvale tõrjuda kõik need, kes normaalsetes oludes oleksid suutnud omaenda algatusvõime ja ideedega olla igas mõttes eestvedajad, uuendajad jne. Samal ajal mõjus punaideoloogia äärmiselt kahjulikult kõigile tema mõjupiirkonnas olnud inimeste mõtlemisele.
Ühelt poolt oli selle tulemuseks massiline kalduvus varastamisele ning hoolimatus oma töö tulemustest. Teiselt poolt oli ka küllalt neid, kelle arust kasumi teenimine ongi midagi olemuslikult halba. Värsked mälestused madalast elatustasemest, mis eriti reljeefselt ilmnes punavõimu lõpuaastatel, sundisid lisaks veel kõiki otsima võimalikult kiireid võimalusi rikastumiseks.
Tootmispõhine majandus nõuab aga pika aja peale suunatud arendustegevust, mis tähendab suuri väljaminekuid ja lähemas perspektiivis vähest tulu. Ka olemasolevad tootmisettevõtted vajasid eranditult kõik suuri investeeringuid, mida polnud ei ülimalt nõrk Eesti riik ega selle kodanikud eraisikutena mitte kuidagi võimelised pakkuma.
Nii juhtuski, et kuigi 90-ndaid võib mõnes mõttes nimetada kodumaise kapitalismi kuldajaks, tähendas see tegelikkuses peamiselt just tohutut vahendustegevuse ja muude kiiret tulu võimaldavate tegevusalade buumi. Näiteks oli siinkirjutaja kodukohaski (kus elas siis 1500 elanikku) senise kaupluse ja kondiitriäriga samas hoones sel perioodil koguni veel kolm (!) toidu- ja tarbekaupade poekest, lisaks veel üks baar. Mõnekümne meetri kaugusel asuvas bussipeatuse putkaski müüdi toidu- ja tarbekaupu. Üle Eestis tegutses siis koguni 40 panka. Ekspordis oli sarnaselt praegusele siis väga tähtsal kohal metsamaterjal, millele lisandus vanametall. Riik teenis palju ka Vene transiidilt. Tööpuudust sel ajal praktiliselt polnud, kuigi senine majandus suuresti kokku kuivas.
Tootmisettevõtted olid paraku ülisuurte probleemide ees ning kuna riik ei oleks neid mingil juhul suutnud üleval pidada, siis erastamisele mingit alternatiivi ei olnud. Tõele au andes ei toonud paraku ka erastamine mitte alati ettevõttele seda, mida oodati. Ka eraomanikud võivad teha kas olude sunnil või ka kasuahnusest valesid otsuseid või siis sekkub mingi vääramatu jõud (nagu 90-ndate lõpu Vene kriis), mis ettevõtte pankrotti viivad.
Pealegi – nagu eelpool öeldud – kui paljud meist sel ajal üldse teadsid midagi sellest, kuidas see õige majandamine käib? Eriti reljeefne näide oli kahtlemata Maapanga pankrot 1998. aastal, kui Riigikoguski kõlasid korduvalt sõnad „Maapangast on kadunud miljard krooni!“ Ei olnud ka hämarate skeemide kasutamine ettevõtluses samuti kaugeltki haruldane.
Kõige selle tõttu tunduski siis järjest parema lahendusena see, et vähemalt pangad ja mitmed teisedki olulised ettevõtted lähevad hoopis väliskapitali kätte. Sest siis võis vähemalt enam-vähem kindel olla, et ettevõte ei lähe pankrotti ning see oli omakorda eluliselt oluline nii ettevõtte töötajate kui ka kogu Eesti riigi jaoks. Mistahes suurema ettevõtte uste sulgemine tähendas ju automaatselt suurt hulka töötuid. Loodeti ka, et väliskapitali suur invasioon jääb vaid ajutiseks ning mõne aja pärast suudavad vahepeal tugevamaks ja oskuslikumaks muutunud Eesti ettevõtjad taas majanduse rohkem oma kontrolli alla saada.
Paraku seda ei juhtunud. Viimase paarikümne aasta kõlav retoorika, mis pealegi toetub mitte uutele ideedele, vaid varasematele vaieldamatutele edusammudele, varjab fakti, et selle aja jooksul pole rahvuslikku majandust suudetud või tahetud välja arendada, kuigi kõik võimalused selleks olid olemas. Müütiliste „euronõuete“ ettekäändeks toomisega on kahtlemata üks tuntumaid võtteid, millega maskeeritakse omaenda saamatust või laiskust.
Üks suur probleem on ka omamaise häbenemine ja kõige mujalt sissetoodava tingimusteta kummardamine. Kui 90-ndate keskel oli siiski riigi poolt otseselt tagantlükatud kampaania „Eelista eestimaist“, siis sel sajandil – eriti pärast Euroopa Liitu astumist – lausa häbenetakse kodumaist toodangut. Ehkki mitte mingit praktilist põhjust selleks pole – meie tootjad täidavad kõikvõimalikke nõudeid lausa ülipüüdlikult.
Säärane ebapatriootlik suhtumine majandusse on lausa absurdne, sest pigem oleks võinud midagi taolist oodata enne euroliiduga ühinemist, mil oleks tulevaste partnerite kummardamine teatud mõttes isegi mõistetav olnud. Tegelikkuses oli hoopis vastupidi – just enne euroliiduga ühinemist julgesid isegi kõige suuremad eurooptimistid rahvuslike huvide kaitseks välja astuda – kui meenutada Siim Kallase korduvalt väljendatud valmisolekut vajadusel Eesti kroon uuesti kasutusele võtta, kui euroga peaks midagi juhtuma.
Võrdluseks – Soomes ja Rootsis valitseb hoopis teine suhtumine ning ka euroliiduga ühinemine pole selles osas midagi muutnud. Seal küll kodumaise toodangu propageerimist ei häbeneta ning ka sissetoodava odavtööjõu asemel eelistavad ettevõtjad ikka „omasid“, äärmisel juhul teiste EL maade kodanikke (näiteks eestlasi).
Niisugune hädaldamine, nagu meil kahjuks levinud on, et „mida küll mujal meist hakatakse arvama, kui hakkame kodumaist propageerima“ või et „meie majandus kukub ilma odavtööjõuta kokku“, ei tuleks Soomes ega Rootsis kellelegi isegi pähe. Ida-Aasiast pole üldse mõtet rääkida – seal töötatakse isegi põlvkondade kaupa püsivalt samas ettevõttes ja loomulikult ostetakse just kodumaiseid tooteid.
On viimane aeg saata senine vahendustegevusele ja muule hõlptulule toetuv majandusmudel prügikasti, sest vähegi pikemas plaanis pole see lihtsalt jätkusuutlik. Kui 90-ndatel andsid olulise osa riigituludest erastamisest saadud tulud, siis neid pole enam ammu. Vene transiit on kokku kuivanud ja sellele ei maksagi liigselt panustada. Sama käib ka turismi kohta, millele on praegune koroonakriis hävitavalt mõjunud. Metsamaterjali vms. tooraine ekspordi suur osatähtsus on omane pigem arengumaadele. Ettevõtte registreerimise lihtusestki pole mitte mingit kasu olnud, sest isegi see pole välismaiseid ettevõtteidki oma peakorterit Eestisse tooma meelitanud. Mõne suurema vapustuse korral Euroopas satuvad ohtu ka senised suured eurotoetused.
Eesti IT-sektori edugi kipub pigem müüt olema, sest mingit suurt nähtavat tulu sellest riigile pole olnud. Paljuräägitud Skype‘i arenduses osalesid küll eestlased, kuid ettevõte ise oli suuremalt osalt jällegi välisomanike omand. Kui Skype lõpuks Microsoftile maha müüdi, teenisid küll mõned eestlastest aktsionärid sellest, ent Eesti riik sellest erilist kasu ei saanud.
Tagatipuks suhtub riik hoolimatult isegi omamaistesse tarkvaraarendajatesse, mille kohta tuleb üks näide siinkirjutaja töö juurest. Nii võeti kümmekond aastat tagasi ühes suures riigiasutuses pärast ümberkorraldusi senise kodumaise majandustarkvara asemel välismaine analoog. Kurja juur on selles, et ükski piiritagune tarkvaraarendaja ei hakka ju tegelema oma programmide kohandamisega nii, et need arvestaksid Eesti seadusi. Eriti oluline on see just palgaarvestuse juures. Arendajad ütlevad lihtsalt, et „see pole võimalik“ – tegelikult nad lihtsalt ei viitsi asjaga tegeleda. Eesti tarkvaraarendajate puhul taolist probleemi pole.
Kõigepealt tuleks kindlaks teha, mis võiksid olla Eesti tugevused. Esimestena meenuvad:
1. väga pikka traditsiooni omav põllumajandus ja
2. uuemal ajal tugevaks saanud IT-sektor.
Hakatuseks tulekski püüda just neid omavahel ühendada. Sest kui põllumajandus toodab otseselt, siis IT-sektori abil saab luua palju nutikaid lahendusi toodete turustamiseks. See tähendab omakorda vajadust nendesamade paljuräägitud nutikate toodete järele, mida võiks samuti just siin Eestis arendama ja tootma hakata. Midagi ülearu keerulist selles pole – Tallinnas võib juba näha ringi vuramas robotkullereid. Just niisugused lahendused – mitte need pigem üle-eelmisse sajandisse kuuluvad „poldid-voldid“ – aitavadki panna kogu majanduse üldist jõukust kasvatama.
Endiselt tasub arvestada ka puidu- ja metallitööstust, ent jällegi silmas pidades sellist tootmist, mis rohkem lisandväärtust tekitab, mitte tooraine (metsamaterjal, vanametall) müüki. Otsida tasub ka täiesti uusi tooteid, mille tootmist oleks Eestis võimalik käivitada ja hoogsalt arendada.
Riik saaks rahvusliku majanduse tugevdamisel kahtlemata palju kaasa aidata. Tema ülesandeks ongi luua tootmispõhisele majandusele soodne keskkond ja pakkuda abi eksportturgude leidmisel. Seda siis senise bürokraatliku majanduse ahistamise asemel, mis peab kiiremas korras lõppema. Mistahes riigistruktuuri ülesanne ei tohi olla maniakaalne kontroll ja karistamine, vaid hoopis ettevõtja ja üksikisiku igakülgne abistamine.
Samuti saab riik sekkuda sel moel, et toetab teadlikult sellist teadustegevust, millest on kasu tootmispõhise majanduse juures. Kui seni on küll üritatud teadust toetada, siis sellest on vähe abi, kui teadlaste avastatut ei kasutata kohapealses tootmises. Ilmselt tuleb ka seadusandlikul teel anda eelis tootmisettevõtetele kui strateegiliselt olulistele. See ei tähenda mitte rahalist toetamist, vaid maksu- jm. soodustusi. Au sisse tuleb tõsta ka kodumaiste toodete teadlik eelistamine. Siingi saab riik suureks abiks olla, pealegi on seda juba varem ehk 90-ndatel ka tehtud.
Siiski ei maksa täiesti ära põlata ka teatud loodusvarade eksporti, sest näiteks Ida-Aasias tahetakse väga mitmeid selliseid asju, mis Eestis vaid õlgu kehitama paneksid. Ka nendega võiks palju teenida, kusjuures suurt keskkonnamõju ei pruugi üldse ollagi.
Omaette teema on muidugi see, et vabaturumajandusest on endiselt rohkem kasu pigem riigile, mitte üksikisikule. Sellelgi on paraku oma mõju ühiskonna üldisele jõukusele. Siingi saab riik omalt poolt astuda samme, mis soodustaksid rahvusliku majanduse tugevnemist, seda just maksupoliitika kaudu. Muidu jääbki igavesti kestma praegune olukord, kus meie inimesed on tegelikult äärmiselt töökad ja haritud, nende lapsedki tõstavad PISA testides kogu Eesti üldise pingerea etteotsa, kuid sellest kõigest mitte mingit erilist kasu ei neile endile ega ka riigile ei ole. Nii ongi meie targemad pead sunnitud minema tööle kuhugi välisriiki, kuna kodumaal makstakse lihtsalt naeruväärselt vähe.
Üks seni kasutamata võimalus üldist palgataset tõusule viia oleks sotsiaalmaksu lae kehtestamine, millest on juba aastaid aeg-ajalt räägitud. Miks see on oluline? Vaatame nüüd ettevõtja poole pealt, missugused on tööandja kulud selleks, et töötaja pangaarvele laekuks täpselt 1000 eurot. Järgnev näide on võetud ühelt päris ehtsalt palgalehelt.
1000-eurose netopalga leidmiseks arvutab raamatupidamisprogramm välja 1296,68 eurot. Sellest lähevad maha:
*töötuskindlustus -20,75 EUR
*kogumispension -25,93 EUR
*tulumaks -250 EUR (selles näites on maksuvaba määr 0 eurot)
Arvestatud summale lisanduvad:
*tööandja töötuskindlustus +10,37 EUR
*sotsiaalmaks +427,90 EUR
Seega on 1000-eurose netopalga korral palga kogukulu tööandjale koguni 1734,95 eurot ning seda üheainsa töötaja puhul. Tavaliselt on aga töötajaid rohkem kui üks ning vastavalt mitmekordistuvad ka palgakulud. Sama juhtub siis, kui netopalk oleks näiteks 2000 eurot.
Nüüd on täiesti selge, mis on üheks takistuseks tasuvate töökohtade tekkimise ees. Mitte alati ei saa süüdistada tööandjaid ihnsuses, sest paljudel juhtudel neil polegi tõepoolest võimalik kõrgemaid palku maksta. Eriti kehtib see just suurtest linnades väljas asuvate ja/või teenindusettevõtete puhul, kelle kuludest moodustavadki suurima osa just palgakulud ja kellel ei ole lihtne saavutada piisavalt suurt käivetki, et konkurentsivõimelisi palku maksta. Ka massiline miinimumpalga või selle lähedase palga maksmine on pahatihti põhjustatud just sellest. Pealegi on ettevõtjail ju ka muid kulusid – pangalaenud, ruumide ja/või tehnika rent jpm.
Kuna ettevõtja palgakuludest umbes veerandi moodustab sotsiaalmaks, siis sotsiaalmaksu lae kehtestamine võimaldaks tõepoolest hakata kõrgemaid palku maksma, ilma et tööandja kulud seetõttu kosmiliselt kasvaksid, erinevalt praegusest.
Mis puutub astmelisse tulumaksu, siis see saab kõne alla tulla vaid siis ja ainult siis, kui Eestil oma tugev rahvuslik majandus on. Alles siis võib teha paar astet juurde. Seni tuleb jääda praeguse ehk astmelise tulumaksuvabastuse süsteemi juurde, mis praeguses majanduses on igati õiglane ja mõistlik lahendus. Annab see ju madalamapalgalistele varasemaga võrreldes tõepoolest päris arvestatavalt rohkem raha kätte. Seevastu hävitaks praeguses olukorras astmelise tulumaksu kehtestamine tõepoolest isegi olemasoleva nõrga majanduse täielikult ära.
Peame endile aru andma, et astmeline tulumaks võib anda soovitud efekti vaid seal, kus on tugev rahvuslik majandus. See tähendab, et on palju erakordselt suurte sissetulekutega ettevõtteid ja üksikisikuid. Meil neid paraku napib. On sügavalt ekslik pidada erakordselt suureks sissetulekuks näiteks Riigikogu või valitsuse liikmete töötasusid: kui ka jätta nad viimseni üldse ilma igasugusest sissetulekust ja jagada see võrdselt kogu rahvale laiali, saaks igaüks meist igas kuus juurde vaid mõnikümmend senti.
Teatud muutused maksupoliitikas koos põhimõttelise muutusega riigi suhtumises nii tööandjatesse kui töövõtjatesse aitaksid kahtlemata kaasa rahvusliku majanduse tugevnemisele. Mistahes riigistruktuuride ülesanne peab olema ettevõtja ja kodaniku abistamine, mitte absurdini läinud kontrollimine-karistamine, nagu seni.
Kas õige on pigem parem- või vasakpoolsem majanduspoliitika, sõltub puhtalt konkreetsest ajahetkest. Kui 90-ndatel oli kindlasti õige suund parempoolsus, siis praegu oleks vaja senisega võrreldes “vasakpoolsemat” lähenemist. Õnneks on praeguses valitsuses koos mõlema suuna esindajad, seega võib eeldada, et leitakse kõigile sobiv tsentristlik kompromiss. See oleks ka kogu Eesti huvides. Peamine on, et see kompromiss viiks tugeva rahvusliku majanduse tekkimisele, sest senine populistlik nappide rahaliste vahendite ümberjagamine on pikas plaanis täiesti mõttetu.
Ei saa panna ka võrdusmärki rahvusliku majanduse ja mõne ideoloogia vahele. Ühtviisi on ekslik pidada Saksamaa edu aluseks 12-aastast natside võimuperioodi ja Rootsi edu aluseks sotsiaaldemokraatide pikaajalist valitsemist. Mõlemal maal oli tugev rahvuslik majandus juba ammu varem olemas. Saksamaa puhul pealegi õnnestus majandusimet korrata ka pärast Teist maailmasõda, demokraatia tingimustes, pealegi veel olukorras, kus 1/3 riigist oli riigi ülejäänud osast täiesti ära lõigatud. Tänapäeva Hiinas tegeleb rahvusliku majandusliku ülesehitamisega hoopis Hiina Kommunistlik Partei ja on seda väga edukalt teinud.
Siinkohal võib teatud paralleeli ka Eestist leida: Savisaare-aegse Keskerakonna üks põhiväide oli, et kuna Keskerakond on Tallinnas võimul, siis just tänu sellele „Tallinn õitseb“. Tegelikult ei ole üldse vahet, kes Tallinnas võimul on, sest sinna on niikuinii koondunud suurem osa Eestis ringlevast rahast. See lihtsalt on nii. Ent kus on raha, seal on võimalik ka sellega midagi ette võtta. Kus raha ei ole – näiteks paljudes Lõuna-Eesti omavalitsustes -, seal on olukord üsna nutune. Enda kiitmise oleks ära teeninud hoopis selline poliitiline jõud, mis suudaks mõnes seni vaeses omavalitsuses majanduse hoogsalt käima panna.
Järelikult võib tugeva rahvusliku majanduse külge „kruvida“ mistahes ideoloogia ja siis väita, et edulugu sai teoks just tänu sellele ideoloogiale. Tegelikult ei ole nii – alati on tähtis see, et rahvuslik majandus oleks tugev. Muu nii oluline ei ole. Ehkki taas peab sedagi kordama, et meie opositsioonile niivõrd hingelähedaste „euroopalike“ (liba)väärtuste baasil pole siiani ühtegi edukat majandust üles ehitatud. Kõik senised edulood kinnitavad hoopis seda, et edu toob opositsiooni poolt vihatud väärtustele toetumine.
Palju ongi räägitud sellest, et Eestil puudub pärast kõikvõimalike organisatsioonidega liitumist uus „suur idee“. Tegelikult on see idee täiesti olemas: tuleb saavutada, et meie majandus hakkaks kasvama 8-10% aastas ja nii 10-15 aastat järjest. Siis ja ainult siis jõuame ka juba 30 aastat oodatud üldise jõukuseni. Kuidas täpselt selleni jõuda, sõltub juba meie otsustajate ja meie kõigi nutikusest. Ent üks on kindel – ilma tugeva rahvusliku majanduse väljaarendamiseta seda eesmärki saavutada ei õnnestu.
Taavi Pärtel, analüütik