Reformar Arto Aasa juhitavad tööandjad sirutavad käed anuvalt riigi poole 

Pole teada, kuidas toimuvad asjad mujal Euroopa Liidus, kuid vähemalt Eestis näib ettevõtlus pidevat riigiabile ja eurorahadele lootmist tähendavat, mida tõestab ka reformarist Tööandjate Keskliidu tegevjuhi Arto Aasa jutt.

BNS edastab: “Kohalike valimiste eel on tööandjad sõnastanud omapoolsed ettepanekud nii omavalitustele kui ka riigile. Tööandjad väljendavad sügava muret, et viimastel aastatel on liigsete piirangute ja protestide tõttu igasuguse äri- ja ehitustegevuse laiendamine maapiirkondades muutunud ülimalt keeruliseks, mis seab ohtu Eesti majandusarengu ja kiirendab ääremaastumist. /…/ Tööandjad peavad kohaliku elu arendamiseks esmatähtsaks kohaliku ettevõtluskeskkonna parandamist ja suure lisandväärtusega investeeringute meelitamist omavalitsustesse.”

Esimene mulje sellisest jutust on see, et ettevõtjad ootavad taas riigi sekkumist, sest ise nad midagi ära teha ei suuda, eriti “suure lisandväärtusega investeeringute meelitamise” osas ja riik peab seda nende eest tegema. Teiseks – Arto Aas tööandjate esindajana on pärit Reformierakonnast ja peaks seetõttu pigem valitsusega otse suhtlema.

Endine rahandusminister Martin Helme käis uudsena välja PPA ehk avaliku ja erasektori koostöö, kuid see võimalus lasti Reformierakonna võimule pääsedes kohe põhja, lahendus polnud “oma”. See näitab, et tööandjad on poliitiliselt ülelaetud ega oska võimalusi ära kasutada, seda näiteks EKRE-osalusega valitsuse algatatud teede-ehituses, mille PortoRollo valitsus kohe koomale tõmbas.

Setõttu jääb Arto Aasa pöördumine arusaamatuks – see on ju “teie” valitsus, miks ta teid ei aita? Järsku ei hooli?

Pöördumise sisus on üks oluline lause: “…liigsete piirangute ja protestide tõttu igasuguse äri- ja ehitustegevuse laiendamine maapiirkondades muutunud ülimalt keeruliseks…” Tööandjad muretsevad protestide pärast, mis saadavad igasuguseid tselluloositehaseid ja teisi selliseid objekte, ning nõuavad kogukondade taltsutamist?

„Omavalitsused peaksid võistlema uute investeeringute ja töökohtade nimel, mitte neid kergekäeliselt eemale tõrjuma. /…/ Omavalitsused peavad kiirendama ja lihtsustama planeeringute protsessi, et uued investeeringud ei takerduks üleliigsesse ning lõputult venivasse bürokraatiasse. Uute investeeringute meelitamine algab omavalitsusjuhtide avatud ja paindlikkust suhtumisest. /…/ Kõik kohalikku elu- ja ettevõtluskeskkonda parandavad otsused ei ole omavalitsuste ainupädevuses. Suur osa neist muudatustest eeldab tõhusat koostööd riigi- ja omavalitsuste vahel. /…/ Tööandjad soovitavad riigil luua kohalikele omavalitsustele ka otsene rahaline stiimul ettevõtluskeskkonna arendamiseks ja välisinvesteeringute ligimeelitamiseks,” seisab pöördumises.

See tähendab, et reformimeelsete tööandjate arvates peaks riik ja omavalitsused rajama neile piltlikult öeldes ehitusplatsi ette ning nemad tulevad ja panevad seinad püsti. Sellist riigile lootmist näeb peamiselt vasakpoolse kallakuga riikide ettevõtluses.

Järsku on tööandjad ise asjad käest lasknud, sest nende huvi igasuguste ideoloogiliste programmide vastu (“triibulised nimekirjad”, vähemuste kaasamine tööjõupoliitikasse, kliimahüsteeriaga kaasaminek) ei ole kuidagi majandusreeglitega kooskõlas – kõik need algatused vähendavad efektiivsust ja konkurentsivõimet. Kui siis häda käes on, vaadatakse riigi poole: ole hea, aita!