06.04.2020
Koroonakriis ja piirangud puudutavad ettevõtlust väga valusalt – kui surmahaigus on kruiisilaeval, ei saa Risto Rossari kombel käega lüüa. Pilt on illustratiivne.
Praegu vaidlevad eriolukorrale vastu päris mitut sorti inimesed: need, kes on tüdinenud kodus istumast; need, kelle äri kõrbeb; need, kelle ideoloogiline pagas keeldub suletud piire tunnistamast, ja muidugi need, kes on opositsiooni surutud ja tahaks valitsusele “ära teha”.
ERR-is küsib ettevõtja, investor ja Insly asutaja Risto Rossar: kas nii meie kaasaegne ühiskond lõhki lähebki? Laiemalt maailma vaadates tuleb nentida: jah, aga seetõttu, et praegused ühiskonnamudelid tunduvad olevat aja ära elanud! Aga kuna Risto Rossar on emotsionaalselt ja küsivas toonis kirja pannud palju eraldi punkte, siis üritab Uute Uudiste toimetus neile vastata.
Tundub, et COVID-19 viirusest on saanud sündmus, mille vastu võitlemiseks ei ole ükski hind liiga kõrge, kirjutab Risto Rossar.
Erinevalt “kuumadest”, info-, hübriid- ja kaubandussõdadest ning paljust muust, on seekordne kriisitekitaja mitteinimlikku päritolu, see ründab nähtamatult,salakavalalt ja surmavalt, ning seetõttu on hinnad tõesti kõrged – latiks on inimelu.
Kuidas on võimalik, et me kõik istume kodus, tööd ei tee, keskpank trükib raha juurde ja see teeb meid rikkamaks? Kui nii saaks, siis miks me kogu aeg seda osavat majandusliku trikki ei kasuta?
Me istume seni kodus, kuni suurem puhang möödub ja hakkame siis taastuma. Kaotame palju, aga paljud jäävad ellu. Praegune kodusistumine on haiguse esmatõkestusvahend.
Kuid kas me mõtleme selle peale, et inimese keskmine eluiga ja SKT per capita väga tugevas positiivses korrelatsioonis? Ehk kui me vähendame majandust, siis me statistiliselt tapame ära teatud koguse inimesi. /../ Kui maailma SKT langeb 30 protsenti, siis sellega tapetakse ära kümme korda rohkem inimesi kui COVID-19 ka kõige mustema stsenaariumi korral suudab saavutada.
Kas hakkame katsetama? Proovime kõigepealt COVID-i musta stsenaariumi järgi? Või proovime siiski kogu maailma hirmutavat haigust ohjeldada, sealhulgas ka majandust pärssivaid stsenaariume kasutades? Aga järsku on maailmamajandusel reservid, ärakasutatavad ülekulutused ja muu taoline, mida me õpime majanduskitsikuses kasutama ja SKT ei lange nii katastroofiliselt?
Kas olukord on tõesti nii hull, et tuleb kehtestada peaaegu sõjaseisukord, võtta ära meie vabadused ja lasta poliitikutel ennast kodudesse vangi panna. Miks ei võiks minu lapsed minna koos treeneri ja trennikaaslastega kümnekesi metsa treeningule? Treener saaks palka, lapsed oleksid tervemad nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja suudaksid viirustele ilmselt paremini vastu astuda kui samal ajal toas olles.
Olukorrast saab hea ülevaate uudistest: “Koroonaviiruse ohvrite arv ületas maailmas 70 000 piiri.” (BNS) Mis aga puutub “vangi panevatesse poliitikutesse”, siis nemad tegutsevad pigem meditsiinispetsialistide soovitusel ja paljud on kodus “vangis” vabatahtlikult, sest tahavad viiruse võimalikult valutut möödumist. Aga Risto Rossari lapsed võivad ka terviseradadel koos kaaslastega treenida – iseasi, kas mõni neist koroonaohvrite rubriiki sattuda tahab.
Meie haiglasüsteem ei pea ju vastu, kui kõik jäävad korraga haigeks? /…/ Seda juttu olen ma kuulnud alates viiruse leviku algusest, aga ma ei näe mingeid investeeringuid haiglate ehitamiseks. /…/ riik, selle asemel, et ajutisi haiglaid ehitada ja selleks valmis olla, paneb inimesed kodudesse kinni, et keegi ei saaks jumala eest tööd teha ja haiglaid ehitada. Ilmselt nende haiglate ehitamine oleks tuhat korda odavam kui majanduse põhjalaskmisega sündivad kahjud.”
Saadame siis inimesed viirusest hoolimata haiglaid ehitama, et nad kohe sinna ka ravile jääksid? Teeme hästi palju haiglakohti, et igal vabalt ringi liikuval inimesel oleks oma haiglakoht?
Kui me maksame inimestele riiklikku toetust töö tegemata jätmise eest ja paneme piirid kinni, siis kes meie kartuli kevadel maha paneb? /…/ Kui käivitatakse meeletu riiklike toetuste süsteem, siis kas keegi ei karda, et see on tagasipööramatu. /…/ Olukorras, kus me hävitame kogu majanduse, on ilmselge, et toetustega tuleb jätkata järgnevad kümme aastat.
Risto Rossar ilmselt ei märka, et toetusi hakkavad saama ka ettevõtted, et nad oleks kriisi lõppedes alles ja koondamata töötajatega valmis kohe tööle asuma. Kõige erilisem aga on ennast ettevõtjaks nimetava inimese pimedus selles osas, et Eesti ei tegutse omaette, üksi ja õelalt, vaid kriis on kogu maailmas, samadel põhjustel ja suuresti samasuguste kriisimeetmetega. Mis aga kartulite mahapanekusse puutub, siis Eestis on siiski omad inimesed säilinud.
Kas inimesed, kes istuvad järgmised kuus kuud kodus, nautides sotsiaalsüsteemi hüvesid, vaadates riigi raha eest Netflixi ja õhutades sotsiaalmeedias paanikat, mõistavad, kust see raha tegelikult tuleb ja aduvad, et seda raha, mida neile praegu makstakse, ei ole tegelikult juba ammu olemas. /…/ paneme inimesed ja majanduse lukku, viirus on meiega veel kauem, sest inimeste isoleerimine ei lase ka immuunsusel tekkida nii kiiresti, kodus diivanil istumine nõrgendab veelgi inimeste immuunsüsteemi ning nende raha saab otsa. /…/ Poliitikud annavad aga inimestele veel rohkem raha, poliitikutel on wild card ehk vaba voli, et raha juurde trükkida, tekib suur inflatsioon /…/ ja siis olemegi sotsialismis, kus kõigile antakse tuhat eurot kuus, mille eest varsti saab osta pätsi leiba ja paki makarone.
Nii halval arvamusel üks inimene rahvast ongi. Uued Uudised usuvad küll, et nii kui kriis taandub ja piirangud lõpevad, ei jää inimesed koju ahju peale, vaid tõttavad tagasi raha teenima. Kodus ei taheta praegugi istuda, seda tehakse sunnitult. Ja kust on pärit tähtaeg kuus kuud? Aga üldiselt – igast hullemastki kriisist on välja tuldud, Rossar aga maalib ehedaimat maailmalõppu.
Edasi jõuab Rossar huvitava järelduseni: meie kaasaegne tore ühiskond lähebki lõhki ja asendub mingi uue maailmakorraga. Enamik diktaatoreid on tulnud võimule just raskel ajal rahvale ebareaalseid asju lubades.
Kui jätame kõrvale vihje Eestile ja EKRE-le, siis kus tulevad võimule diktaatorid? Kõige rohkem kannatanud Itaalias ja Hispaanias? USA-s ja Suurbritannias, millele ennustatakse kahte väga rasket nädalat?
Miks me kõik kriisi puhul arvame, et riik on äkki palju targem majanduse juhtija kui erasektor? Ootame riigilt majandusotsuste tegemist ja veel suuremat rahade laiali jagamist kui enne. /…/ Tunnistame, et nüüd korraga on poliitikud muutunud valgustatud majandusotsuste tegijaks, kes hakkavad majandust kriisist välja aitama. /…/ Kahjuks teeb riigi sekkumine olukorra lahendamisse nagu alati ainult halba. Kui lasta turul kriis ise ära lahendada, siis ilmselt tuleksime me sellest palju kiiremini välja.
Taas pole Risto Rossar märganud, et seesama erasektor nõudis riigilt igasuguseid samme juba siis, kui kriisist polnud veel õrna haisugi. Tänase eurorahade- ja projektikirjutamispõhise majandusmudeli juures ettevõtjad juba harjunud kõike riigilt nõudma – kust võetakse ühtäkki see iseotsustamisvõime? Ja kuidas “turg” pandeemia ära lahendab?
Ettevõtjad unustavad, et riigi kohuseks on teha ka poliitilisi otsuseid, kasvõi migratsiooni ja julgeolekut arvestades. Nemad laseksid riigi võõrtöölisi täis, aga kui need mõne majanduslanguse ajal hätta jäädes rahutusi algatavad, siis vaadatakse küll riigi poole. Saksamaa tõi 1970. aastatel sisse ohtralt türklasi ja täna on need inimesed tööhõivelt kõige madalamal, sotsiaaltoetustelt aga kõrgemal tasemel, seejuures aga poliitiliselt ja sotsiaalselt aktiivsed kõike nõudma.
Uute Uudiste vastused Rossarile on küll lihtsustatud, aga nii rumalale juttule ei saagi keeruliste majandusvalemitega vastata.
Risto Rossar on kokku kirjutanud apokalüptilise tulevikustsenaariumi, mis reaalsuses ilmselt kunagi ei teostu. Tema puhul on taas nähtav üks möödalaskmine – ennast ettevõtjaks pidav mees ei ole aru saanud, et seekordne kriis on esimest korda ajaloos tingitud haigusest ja uppi paisanud kogu maailma.
Kõige sellega, mida Rossar Eestile süüks paneb, maadleb praegu kogu maailm ja kindlasti on asjas sees inimesi, kes on märgatavalt kompetentsemad kui Insly omanik – miks siis USA, EL ja ÜRO küll nii paanikas on?