01.10.2021
Karta on, et enamiku kliimavõitlejate arusaam kliimast ja rohepöördest püsib emotsioonide tasemel. Pilt on illustratiivne.
“Inimestele on tekkinud kuvand, et rohepööre võrdub loodushoiu ja keskkonnakaitsega ning kui ollakse rohepöörde vastane, siis ollakse ühtlasi ka keskkonnakaitse ja loodushoiu vastane. Nii see aga ei ole.
Rohepööre seob endasse terve hulga erinevaid majandus- ja keskkonnaalaseid tegevusi, mis idealistlikult peaksid ühtse paketina meid paremasse tulevikku viima. Selles niinimetatud paketis on aga hulga tegevusi, mis pikemas perspektiivis võivad liigutada ühed probleemid suurte majanduslike kuludega lihtsalt mujale.
Seal on ka teemasid, mis võivad teatud piirkondades tekitada majanduslikke ja sotsiaalseid katastroofe jne. Seega oluline on olla iga rohepöörde komponendi osas kriitiline, teaduspõhine ja alalhoidlik. Kõik, mis on roheline, ei kõlba kohe ju süüa.
Rohepöördest lähemalt
Rohepöörde aluseks oleva Pariisi kliimaleppe sisuks on:
* eeldus, et viimase 150 aasta jooksul aset leidnud Maa keskmise temperatuuri tõus ca 0,8°C on inimeste süü, sest inimtegevus paiskab õhku liigselt süsihappegaasi (CO2);
* arvamus, et temperatuuri tõus on üks peamisi põhjuseid Maa elurikkuse vähenemises, poolustel oleva jää sulamises, teatud piirkondade kõrbestumisel jne;
* lootus, et kui inimkonnal õnnestub maakera temperatuuri tõusu aastaks 2100 pidurdada nii, et tõus jääb alla 0,8°C, on kõik veel hästi;
* hirm, et inimtegevuse sama intensiivne saastamise juures võib saja aasta pärast tõusta Maa temperatuur veel 1°C võrra, misläbi algavad Maal protsessid, mida inimene enam peatada ei saa. Sagenevad tormid ja põuad, tõuseb mereveetase, hävinevad korallrahud jne;
* usk, et kõik eelpoolmainitu on tõde ning fosiilkütustest loobumine päästab maailma.
Pariisi kliimaleppe järeldusena kuulutasid Euroopa Parlamendi liikmed välja kliima hädaolukorra ning 2019. aasta detsembris esitas Euroopa Komisjon kliimaneutraalse Euroopa tegevuskava ehk rohelise kokkuleppe ehk rohepöörde. Inimtekkeline süsihappegaasi heide tuleb Euroopa Liidus juba aastaks 2050 nulli viia!
Kuigi vaid eeldustel, arvamustel, lootustel, hirmudel ja usul baseerudes, on sihini jõudmise tegevusplaan õilis – taastuvate energiaallikate laialdasem kasutuselevõtt, linnade, tööstuspiirkondade ja maanteede läheduses on õhk puhtam, põllud mahedad, liigirikkus kõrge, ehitised ja transpordivahendid energiasäästlikud ning tooted taaskasutatavad ja kauakestvad.
Kõiki neid keskkonnakaitselisi ja inimese tervisest hoolivaid meetemeid saame ja peame tõhusamalt rakendama ka ilma rohepöördeta ning koheselt põlevkivist loobumata. Kuid kas sellisel juhul suudab maailm kliimasoojenemist pidurdada?
Vaadeldes meie olukorda maailma kontekstist, siis eestlaste osakaal maailma rahvastikust on 0,016% ja meie panus inimkonna pool tekitatud süsihappegaasi emissiooni 0,05%. Kuidas mõjutaks me maailma temperatuuri muutusi siis, kui me lõpetaks siin igasuguse majandustegevuse ja liiguks kiviaega!? Kuidas lõpetab selle kogu inimkond, kui kaheksast miljardist pingutab soojenemise vähenemise nimel siiralt vaid paar miljardit inimest!?
Samuti ei pruugi uued, kallimad ja ebastabiilsemad tehnoloogiad, nende tootmine ja hilisem käitlemine seda kliimapäästmise missiooni täita.
Mis oleks siis plaan B? Täna sellest ei mõelda. Eesti inimestes on igati püütud süvendada tunnet, et oleme patused ning usutakse siiralt, et rohepööre aitab, isegi siis, kui:
* energiatootmisest loobuv ja kalleid kvoote ostev Eesti suunab oma rahva raha riigist välja;
* teatud riikide kiireloomuline maksustamine toob endaga kaasa ebavõrdsust ja üldise elatustaseme langust;
* kohalikud tootmised kolitakse mujale, lisandub täiendav kulu nende toodete otsesele või varjatud tagasi transpordile – olgu toodeteks siis energia, energia kandjad või midagi muud.
* põlevkivi asemel ostame elektrit mujalt, näiteks läbi Soome Vene gaasist tehtud elektrit.
* poliitikute ja roheliste survel põletame Eesti metsad ning asendame need liigivaeste istandustega.
* põletame arenenud lääneriikide puidujäätmeid, mida nemad „ei oska“ roheenergia defitsiidis energiaks muuta.
* ehitame oma maa ja mere täis Läänemere võimsamaid tuuleparke, mis toovad endaga kaasa hulgaliselt majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid probleeme;
* teame, et mõned aastatuhanded tagasi oli kliima põhjapoolkeral kuni 2°C tänasest soojem ja Eestis kasvasid laialehelised metsad. Ilmselt toimus hilisem jahenemine rohepöörde kaasabita.
Nagu öeldud, on iga rohepöördega kaasneva tegevuse juures oluline hinnata tegevuse eesmärgipärasust, milleks on keskmise õhutemperatuuri tõusu vähendamine. Samas ei saa neid „rohelisi samme“ teha pimedas usus, vaid tuleb hinnata neid mõjusid teaduslikult ja laiapõhjaliselt.
Pimedale usule baseerudes saab tõmmata nii mõnegi paralleeli reformatsioonieelsele Euroopale.
Näiteks on inimese võime kliimat mõjutada ju suuresti usu küsimus ning rohelisi samme tehes on sul võimalik nn meelt parandada. Kui sa usud, kuid eksid teelt, siis on võimalus end läbi kliimaindulgetside (CO2 kvootide) patust vabaks osta.
Kui sa aga ei usu, siis on suur tõenäosus, et võid sattuda inimese või riigina „inkvisitsioonikohtusse“ ja sind võidakse kuulutada ketseriks. Ajalugu on näidanud, et selline pimesi uskumine pikalt ei püsi ning varem või hiljem ilmub välja mõni reformaator, kes sellise süsteemi murrab ning näitab teed veidi paremas suunas.
Suur kahju on sellest, et akadeemikute Endel Lippmaa ja Anto Raukase lahkumisega on Eesti teadusmaastikult kaduma läinud oskus Maa klimaatilisi protsesse jälgida, kriitiliselt mõelda ja neid julgelt välja öelda. Enam ei kuule seisukohti, et kliimasoojenemisel on vulkaanidel, metsatulekahjudel, kuid eelkõige muudel kasvuhoonegaasidel (nt metaan ja veeaur) inimtekkelistest süsihappegaasist olulisem roll.
Fakt on, et Maa kliima on muutunud minevikus, teeb seda olevikus ning saab olema muutuv ka tulevikus. Õhu koostises on süsihappegaasi 0,04%, kas see kogus tõuseb miljondiku võrra või mitte, ei ole ehk nii määrav kui õhu veeauru osakaal, mis on õhus süsihappegaasi tasemest ligi 20 korda suurem ja pidavat sõltuma hoopis Päikesest.
Eks aeg näita.
Ei tasu ära unustada ka seda, et teadaolevalt on Maal olnud 5-10 jääaega ja kindlasti tuleb millalgi järgmine, mis Maa õhutemperatuuri selgelt alla toob.”
Robert Kiviselg
endine keskkonnaministri nõunik
õpetaja