Ukraina ettevõtlus ja tööjõud Eestis ehk avatus toob meile ka lõdva püksikummiga slaavlannad

Nii Eestis kui kogu maailmas on kombeks kirjutada teatud asjadest ainult head, luues seega protsessidest üheselt positiivse pildi – halvad asjad jäetakse igaühe enda avastada.

Pikka aega raiuvad nii Eesti meedia kui ka asjast huvitatud ettevõtjad, et Eestile on väga võõrtööjõudu vaja, muidu me ei arene ega saa jõukaks (nüüd pärsib arenguid hoopiski kliimaneutraalsus).

Tööandjatele on kahtlemata tööjõudu vaja ja mida odavamat, seda parem, palju asju saab tänu võõrastele ära tehtud ja ehk kasvab jõukuski, aga kõrvalnähtusid ei taha keegi arvesse võtta.

See, et elamisloata võõraste kaasatoodud peredele ei ole lasteaia- ja koolikohti (venekeelseid), on asja üks tahk. Teine moment seisneb turvalisuse vähenemises, seadusrikkumiste arvu suurenemises ja kuritegevuse kasvus.

Eestis kasvab juhtumite arv, kus kolmandatud riikidest pärit naised osutavad tasu eest seksuaalteenuseid, kinnitas politsei- ja piirivalveamet (PPA) –  tänavu on prostitutsiooni tõttu riigist välja saadetud 40 inimest, kirjutab ERR-i uudisteportaal. Päritoluriikideks on peamiselt Ukraina ja Venemaa.

Seega on tänu avatusele lisaks vajalikule tööjõule siia valgumas ka prostituudid, taskuvargad, petturid ja muu inimkonna pahupool. Sest kuigi armastatakse rääkida, et migratsiooniga lähevad liikvele ettevõtlikumad inimesed, kes otsivad uusi võimalusi, ei taheta rääkida sellest, et kui kuskil avaneb uus Eldoraado, siis kihutavad sinna ka kõik hõlptuluotsijad, loodrid, petturid, teiste arvelt rikastujad ja kindlasti ka kodumaal tagaotsitavad kurjategijad.

Kui vastuvõtjariik otsib paaniliselt töökäsi, nagu Eesti ettevõtjad praegu, siis tekivad ka seadustest möödahiilimised, silmade sulgemised kahtlaste asjade ees ja tausta ebapiisav kontroll, mis lubab sihtriiki sisse imbuda ka neil, kes pole oodatud.

Eesti on uhke oma läänelike saavutuste üle ja silmade sulgemine selle mentaliteedi ees, mida endiselt sovjetlikult mõtlevad ukrainlased kaasa toovad, tähendab uusi konflikte mõttelaadide vahel.

Meedias kirjutati mõne aja eest ukrainlasest ettevõtjast Arsenist, kes nimetas Lääne töövõtustandarditest lähtuvaid eestlasi laiskadeks, sest nemad ei tööta enam 12-15 tundi ööpäevas, nagu ukrainlased, samas aga nimetas “ettevõtja” põlisrahvast liiga seaduskuulelikeks ja andis teada, et on Eestis juba palju kordi seadusega pahuksis olnud.

Lisaks on kirjutatud ukrainlastest, kes jätavad endast maha lagastatud ühikakohad ja siin ostetud odavad autod, sõidavad purjuspäi ja rikuvad teisigi liikluseeskirju. Päris palju on neidki, kes on kodumaale naasnud, jalad ees, seda nii tööõnnetuste kui ka liiklusavariide tõttu.

Migratsiooniprotsesside puhul on üks äraspidisemaid momente see, kuidas töökäte ja kasumi nimel unustatakse kõik muu, ning mingil hetkel on ühiskond teistmoodi ellusuhtumisega võõraid täis, turvalisus on kadunud, kuritegevus lokkab ja süüdistada pole kedagi – meie nad kutsusime, olles avatud, sallivad ja edumeelsed. Rootsi ja Soome on juba tulistamisi ja plahvatusi täis, Eestigi sammub jõudsalt samas suunas, kui siseminister Mart Helme just kätt sellele ette ei pane.