26.04.2020
Riigikogu saadik Urmas Espenberg on ise pikalt turismiäris töötanud.
Euroopa Liidu seadused ja direktiivid, mis pidanuks reguleerima 28, nüüd juba 27 liikmesriigi vahelist turismiäri turgu ja eeskätt pakettreisindust (transport, majutus, teenused) varises kokku vähem kui ühe kuuga. Selmet asju koordineeritult ajada, jäid kõik liikmesriigid lukku, püüdes probleeme ise lahendada. Nii rahvusvahelise teenuse puhul nagu reisimine, on see aga üsna raske. Laiemalt tekitab see küsimuse üleeuroopaliste direktiivide ja määruste mõttekuses/mõttetuses üldse.
Riigikogu liige ja ise aastaid reisi-ja majutussektoris töötanud Urmas Espenberg vaatleb turismiäri näitel paljastunud fakti, kuidas kõikvõimas „Eurobürokraatia Tiiger“ osutus papist butafooriaks. Selgub, et kriisiolukorras euroregulatsioonid ei toimi ja väiksemgi katastroof paneb kogu butafooria nagu potjomkini küla võdisema. Näib, et suuri sõnu teha oskav EL sobib ainult rahulikeks aegadeks? Seda kinnitavad tegelikult juba juhtunud kriisid: finantskriis, rändekriis ja nüüd siis koroonakriis. Reisifirmad lisavad siia veel 2010 aastal kogu Euroopa lennuliikluse seisanud Islandi vulkaanipurskekriisi.
Eesti 24 reisikorraldajat ühendava Reisibüroode Liidu pöördumises valitsuse ja Riigikogu poole öeldakse, et hetkel on nende suurimaks probleemiks EL pakettreisi direktiiv ja selle täitmine pandeemia olukorras. Kui erinevatel majandusharudel on olemas mõiste „erakorraline olukord“ ja praeguses situatsioonis lükkuvad kohustused edasi või hoopis kustuvad, siis turismiettevõtetele tekib palju kohustusi ja kulutusi hoopis juurde, mis paraku tuleb kanda oma vahenditest ja -varadest.
Reisibüroo Nordland Travel juht Helen Noorkõiv ütleb, et kuna COVID-19 viirus on suhteliselt uus nähtus ning on ebatõenäoline, et vääramatu jõu klauslid viitaksid selgesõnaliselt koroonaviiruse puhangule: „Kuna Euroopa Liidu direktiivis puudub viide nimetustele epideemia või pandeemia, tekitab see erinevate riikide poolt üsna erinevaid tõlgendusi. Osa neist reageeringutest on leebemad, osad karmimad. Leebemad tingimused on näiteks teinud Prantsusmaa, kes on lubanud reiside edasilükkamist 18 kuu jooksul või 2-aastase vautšeriga asendamist. Eesti turismifirmad on aga COVID-19 tõttu seatud väga halba olukorda ja ees kummitab maksejõuetus. Maksejõetus tuleneb sellest, et reisi komponendid koosnevad erinevatest teenusepakkujatest, kellest osadele laieneb võlaõigusseadus, teistele aga pakettreisi direktiiv, samuti on probleemiks raha kättesaamine teistest liikmesriikidest või mis veelgi hullem kolmandatest riikidest. Näiteks sätestab võlaõigusseaduse paragrahv 107 võimaluse, et tagasimaksmise asemel tohib rikkumist heastada. Seaduse järgi tohib heastamist pakkuda, kui heastamine on vastavalt asjaoludele mõistlik, ei tekita kahjustatud poolele põhjendamatuid ebamugavusi või kulutusi ning kahjustatud lepingupoolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda. Miks ei võiks Eesti reisibürood sel juhul pakkuda kinkekaarte ja vautšereid?“
Fantaasia Reisid juhi Silvi Kruusenvaldi sõnul saavad nad väga hästi aru Tarbijakaitse eesmärkidest, tagada kliendile 100 % kaitse, kuid ei mõista ameti lühinägelikkust, kuidas oleks seda võimalik reaalselt ja ladusalt teostada. Ja mis on sellise tegevuse tagajärjed, kui reisijaid õhutatakse reisikorraldajate vastu: „Kas Tarbijakaitse saab ikka aru, et nende ebaõiglaste nõuete tagajärjel võivad mitmed turismiettevõtjad pankrotti minna ja mis veelgi hullem jääda ilma oma kodust? Samuti, kes sooviks tulevikus sellist riskantset äritegevust üldse enam ette võtta, samas kui inimesed vajaksid teenust ka tulevikus? Miks tarbijakaitse loobus toetamast seoses erakorralises olukorraga tühistatud reiside eest tasutud rahade edasitõstmist uute asendusreiside katteks ja vautšeri mõttest, nagu näiteks Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Leedu, jne. Kas pole siiski liiast ettevõtjate õlule panna seadusega vastutust kõige eest, mis maailmas võib juhtuda ja kas ettevõtja suudab seda kõike ikka oma rahadega kinni maksta?“ pahandab Kruusenvald.
Tuletame siinkohal meelde, et mitte kaua aastaid tagasi Madeira mudalaviinidest ja Islandi tuhapilvedest tekkinud kahjude tagajärjel lõpetasid Eestis tegevuse paljud turismifirmad nagu Toptours, hiljem Marhaba. Horizontraveli ostis üle Soome Aurinko, samuti lõpetas tegevuse Happy Travel, jt. Näib, et sellest kriisist väga palju ei õpitud.
Reaalselt on olukord selline, et paljudel inimestel on planeeritud grupireisid 2020. aastal Euroopa Liidu liikmesriikidesse, reisibüroode kaudu. Reisifirmad on ära teinud majutuse ettemaksed ja paljude reiside korral tasutud ka lennupiletite eest ehk siis reisijate poolt tasutud reisimaksed on teenusepakkujatele edasi kantud. Seda saab tõestada panga väljavõtetega. Seoses eriolukorraga ja piiride sulgemisega on lennufirmad tühistanud kõik aprillikuu väljumised, nüüd ka juba maikuu ja osaliselt isegi juuni alguse väljumised. Samas lugu on ka majutustega, mis tähendab, et reisi ei ole võimalik välja saata.
Hotellidelt, mis asuvad EL liikmesriikides, on küsitud majutuse eest tasutud makseid tagasi, aga hotellid ei ole nõus raha tagastama. Osad pakuvad vaid kuupäevade muutmist. Samuti ei kanna enamik lennufirmasid piletiraha tagasi. Paljudel reisikorraldajatel on erinevates hotellides ja lennufirmades kinni mitukümmend tuhat eurot, mida tagasi ei saa. Tarbijakaitse korraldust, tagastada klientidele 14 päeva jooksul peale pakettreisilepingust taganemist kogu raha, on seetõttu väga raske täita.
Helen Noorkõivu kinnitusel ei tegutse reisikorraldajad pahatahtlikult ega soovi ka ise reise ära jätta, vaid ei saa neid teostada seoses pandeemiaga kehtestatud piirangutega: „Hetkel ei arvestata, et tegu on erakorralise olukorraga, kus piire ei avata ja me ei saa saata reisijaid reisile. Küsimus pole meie mittetahtmises, vaid erakorralises olukorras!“
„Selle direktiivi järgi on pakettreiside korraldajad pandud vastutama oma isikliku varaga kõige eest, mis maailmas toimub – olgu see vulkaanipurse, mudalaviin, maavärin, sõjaline tegevus, revolutsioon, riigipöörde katse ja nüüd ka haiguste levik. Kuigi seaduse eesmärk on kaitsta tarbijat, siis osade asjadega on mindud ilmselgelt liiale. Ka meie kaitseme oma reisijat ja soovime pakkuda talle parimat teenust, aga momendil koheldakse meid kui kurjategijaid! Praeguse pandeemia ajal ei kata isegi kindlustusfirmad olukorrast tulenevaid kulutusi, sest ei pea seda vääramatuks jõuks. Kas Eesti riigil on mõned teised seadused võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seadustega. Meie arusaamist mööda kehtib ühesugune direktiiv kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele? Miks siis teised EL maad ei kanna rahasid tagasi, vaid kompenseerivad kulud vautšeritega?“ seisab Reisbüroode Liidu pöördumises.
Antud teemat kommenteerinud Majanduse- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) turisminõunik Kati Kikas, ütleb, et reisiettevõtjate kohustusi reisijate ees, sh reisitasude tagastamist 14 päeva jooksul, reguleerib EL pakettreiside direktiiv ja Eesti ei saa neid kohustusi ühepoolselt muuta. „Oleme edastanud Komisjonile omapoolsed ettepaneku direktiivi kiireks muutmiseks ja positiivse lahenduse korral valmis kiiresti reageerima. Seni pole Komisjon olnud valmis järeleandmisi tegema. Mida aga saame juba täna ja praegu teha, on pakkuda paindlikku lähenemist ja käivitada kiiresti turismitoetusmeetmed ettevõtjate abistamiseks. Vabariigi valitsus arutas turismisektori kriisitoetuse tingimusi oma 23.04 istungil ning andis heakskiidu toetada hättasattunud reisisektori ettevõtteid EASi kaudu tagastamatu abiga juba mais. See näeb ette toetada turismisektorit 25 miljoni euroga ettevõtjate tõendatud kriisikahjude osaliseks kompenseerimiseks tagastamatu abi korras. Toetuse summa jääb vahemikku 2000-60 000 eurot.“
Euroopa Komisjon andis liikmesriikidele 19.03 välja ka suunised koroonakriisis direktiivi kohaldumise kohta. Komisjoni seisukoht oli, et tarbijate õigused kehtivad ka koroonakriisi ajal, kuid nõustus, et juhul kui reisiettevõtjad saavad tarbijatega kokkuleppele, siis on võimalik raha tagastamise asemel anda tarbijatele ka kinkekaarte. Sama sõnumit kinnitas ka justiitsküsimuste volinik Didier Reynders oma 9. aprilli pressiteates.
Lahendusena pakkus Kikas välja, et riigid võivad ettevõtjatele selles keerulises olukorras pakkuda riigiabi näol erinevaid toetusi: „Teame, et mõned riigid (nt Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Leedu) on vastu võtnud direktiiviga vastuolus olevaid otsuseid, pikendades raha tagastamise tähtaega või asendades raha maksmise kohustuse kinkekaardiga. Siiski tuleb arvestada, et reisija saab hoolimata siseriiklike seaduste muutmisest nõuda oma raha tagasi otse direktiivi alusel, mis talle sellise õiguse annab. Sel põhjusel pöördusid nii majandus- ja taristuminister Taavi Aas kui mitmed teised riigid (nt Leedu, Saksamaa ja Iirimaa) voliniku poole üleskutsega kiiresti direktiivi muuta, eelkõige lisamaks paindlikkust artiklisse 12, aga teha seda nii, et reisijate õigused ja ettevõtjate kohustused oleksid tasakaalus.
Vahepeal soovitavad nii MKM kui Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelvalve (TTJA) amet reisijatel võimaluse korral vastu võtta alternatiivseid lahendusi reisitasu tagastamise asemel, sh kinkekaarte, kui need on tagatisega tagatud: „Tänases raamistikus on oluline, et see saab toimuda vaid reisijaga kokkuleppel, sest ka reisijad võivad olla kriisiolukorra tõttu sattunud raskustesse, sajad inimesed on kaotanud töö ning ei saa mõelda lähiajal reisimisele. Osa ettevõtjaid vaikib reisijate ees maha nende õiguse saada tagastus rahas ning osa rakendab ka lubamatuid survestamise võtteid asendusreiside valimiseks. Sellised praktikad on põhjuseks, miks TTJA saatis kõigile ettevõtjaile meeldetuletuseks kirja reisijate õiguste kohta, millele Reisibüroode Liit oma kirjas ka viitab. Muidugi on kahju, et sellise kirja saatmiseks üldse vajadus tekkis. Tänaseks on reisijad esitanud tarbijavaidluskomisjonile üle 50 kaebuse reisitasu tagastamiseks. Arvestades olukorra keerulisust ettevõtjate jaoks, on TTJA valmis ootama otsuste tegemisega kuni menetlemise tähtajad seda võimaldavad (90+30 päeva). Seeläbi saavad ettevõtjad mõnevõrra lisaaega likviidsusprobleemide ületamiseks ja avanevad ka toetusmeetmed ning loodetavasti saabub selgus ka EL suunalt,“ kommenteerib Kikas seni astutud samme.
Inimkonna peamine häda on selles, et mineviku vigadest ei kiputa õppima, aga ehk siiski…
Reisifirmade põhimureks jääb ka tuleviku vaadates see, et nad peavad oma isikliku varaga garanteerima erakorralise olukorra ajal tarbijale tagasimaksud, kuigi need on teenusepakkujatele edasi kantud. Erakorralistes olukordades peaksid siiski toimima erandid ja teised reeglid ning EL direktiivi tuleks muuta, vastasel korral teeb see reisikorraldamise Euroopas väga raskeks.
Reisibüroode poolt on kõlanud ka alternatiivseid ettepanekuid. Kruusenvaldi sõnul tehti varsti pärast tuhapilvekriisi ettepanek moodustada kriisifond. Igalt Eestist väljuvalt pakettreisilt läheks sinna fondi näiteks 2-3 eurot ja nii oleks kogunenud nende aastatega suur fond, millest oleks saanud praegu vastavaid makseid teha. Kuna turismis maksab riigile käibemaksu kliendile reisi müünud büroo, siis saanuks seda fondimakset maksta samadel alustel.
Reisibüroode Liit leiab, et Eestis oleks hädasti vaja Turimiametit, kuhu siis koonduksid kõik turismiga tegelevad ettevõtted kaasa arvatud sissetulev ja siseturism. Liidu arvates, peaks turismiettevõtetel olema selline esindatus, kes saaks aru majanduse toimimisest ja paneks ka seadused omavahel klappima:„Tarbijakaitse ei saa vastavat majandusharu juhtida – siin on juba eos põhimõtteline vastuolu. Aga ometi praegu see nii on!“