13.05.2020
Rahvusriik peab päästerõnga heitma ennekõike oma inimestele. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro edastab soovitusi selle kohta, mida võiks valitsus ette võtta pandeemia-järgses majanduskriisis.
“Viirus tuleb, viirus läheb. Nagu gripi puhul igal aastal, nii ka seekordne suur suvi viib haiguse endaga. Kuid alles jääb tõsiasi, et karantiini ajal suletud majandus on kogu maailmas sisuliselt varemeteks varisenud.
Peale meditsiinilisest karantiinist väljumise plaani on nüüd kõikidel riikidel, kaasa arvatud Eestil, vaja plaani majanduse taastamiseks. Eelmisest majanduskriisist väljudes valiti Ühendriikides ja mujalgi tee, kus toetati siseringi pankureid sisuliselt tasuta raha jagamisega nende arvelduskontodele. Mille abil said siis pankurid ja nende varifirmad/sõbrad endale kokku osta kinnisvara ja tootmisettevõtteid kogu maailmas.
Tulemuseks on saadud juba peaaegu 19. sajandiga võrreldav varanduslik kihistumine, mille ulatus pole kõikidele mõtlevatele inimestele veel oma “täielikus ilus” kohale jõudnudki. Kas lääneriigid lähevad ka seekord samale rajale ja suurendavad klassivahesid ühiskonnas veelgi? See on täna veel lahtine küsimus, vastuseid teame aasta-paari pärast.
Eesti sõltub suuresti passiivse kaasareisijana valikutest, millised tehakse Washingtonis, Berliinis ja Brüsselis. Kuid meil on siiski ka küllaltki suured võimalused leevendada kriisi mõjusid kohalike vahenditega.
Riigipoolse abi andmisel saab aga lähtuda kardinaalselt erinevatest printsiipidest. Üheks valikuks on kahtlemata skeem “päästa (sõpradest) ettevõtjate kasum ning nende luksuslik elustiil”. Kahtlemata oleks just selline poliitika, mida võimul olemise korral oleks rakendanud Reformierakond.
Teine printsiip on aga fookusesse võtta tööinimesed, tasandada tavaliste inimeste kahjusid raskel ajal ja püüda kriisile lahendust leida rahvusriigina koos. Kindel on see, et samaaegselt ei saa vee peal hoida jõukate inimeste dividenditulusid ja toetada tööinimeste perekondasid. Valik tuleb teha ühes või teises suunas ning harjumusliku tarbimise vähenemine peab tabama suhtelisel skaalal võrreldavalt nii rikkamaid kui ka vaesemaid leibkondi.
Paljud ettevõtjad peavad leppima sellega, et majandus muutub ja tuleb kohaneda uute oludega. Aeg priskete ärikasumite teenimiseks tuleb uuesti hiljem, kui majandus toimima saab. Paljud jõukamad inimesed peavad järele andma vaid luksuslikus elustiilis. Ei saa aga lubada, et mõnelt perekonnalt võetakse ära nende ainukene kodu ning lapsed peavad tuhandetes tublide tööinimeste perekondades uuesti läbi elama 1990ndate stiilis tõelist ainelist kitsikust.
Kui kohandada kuulsat ütlust, siis peab valitsus samaaegselt suutma andma ettevõtjatele õng (ligipääsu võimaldamine laenurahale, bürokraatlike takistuste vähendamine), kuid ka piisavalt kala raskete aegade üleelamiseks tööinimestele. Ammu on aeg loobuda kuulsast laarlikust maksiimist “valitsus aitab vaid neid, kes end ise aidata suudavad!”
Selle asemel tuleb au sisse tõsta rahvusriiklik mõtlemine, kus kriisi ajal toetatakse vastavalt võimalustele kõiki ja garanteeritakse minimaalselt laste täis kõht ning et perekonnad suudaksid säilitada kodud. Seekord ei saa palgatöötajaid “allavoolu minna lasta”. Rahvusriik ei ole ehitatud vaid ettevõtlike inimeste jaoks, rahvusriik on loodud kõikide eestlaste jaoks!
Üks võimalus süsteemi raha juurde pumpamiseks on anda see kohe ärimeeste kätte, kust see toimetatakse läbi Kaimani saarte oma luksusvilladesse ja kallitesse autodesse. Veel hullem oleks raha jagamine finantsasutuste kätte, kus ta viiakse vabalt kuhugi Jaapani võlakirjadesse või USA kinnisvaraderivaati puhkama ning kodumaine reaalmajandus saab sellest vaid murdosa.
Teine võimalus aga on katsuda raha tagasi majandusse jagada võimalikult õiglaselt – läbi töö kaotanud inimeste ja perekondade toetamise. Viimase variandi puhul peab hoiduma tüüpilistest vasakpoolsete valitsuste vigadest – suuremad kahjukannatajad peavad küll saama enim, kuid samas tuleb raha jagamisel lähtuda põhimõttest, et mittetöötavate inimeste sissetulekud ei oleks võrdväärsed nende sissetulekutega, kes peavad ka kriisi ajal tööl käima.
Motivatsioon esimesel võimalusel tööle naasta peab töötutel säilima. Tuleb ära hoida õpitud abituse sündroomi teke nagu me näeme paljudes Lääne-Euroopa ühiskondades. Kuid teisalt peame kindlasti tagama, et tublid tööinimesed jäävad vee peale, kui spekulatiivne kapital tahab nende varanatukest keerulistel aegadel ära kahmata.
Raha jagamine perekondadele ning nende tarbimisvõimekuse toetamine kriisiajal toetab eelkõige just kodumaisele tarbimisele suunatud ettevõtlust, kellel säilib hädavajalik kliendibaas. Lihtsatele inimestele jagatavast rahast voolab kahtlemata vähem riigist välja ja jääb siia meie kõikide kasuks ringlema, pankadele (kellel on suurepärane kraan saadud raha maksuvabalt emapanka liigutada) ja (ekspordile suunatud) ettevõtjatele makstavate otsetoetuste raha läheb laiema elanikkonna jaoks kaduma.
Valitsus on praegu kriisile vastates juba andnud positiivseid sõnumeid, rääkides kontratsüklilisest toimimisprintsiibist ja kärbete maksimaalsest vältimisest. Näiteks palgatoetuse maksmine töötajate koondamise vältimiseks, mis on põhimõtteliselt kahtlemata hea lahendus. Kuid siin võib kurat peituda detailides – igasugused töötajatele mõeldud toetust tuleb välja maksta otse riigi poolt, töötaja kontole. Sest karta on, postsovetliku reaalsusega Eestis suurem osa väikeettevõtjaid alustavad koheselt skeemide väljamõtlemist, kuidas töötajatele mõeldud toetusrahad ikkagi lõpuks oma kukrusse keerutada.
Samas kahtlasema väärtusega algatustest saab välja tuua renditoetuste maksmise kaubanduskeskustes pinda üürivatele väikeettevõtjatele. Tegemist on ju tegelikult väheseid töötajaid hõlmava spekulatiivse kinnisvarasektori kunstliku elushoidmisega, selle asemel, et lasta esmajärjekorras kinnisvaraarendus- ja haldusfirmad pankrotti.
Iga majanduskriis võiks ideaalis esmajärjekorras pankrotti viia spekulandid – valitsuse ehk ühiskonna ühine asi on toetada reaalseid väärtusi tootvaid ning võimalikult paljudele inimestele tööd pakkuvaid ettevõtteid.
Siinkohal kasutaksingi võimalusi ja teha mõningaid soovitusi valitsuskoalitsioonile tegevustest, mis praeguse kriisi ajal säästavad maksumaksja raha ja aitavad tavalisi leibkondasid.
Kindlasti esimene ja läbiproovitud meetod oleks pangalaenudele kehtestatav moratoorium. Inimeste laenude – eelkõige just eluasemelaenude – põhiosa maksete maksmine tuleb kriisiperioodiks peatada ning intressid riikliku sunniga külmutada kriisieelsele tasemele. Kui ka mõni pank nendest meetmetest tõepoolest pankrotti läheks, poleks sellest tavamajandusele sooja ega külma, kuna tegemist on puhtalt spekulatiivse sektori ja spekulatiivse tuluga. Üks pank kukub, asemele tuleb uus rahapakkuja – selle üle Eesti valitsus tänases rahatrükist üleküllastunud rahvusvahelises keskkonnas küll muretsema ei peaks.
Praegusel ajal peabki peamise vastutuse süsteemi raha pumpamise eest enda peale võtma riik, mitte väga lootma raha reaalmajandusse pumpamisel ainuüksi erapanganduse isereguleerimisvõime peale.
Sellele järgnev loogiline samm on moratoorium igasugustele üürimaksetele, eriti inimeste eluaseme eest rendi küsimisele. Rahvusliku kriisi ajal ei tohi lubada, et kinnisvarasse investeerivad spekulandid rikastuksid majandussüsteemi hammasrataste vahele jäänud ausate inimeste arvelt veelgi – pigem kui kuskilt tuleb õhku rahvuse tervikliku heaolu nimel välja lasta, siis just spekulatiivse kapitali pealt.
Majandusliku taastumise perioodil tuleb hakata kehtestama üüri piirhindasid ruutmeetri pealt, mis oleks välja arvutatud riiklikult ja vastaks hetke tööinimeste reaalsele maksevõimele. Spekulant kaotab kasumit – see on ilmselge. Kuid kümnete tuhandete eesti perekondade jaoks oleks see sõna otseses mõttes elupäästev lahendus.
Kolmandaks printsiibiks võiks olla kasutada kriisiaega sikkude eraldamiseks lammastest. Siin all mõtlen ma, et kui valitsus võtab laenu ja asub toetama ettevõtteid, siis ei tohiks minna laustoetamise teed, kus toetusi jagatakse suvalistele ettevõttetele, ilma strateegiata. Nii on meie laenuraha varsti otsas ja inimesed pole täit kasu sellest saanud.
Praegusel ajal tuleb vaadata kriitiliselt läbi ettevõtted, milliseid toetada. Esiteks, strateegilise tähtsusega ettevõtted. Tallink, kui oma reaalset laevaparki omav ettevõte, kes on strateegilise tähtsusega transpordikanal üle Läänemere, kvalifitseerub põhimõtteliselt toetuse saamise alla.
Kasiinokette, turismiettevõtteid või hotelle võib julgelt ka minna lasta. Sellist tüüpi ettevõtteid luuakse majanduse taastumise perioodil ka turujõuga kui seeni peale uduvihma. Teenindussektoris moodustatakse ettevõtted kui nõiaväel uuesti, niipea kui rahad jälle jooksma hakkavad ja turunõudlus tekib. Ettevõtteid, kes ei oma spetsiifilist masinavärki või infrastruktuuri ei vääri laustoetamist vaid neid tulebki lasta minna põhja samamoodi nagu nad tekkisid – vastavalt turutsüklitele.
Kuid näiteks tehniliselt komplekset ja regionaalselt üliolulist põlevkivikemikaalide tööstust ei ehita üleöö – seal taga on otsused, masinavärk ja struktuur, mis luuakse aastatega. On loogiline, et sellist tüüpi ettevõtlust valitsus vajadusel ka toetab.
Teiseks tuleb ka läbi vaadata, millised ettevõtted on olnud kuulekad maksumaksjad ja kellede struktuur on toetanud headel aegadel riigi rahakotti. Sestap oli õige rahandusminister Martin Helme põhjendus, kui ta selgitas, et jagamisäpp Bolt kui maksumaksmisest kõrvaleslikerdav ettevõte, kes registreerus viimaks tagatipuks ametlikult niikuinii Lätti, ei kvalifitseeru ühegi mõõdupuu järele riigiabi saama.
Boldid ja Voldid, kes on üles ehitatud maksupettustele ning töötajate nöörimisele, tulebki lasta kohe põhja ning toetada neid ettevõtteid, kes on ka omaniku väiksema kasumi arvelt maksnud kohusetundlikult makse ning maksnud oma töötajatele inimväärset palka.
Martin Helme on lubanud, et Eesti riik käitub sel korral kontratsükliliselt ning praegusel kriisi ajal avaliku sektori kulutused suurenevad, laenatakse ka odavat uut raha. Kui see uus raha ka puistatakse majandusse selliselt, et säiliks maksimaalne tööhõive ja inimeste sisemaise tarbimise võimekus ning Eesti inimesi ei lasta minna pankrotti ega jäeta kodutuks, siis tuleme me tulevasest kriisist välja välja tunduvalt paremini kui kümme aastat tagasi.”