01.10.2018
Makedoonia referendumi omapäraks oli selle laialdane boikoteerimine.
Rahvahääletused on üks otsedemokraatia vormidest, kuid sellegi tulemustega saab mängida, mida näitab ka Makedoonias toimunu.
Süvenemata Makedoonia riigi nimevahetuse taustasse, tuleb tunnistada, et sealse rahvahääletuse tulemus jätab küll kahtluse, et sellest nimemuutmiseks ja sellele järgnevaks ei piisa. Seda enam, et madalat osavõtuprotsenti saatis ülekutse referendumit boikoteerida, mis lubab oponentidel väita, et peaaegu kaks kolmandikku makedoonlastest väljendasid sel moel vastuseisu nimevahetusele.
“Nimevahetus sai pühapäevasel rahvahääletusel ülekaaluka toetuse, kuid valijate aktiivsus jäi tagasihoidlikuks. Kui loetud olid pea kõik hääled, toetas nimevahetust 91,4 protsenti hääletanutest. Referendumil osales 36,8 protsenti valijatest,” kirjutab BNS.
EL näitas kohe ära, et temal on referendumi tulemustest oma arusaam. “Euroopa Liit tervitas esmaspäeval Makedoonia rahvahääletuse otsust võtta riigile nimeks Põhja-Makedoonia, et lõpetada aastakümneid kestnud tüli Kreekaga, ja nimetas seda sammuks blokiga liitumise suunas,” vahendab BNS.
Euroopa Liit kutsus kõiki osapooli austama pühapäeval Makedoonias korraldatud referendumi tulemusi, mis olevat näidanud, et valdav enamus toetab riigi nime muutmist. “Ma eeldan nüüd, et kõik poliitilised liidrid austavad seda otsust ja viivad seda edasi täie vastutustunde ja parteideülese ühtsusega, selle riigi huvides,” ütles Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Johannes Hahn, kes jättis aga mainimata väga madala osavõtuprotsendi.
Tundub, et Brüsselit madal osalusprotsent ei häiri ning neil on üldse omamoodi mõistmine, mida referendumi tulemused tähendavad. Kui Brexiti poolt hääletas 52% brittidest, leidis EL, et 48% vastu olnute häält ei tohi mingil juhul eirata, mis tähendanuks nende nägemuse järgi Brexiti katkestamist, ja piirkondadel, kus vastased said ülekaalu, olevat õigus Suurbritanniast lahku lüüa.
Seevastu Makedoonias, kus nimevahetuse poolt, mis lõpetaks selle riigi tüli Kreekaga ja avaks tee Euroopa Liitu, oli vaid kolmandik rahvast, on Brüsselile sellest küll. Siinkohal on paslik meenutada, et Kataloonia iseseisvusreferendumist võttis osa 42% piirkonna elanikest, 90% oli iseseisvuse poolt, kuid siis polnud Euroopa Liidu arvates sellel mingit tähtsust.
“See on ajalooline võimalus mitte üksnes lepituseks regioonis, vaid ka Makedoonia otsustavaks edasiliikumiseks teel Euroopa Liitu,” ütlesid EL-i välispoliitika juht Federica Mogherini ja laienemisvolinik Johannes Hahn ühisavalduses. Mogherini ja Hahn kutsusid Makedoonia parlamenti kiitma heaks põhiseadusmuudatused, mis avaksid riigile tee EL-i ja NATO-ga liitumiseks.
Järgmise sammuna tulebki Makedoonia valitsusel põhiseaduse muutmiseks 120-kohalises parlamendis saada kahe kolmandiku saadikute toetus. Saab näha, kas Makedoonia saadikud peavad 36,8% inimeste häält piisavaks, et põhiseadust muuta.
Hääletuskomisjoni juht Oliver Derkoski tõi esile, et Makedoonia põhiseaduse alusel saab rahvahääletust pidada siduvaks siis, kui sellel annab hääle vähemalt 50 protsenti riigi valimisõiguslikest kodanikest. “Pühapäeval toimunud referendumit ei saa pidada otsustavaks, sest rohkem kui pooled valimisnimekirjades registreeritud valijatest ei hääletanud,” lisas ta.
Valitsuse hinnangul pole see künnis tähtis, sest ta korraldas nõuandva referendumi, et saada aimu, mida rahvas toetab. Ilmselt soovib valitsus saada kiiresti Euroopa Liidu kandidaatriigiks, Brüssel aga soovib impeeriumi üha laiendada.
Balkani arengus mahajäänud riikide soov liikuda mistahes hinnaga jõuka EL-i külje alla on arusaadav, kuid ilmselt tuleb neilegi üsna pea külma šokina eurorahade eest ära antud suveräänsuse kaotuse tunnetus.
Kuigi ka Venemaa on referendumi tulemuse legiitimsuse kahtluse alla seadnud, märgivad Uued Uudised ära, et selle poliitilise sündmuse kajastamine pole mitte Kremliga nõustumine, vaid pigem tähelepanu juhtimine sellele, et referendumi tulemusi tõlgendatakse sageli täiesti meelevaldselt, täpselt nii nagu tõlgendajal vaja. Ühtmoodi ohtlikud on rahvahääletustega vassimises nii Kreml (näitena Krimm) kui ka Brüssel.