Valitsuse ennetusnõukogu hiljuti avaldatud alkoholipoliitika alusdokument aastani 2035 on ilmekas näide sellest, kuidas riiki juhitakse elukaugete tabelite, mitte reaalse elu põhjal. Ametnikud on võtnud statistilise keskmise – väite, et eestlane joob aastas ligi 11 liitrit puhast alkoholi –, ja teinud sellest järelduse, et karistada tuleb kõiki kodanikke valimatult.
Tulemuseks on järjekordne plaan tõsta aktsiise, lühendada müügiaegu ja piirata müügikohti. See on pseudolahendus, mis ei aita tegelikke sõltlasi, vaid piirab ja solvab vastutustundlikku enamust.
Kui vaadata üle lahe, siis Soome parlament võttis äsja vastu seaduse, mis liigub Eestile täiesti vastupidises suunas. Soomlased pikendavad poodide lahtiolekuaegu, lubavad alkoholimüüki pühapäeviti ja võimaldavad kojuveoteenust. Soome parempoolne valitsus mõistab, et täiskasvanud inimest tuleb usaldada, mitte kohelda teda kui alaealist.
Soome näide tõestab, et ühiskonna alkoholiprobleeme ei lahendata meeleheitlike keeldudega, vaid vaba ühiskonna väärtuste ja majandusliku stabiilsuse kaudu. Eesti valitsus aga ujub jonnakalt vastuvoolu, uskudes pimedalt, et lukus poeuksed ja kallim hind kaotavad inimeste mured.
Seejuures on valitsuse loogika täielikus vastuolus ka naaberriigi Läti majanduspoliitikaga. Samal ajal kui Läti otsustas elatustaseme toetamiseks langetada põhitoiduainete käibemaksu 12 protsendile, hoiab Eesti toidukaupadel kangekaelselt ülikõrget 24-protsendilist määra.
Valitsuse väide, et toiduainete maksulangetusest võidavad rikkad ja see ei jõua poehindadesse, on järjekordne argumentide otsimine sealt, kus neid pole. Riik eelistab pigem koorida inimestelt viimast nii toidupoest kui ka plaanitavatest aktsiisitõusudest, peites end “rahvatervise” ja eelarveaugu lappimise varju.
Ametnike koostatud tabelid on petlikud, sest need ei näita koormuse ebaühtlast jaotust. Enamik inimesi tarbib alkoholi mõõdukalt ja kultuurselt, samas kui numbreid tõmbab üles väike, kuid raske probleemiga riskirühm. See seltskond ei lõpeta joomist sellepärast, et viinapudel maksab paar eurot rohkem või pood pannakse tund aega varem kinni. Nad leiavad oma joogi ikka – olgu siis salaturult või Lätist, mis tähendab, et Eesti riik kaotab aktsiisitõusudega lihtsalt järjekordselt miljoneid eurosid piirikaubandusele.
Maksutõusude, müügikeeldude ja reklaamipiirangute karmistamine on odav asendustegevus. See loob küll mulje, et probleemiga tegeletakse, kuid reaalsuses peidab see vaid sümptomeid, suutmata ravida ühiskonna tegelikku haigust.
Kuni riik ei suuna ressurse reaalsesse psühholoogilisse abisse, ennetustöösse ja sotsiaalsüsteemi, jäävad need piirangud vaid tühjaks paberiks, mis tekitab kodanikes trotsi ja süvendab lõhet Toompea ja reaalse elu vahel.
Rainis Lipstok