09.10.2019
Soomest pensioni saajatele kehtinud ebaõiglus saab lahenduse.
Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro jätkab arutelu ja arvutusi maksuteemadel.
“Peaminister Jüri Ratas käivitas maksudebati, paludes inimestel erinevatest eluvaldkondadest esitada ideid, kas ja kuidas võiks Eesti maksusüsteemi muuta. Kas see, mis meid viis siiamaani, viib meid edasi või oleme tupikteel? Milised oleks lahendused, et tekkivast tupikust välja rabeleda? On selge, et teiste seas peab oma arvamust kujundama ka Keskerakonna tänane liitlane, valitsuskoalitsiooni liige Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
EKRE liikmena leian, et maksuküsimustes pole meil väga selget ja head visiooni tulevasteks aastateks. Visiooni, mis aitaks tõeliselt rahvusriiki ehitada. Olen absoluutselt veendunud, et tänane lausliberalism maksupoliitikas viib rahvusriigi edasisele degradeerumisele, headest kavatsustest hoolimata. Tänane Eesti maksusüsteem on kui ilusat sõna kasutada “kauboikapitalism”, kuid tegelikkuses väljendab post-sovetlikku blatnoimentaliteetid (“sure-sina-täna-ma-homme”) jätkumist aastas 2019.
Just nimelt maksuküsimused ja sotsiaalpoliitika võiksid olla need kohad, kus me leiame oma valitsuspartneri – Keskerakonnaga – kõige paremini ühise keele. Elektroraat on meil suures osas ju kattuv – lihtsad eesti töötegijad, keda on alates Laari esimesest valitsusest, kuid eriti rõvedalt viimased 17 aastat Reformierakonna juhtimisel, nöögitud. Need inimesed, kes on “jäänud maha” väidetavast Eesti “eduloost”.
Need inimesed ei ole jäänud maha mitte juhuslikult ja paljuski mitte nende enda tegevusest või tegevusetusest – suur süü lasub selles Eesti diskrimineerival maksupoliitikal, mis võtab peamise osa oma maksudest lihtsa töötegija taskust ning katsub jätta võimalikult puutumata kõiksugu rahakeerutajaid ja rahapööritajaid. Ka reaalseid väärtusi loovad ettevõtjad – kellest enamik on kahtlemata tublid tegijad ja vajavad kiitust oma elualal – on saanud tegelikult tänaseni maksusüsteemist ebaõiglaselt suure eelise teiste rahvuskaaslaste ees, meeldigu neile seda fakti tunnistada või mitte.
Tavalisel tööinimesel on olnud peaaegu võimatu mingeid arvestatavaid sääste koguda, kui riik on tema palgarahalt võtnud Reformierakonna valitsuse tippmomendil kuni 43% maksukoormuse (ainult tööjõumaksud, aktsiise ja muid kaudseid makse ma siia sisse ei arvuta!). Ühesõnaga, teenid 1000 eurot, riik võtab 430 ning sulle jääb järele 570. Keeruline sääste koguda, või mis?
Samal ajal ettevõtjad on nautinud aastaid ettevõte tulumaksuvabastust, mis on iseenesest õige idee, kui ettevõttesse minev kulu läheks reinvesteerimisse ehk majanduse esmasesse ja otsesesse kosutamisse. See süsteem võiks säilida. Samas aga me teame kõik ju kellegi tuttava või tuttava tuttava näitel, kuidas tänu Reformierakonna käsul mittetoimivale maksuametile võetakse oma ettevõtte kaudu välja igasugu isiklikuks tarbimiseks minevaid hüvesid. Nii sõiduautosid, “kontori”mööblit, välismaa reise jne., vastavalt firma raamatupidaja fantaasia piiridele. Kui võetakse ka viimaks raha ausalt dividendidena välja, siis tuleb dividendidelt maksta vaid 20% maksu.
See ligi 30 aastat kestnud pillerkaar peab aga ka lõppema. Ettevõtjad peavad olema valmis Eesti rahvusriigis võtma omale senisest väärikama, vastutava rolli. Kõikides edukates riikides maksustatakse kõrget tulu, spekulatiivset (finants) tulu, varandust ja luksust. Eesti riik peab oma lapsepõlve sipupüksidest välja tulema ja me peame õppima Lääne-Euroopa riikidest, kuidas juhtus seal nii, et jõukus tõesti igaühe tuppa toodi. Talud on tehnikat täis, kultuurimajad korras, tänaval ja bussides korisevaid inimesi ei ole, linnade vabrikutöölised suplevad jõukuses – see kõik oli viiekümne aasta jooksul enne massiimmigratsiooni reaalsus. Miks ei võiks Eestimaa olla korras, kas me peamegi jääma vaeseks ja räpaseks maaks?
On aeg kehtestada tuludele progressiivne maks, põhimõttel, mida rohkem tulu teenid, seda rohkem maksu maksad. Ehk maakeeli öelduna – võtta sealt, kus on üle ja jätta võtmata sealt, kust midagi nagu võtta ei olegi.
Oma eelmises maksudebati-teemalises artiklis tõin juba hiilgava näite, kuidas mõjutab uus maksusüsteem hiigeltulu saajate olukorda võrdluses töötegijatega. Tõin võrdlused palju teenib miljonär täna ning umbes palju hakkaks teenima peale maksureformi ning võrdlesin seda sellega palju teenib lihtne töötegija täna ja palju ta saaks kasu uuest maksusüsteemist.
Kuid sain ka palju tagasisidet, kus öeldi, et opereerimine seitsmekohaliste arvudega käib üle pea ja teeb silme eest kirjuks. Tavalised inimesed pole nii suuri summasid näinudki ja ei oska nende kohta midagi arvata. Isegi kõlasid arvamused, et nii palju ei teenigi keegi tulu. Otsustasin, et tulen meie tublidele inimestele vastu ja toon näiteid hoomatavate numbritega, kuidas töötab progressiivne tulumaksumudel.
Alustuseks toome sellise maksusüsteemi näite, kus maksuastmeteks on: 6000 eurot maksuvaba tulu aasta teenistuselt; 15% maksu aastatulult 6000-12 000 eurot; 25% maksu aastatulult 12 000 – 24 000 eurot; 35% maksu aastatulult 24 000 – 48 000 eurot; 45% maksu aastatulult üle 48 000 euro. Kõigile on tühistatud 33%-suurune varju peidetud ning segadust külvav hiiglaslik sotsiaal- ja tervishoiumaks. Olgu öeldud, et minu antud numbrid on toodud näiteks, reaalsed ja kehtima hakkavad maksuastmete protsendid paneb paika lõpuks ikka valitsuskoalitsioon peale pikki arvutamisi, arutlusi ja konsulteerimisi spetsialistidega.
Võtame seekord näite, kus üks tubli eesti firma on saanud allhanke taani mööblitootjale ning teeb talle puitdetaile, Eestis asuvas töökojas. Firma omanik on Peeter ning firma kontoris töötab teiste tublide inimeste seas ka virk ja alati kohvi najal reibas töömesilane Katrin.
Katrin saab jooksvalt kuupalka nagu palgatöötajatele kohane on. Tööandja on valmis panustama Katrini peale arvestades pakkumisi Eesti tööjõuturul (mitte töötulemustest või toodetavast lisaväärtusest tulenevalt – nii asjad turumajanduses ei tööta!) 1200 eurot. Tänase maksusüsteemi juures tähendaks, et kõigepealt peab ta maksma Katrini pealt sotsiaal- ja tervishoiumaksu (33% kokku), see tähendab, et palgalipikul näeb Katrin avalikult vaid 900 euro suurust brutopalka, millest võetakse maha omakorda tulumaks 20% (pisikesed töötukindlustusmaksed jne ka veel, kuid nendel ma ei peatu, kuna teevad mõttekäigu raskesti jälgitavaks ja ei muuda tegelikult suurt pilti oluliselt). Seega saab Katrin netopalgana kätte, arvestades, et 500 eurot kuus on tänu Reformierakonna minemapeksmisele valitsusest täna juba tulumaksuvaba, 820 eurot.
Minu väljapakutud maksuprotsentide puhul oleks aga Katrini teenistus 1200-euroselt brutopalgalt (kuna sotsiaal- ja tervishoiumaks tuleb teha avalikuks!) järgmine: 500 eurot on tulumaksuvaba, palk vahemikus 500-1000 eurot on maksustatud 15% maksukoormusega, palgaosa üle 1000 euro 25%-ga. Seega Katrin saab peale arvutuskäiku kätte 1075 eurot. 255 eurot rohkem! Kas see on Katrinile vajalik raha või ta pole teeninud sellist palka ning jääks hätta selle mõistliku kulutamise (ja säästmisega), see jäägu iga lugeja enda otsustada.
Olukord tööjõuturul on pingeline ja Peeter otsustab, et Katrin on talle hea töötaja küll – juba tunneb süsteemi ning pole veel oma kohvitamistega ebaproduktiivsesse mugavuslaiskuse tsooni jõudnud. Hakka nüüd sajakonna euro säästmiseks tööjõuturult uusi sipelgaid otsima! Olukord ümberringi on aga dramaatiline, rootsi ja saksa investorid tõstavad oma ettevõtetes häbematult palju palka, nagu Peeter saunas oma sõpradele-ärimeestele kurdab. Seetõttu on Peeter sunnitud konkurentsis olemiseks ootamatult tõstma Katrini sissetulekut lausa 300 euro võrra kuus, uus brutopalk on 1500 eurot kuus.
Öeldakse, et astmeline tulumaks ei motiveeri rohkem töötama ja sööb tulud ära. No vaatame siis Katrini näitel, kas tõesti palgatõus ka ei suurenda tema reaalset sissetulekut? Lööme arvud kokku esitatud tingimustel ning leiame, et voila! Katrin teenib peale 300 eurost brutopalga tõusu nüüd reaalselt kätte 1300 eurot. Noh, kas 225-eurone palgatõus on pisike? Tänases Eestis tähendaks tööandja poolt tehtav sama suur 300-eurone palgafondi tõstmine töötajale kõigest umbes 170-eurost reaalpalga kasvu… 55 eurot kuus teeb aastas juba 660 eurot lisaraha – Katrin saaks maksuerinevusest tuleneva raha eest iga aasta endale korraliku reisi lubada!
Tavaline eesti inimene võidab kindlasti progressiivsest maksusüsteemist. Kuid mis olukorras maksumuudatustest on Peeter? Tänases maksusüsteemis on Peetril kindlasti kasulikum kõikepidi nipitada – näiteks maksta endale palgana vaid miinimumi, et saada haigekassa kindlustus. Peamise tulu aga välja võtta dividendidena, kuna siis väldib mittetarvilikke sotsiaal- ja haigekassa makse. Sinnajuurde siis osta võimalikult palju kaupa firma arvel, alates köögitehnikast kuni lõpetades majoneesipurgini firma peo tarvis. Uues süsteemis kaob vajadus trikitada palga- ja dividendimaksetega, kuna maks tuleb tulu suuruse pealt aasta lõikes, mitte sõltuvalt tulu nimetusest.
Ütleme, et firma teenis äritulu 300 000 eurot aastas. Nüüd peab Peeter esmalt valima, palju ta sellest rahast tahab firma edasiseks arenguks investeerida, palju välja võtta enda eratarbimise tarvis. Firmasse sisse jäädavalt rahalt ei hakata raamatupidamislikus arvestuses tulu taga ajama ega maksu nõudma. Peeter otsustab, et võtab esialgu välja 40 000, kuna rohkem tal pole ju tarvis igapäevaelu elamiseks – saab makstud saksa pereauto liisingu, süüa, riideid ja naisele reis Türki. 40 000 euro pealt tuleb maksta tulu järgnevalt: 6000 eurot on tulumaksuvaba; vahemik 6000-12 000 eurot on maksustatud 15%, seega 900 eurot; 12 000-24 000 eurot 25%, seega sealt tulumaks 3000 eurot; 24 000 – 36 000 eurot 35%, seega sealt tulumaks 4200 eurot; ning viimased 4000 eurot on maksustatud 45% tulumaksumääraga, seega 1800 eurot.
Kokku peab Peeter maksma riigile 9900 eurot. Täna maksaks ta aga sama summa väljavõtmisel 8000 eurot. Seega 1900 eurot rohkem. Siit saabki kummutatud kriitika, et progressiivse tulumaksuga peab ilmtingimata karistama ettevõtjaid selle pärast, et nad on ettevõtjad. Kui ettevõte ei tooda palju tulu või ka tulu tootvast ettevõttest ei võeta tarbimiseks palju raha välja, siis pole maksuerinevused tänasega võrreldes suured. Kedagi ei karistata pelgalt selle pärast, et ta proovib omale elatist teenida ettevõtluse kaudu, mitte palgatöölisena.
Pilt muidugi muutuks, kui Peeter rohkem raha välja võtaks. Ütleme, et Peetri naine nõuab “närutamise” lõpetamist ja tahab kogu köögi sisustuse välja vahetada viimase sõna itaalia luksmööbli ja disaintehnika vastu. Kuna Peeter tahab siiski 200 000 eurot oma firmas sees hoida – näha on ju tellimuste kasvu järgneva paari aastaga, võimalik on investeerimisvajadus uude tootmisliini ja seda juba varsti. Seega ta võtab naisele poolele teele vastu tulles välja summa 100 000 eurot. Nüüd maksab ta 60 000 euro suuruse lisaks välja võetava summa pealt maksu 27 000 eurot, seega köögimööblit ei saa muretseda mitte kallimalt kui 33 000 eurot.
Kokku maksab Peeter aga nüüd riigile makse 36 900 eurot. Tänase süsteemiga ei peaks Peeter üleliia muretsema, sest kui ta just ei osta firma arvele seda mööblit, siis raha välja võttes peaks ta riigile 100 000 euro pealt maksma vaid 20 000 eurot. Seega suurte summade firmast väljaliigutamisel oleks Peeter tänase laarilik-reformierakondliku maksusüsteemiga võrreldes uues olukorras tõesti kahjukannataja rollis.
Nüüd sõltub Peetri südametunnistusest, millist masti eesti mees ta on. Omakasu peal väljas seisev ärimees Peeter paneks südametäiega oma Facebook-kontole tühja südame kujutise ning hakkaks vihaga Reformierakonna tagasitulemist toetama. Väärikas ettevõtja ja maa sool Peeter oleks aga isamaaline mees ja tubli patrioot. Ja patrioodina saab ta aru, et toetades Eesti rahvusriiki, ongi just tema vastutusvõimeline kodanik ja meie ühise pere liige. Ei saa käsi pikal ees oodata maksuvabastusi ning soodustusi lisamiljonite teenimiseks, kui riigikassa on tühi ja inimesed nii tema firmas kui riigiteenistuses närutavad, kooliõpetajad lahkuvad Soome küprokit panema. Rahvuslane Peeter saab hästi aru, et niiviisi jätkates ei jõua see vabariik küll kuhugi mujale, kui tagasi Putini Venemaa rüppe.
Tänu Peetri lisapanusele saavad eesti lapsed väärilise hariduse, meie kõikide kodud energiasäästlikuks ning Eesti sise- ja välisturvalisuse eest seisvad riigitöötajad vääriliselt tasustatud. Tänu Peetri mõistvusele uuenenud maksupoliitika osas saab ka tema firma töötaja Katrin viimaks lubada oma korteris lastetoa remonti – seega on õige pea oodata siia pisikesele Eestimaale perelisa! Muu hea hulgas. Peeter on eestlane, samamoodi nagu Katrin.
Minu arvates on tänasest õiglasem ühiskond, kus palgatöötaja Katrin saab tänu maksumuutustele üle 3000 euro aastas rohkem kätte, omanik ja edukas ettevõtja Peeter panustab oma kopsakast kasumist kaks korda enam meie rahvusriigi arengusse ning riik saab läbi viia vajalikke investeeringuid, ilma ennast lõhki laenamata. Mida arvate teie?”