04.12.2019
Maksud
Kas tõesti kõik inimesed, kes teevad omavahel sularaha eest üksiktehinguid, rikuvad seadust, kui ei maksa tehingu pealt riigimakse?
Riigikogu teisi pensionisamba eelnõu esimesel lugemisel rääkis rahandusminister Martin Helme loo ehitajast, kes talle teenust pakkus, kuid kes ei ole tõenäoliselt kunagi oma elus makse maksnud. Meedia tõstatas küsimuse, kas mõlemad mehed on rikkunud seadust, kuivõrd on toimunud tehing, aga pole makstud makse. Maksuamet teatas, et töömehe palkamisel vastutab maksude tasumise eest ka tööandja. Seda ka juhul, kui tegu on eraisikust tööandja ja eraisikust töötaja suhtega.
Mida seadus tegelikult ütleb?
Maksuekspert Lasse Lehis selgitab, kuidas tuleb arvestada makse kahe eraisiku vahelise käsunduslepingu tasudelt.
“Tulumaksu kinnipidamist reguleerivad tulumaksuseaduse § 40 ja 41. TuMS § 40 lg 1 annab loetelu isikutest, kes on kohustatud väljamaksetelt tulumaksu kinni pidama ning § 41 sisaldab loetelu väljamakse liikidest. Tulumaksu kinnipidajate hulgas on ära nimetatud ka füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, kuid § 40 lg 3 täpsustab, et füüsilisest isikust tööandja (kes ei ole registreeritud FIE-na) on kohustatud pidama tulumaksu kinni ainult § 41 punktides 1 ja 2 nimetatud väljamaksetelt, see tähendab töölepingu alusel makstud tasudelt. Töövõtulepingu ja käsunduslepingu alusel makstavad tasud on nimetatud § 41 punktis 3, mis tähendab et nendelt tasudelt eraisikust klient tulumaksu kinni pidama ei pea. Tulu saaja peab saadud tasud ise deklareerima.
Tunnistan ausalt üles, et need tulumaksuseaduse sätted olen ma ise 20 aastat tagasi kirjutanud. Olgugi, et ei tundnud sel ajal Urmast ega Martinit. Seega usun olevat ka õige inimene selgitama, miks seadus teeb vahet töölepingul ja võlaõiguslikel lepingutel. Põhjuseks ongi nende lepingute oluliselt erinev iseloom. Töölepinguline suhe on alluvussuhe. Tööandja määrab tööaja ja töökoha ning annab jooksvalt tööülesandeid. Tööandja peab varustama töötaja töövahenditega ning vastutama tööohutuse eeskirjade täitmise eest. Sellises situatsioonis on oluline tagada töötaja õiguste kaitse ning muuhulgas maksude tasumisega kaasnevad sotsiaalsed tagatised. Sellest tulenevalt ongi seadusandja töölepingu puhul ette näinud, et ka füüsilisest isikust tööandja (isegi kui ta ei ole FIE, vaid palkab omale näiteks koduabilise) peab täitma kõiki tööandja kohustusi samamoodi nagu juriidilised isikud või riigiasutused. See hõlmab ka maksude deklareerimise ja tasumise kohustust.
Käsunduslepingu pooled on võrdsed. Käsundi täitja teeb tööd iseseisvalt ning võib ka enda asemele palgata kellegi teise. Kui töölepingu puhul on riik kehtestanud näiteks tööaja nõuded ja miinimumpalga, siis töövõtu ja käsunduslepingu puhul võib olla tegu nii ühekordse 1-eurose tehinguga kui miljonitesse eurodesse ulatuva mitmeaastase projektiga. Seaduse sätted on mõlemi juhtumi jaoks samad.
Võlaõiguslik leping on praktikas väga laia rakendusalaga. Siia kuuluvad ettevõtluse raames tehtavad tehingud (töövõtjaks või käsundi täitjaks võib olla ju ka juriidiline isik), nii-öelda haltuuraotsad (kus inimene käib pärast tööaega omale lisatulu teenimas remonditööga, puude lõhkumisega, muru niitmisega jne), aga ka pereliikmete või sõprade vahelised tehingud ja kõige lõpuks ka täiesti tasuta tehtav töö (näiteks vabatahtlikud mittetulundusühingus). Tasu võib olla mitterahalises vormis (näiteks talguliste toitlustamine) või toimuda vahetuskaubana (naine keedab suppi, mees peseb nõusid).
Nõuda kõikide eespool toodud näidete puhul tulumaksu kinnipidamist oleks pehmelt öeldes ebamõistlik, peenes juriidilises keeles väljendatuna „maksukohustuse täitmine tekitaks liigset halduskoormust, mille kulu oleks suurem laekuvast maksutulust“. Kui veelgi kõrgema juriidilise kaarega tõmmata, siis tuleneb sellise erandi tegemine põhiseaduse §-st 11, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema „demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust“.
Aga kas sotsiaalmaksu puhul peaks olema midagi teisiti? Kindlasti mitte. Kuna tulumaksu ja sotsiaalmaksu deklareeritakse samal deklaratsioonil (TSD), siis oleks üsna absurdne väita, et näiteks 2-euroselt jootrahalt tulumaksu maksta on keerukas ja koormav, aga sotsiaalmaksu deklareerida ja maksta ei ole üldse mingi probleem. Minu teada ongi siiamaani seadusest niimoodi aru saadud. Kui nõuda siiski sotsiaalmaksu deklareerimist ja tasumist, muutub tulumaksuseadusse kirjutatud erand mõttetuks. Kui selgubki, et sotsiaalmaksuseadus on lohakalt kirjutatud, siis tuleb mõistuspärase tõlgenduseni jõudmiseks võtta appi seesama juba tsiteeritud põhiseadus.
Kokkuvõtteks. Kui üks füüsiline isik osutab teenust teisele füüsilisele isikule ning see tegevus on püsivat laadi ja toimub tulu teenimise eesmärgi, siis peab see inimene kas registreerima ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks või avama pangas ettevõtluskonto, mis annab võimaluse maksta kõik seadusega ettenähtud maksud. Kui tegu on üksikute tehingutega, siis oleks minu arust mõistlik leppida teadmisega, et „valge“ ja „musta“ maailma vahele jääb alati ka õhuke „hall“ tsoon, kust maksude kogumiseks ei ole mingit teoreetilist õigustust ega praktilist vajadust. Isegi Urmase ja Martini puhul.”