Malle Pärn: Eesti ei ole enam demokraatlik riik, kus kõigil on võrdsed õigused ja võimalused

Tammsaare on kirjutanud: “Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid.”

Aastal 2000 kirjutasin artikli “Kaks Eestimaad” (ilmus ajalehes “Videvik”). Tookordne jaotus oli majanduslik: ühes need, kes olid poliitikute valikute abiga haljale oksale välja jõudnud, ja teises need, kes olid rataste alla jäänud või “piruka” juurest kõrvale tõrjutud.

Tsitaat sellest artiklist: “Meil oleks nagu kaks Eestimaad – üks on piisavalt hästi arenev läänelik turumajandusriik, teine aga kannatab mahajäänud sotsialismi tagajärgede all. Oma aega ja energiat kulutavad ühise riigi ehitamiseks kõik, aga selle töö vilju maitsevad vaid vähesed rikkad ja võimukad.”

Kahe Eestimaa teema oli toona mureks ka teistel. Rühm eesti sotsiaalteadlasi kirjutas avaliku pöördumise aastal 2001, milles toodi samuti välja kahe (erineval tasandil) Eestimaa vastandumine teineteisele.

Tsitaat sellest: “Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja murda. Riigi presidendi funktsioon on täita taolistel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli. Või me olemegi juba liivakastivabariik?”

Kas oleme?

Kõik see toimus juba sajandivahetusel, kakskümmend kolm aastat tagasi. Tundub, et siis oli meil veel lootust, et meid „seal üleval“ kuulda võetaks?

Kuhu me oleme praeguseks jõudnud? Lisaks varanduslikule kihistumisele on viimase kümne aastaga tekkinud aina süvenev kuristik kahe erineva maailmavaatega kodanike vahel.

Rääkimata viimasest aastast, kus Eesti normaalse ühiskondliku tasakaalu hävitamine on kasvanud lausa hüsteeriliseks.

Olen palju mõelnud: kuidas küll saavad ühe väikese rahva hoiakud nii järsult teineteisele vastanduda, ometi nii olulistes teemades nagu inimlik moraal, perekond ja ühtekokku meie rahvuse tulevik.

Iga inimene peaks ju soovima, et me kestaksime, et meie lastel oleks turvaline elu, et me ise oleksime ühtehoidvad (nagu mesilaspere!), et igal ausal inimesel oleks oma kodumaal hea elada. Et meil kõigil oleks terve mõistus, kodu, töö ja inimväärne palk töö eest!

Et meil oleks tark ja oma rahvast hooliv valitsus, kellest me saaksime lugu pidada!

On teatud hulk inimesi, kellel puudub ohutunne ja ettevaatlikkus, nende kohta öeldakse, et neil on “meri põlvini”. Nad on igavesti nagu laps-inimesed, nad ei vastuta millegi eest, käituvad impulsside ajel või vastavalt isandate käskudele, sest nad on head käsutäitjad. Nad räägivad kõlavaid sõnu, mis tegelikult neile midagi ei tähenda, mille tähendusest nad ilmselt enam arugi ei saa.

Meie kõige suurem õnnetus on see, et just sellised olevused on kuidagi sattunud (või kurjuse jõudude poolt organiseeritud) meid valitsema.

Nad ei oska (ega tahagi) vahet teha õigel ja valel, heal ja kurjal. Nende usutunnistus on moraalirelativism: õige on see, mis tundub nendele hetkel mõnus või kasulik, kas isiklikult või ideoloogiliselt. Hea on see, mille nende isand heaks kuulutab.

Ja loomulikult ujuvad sellistes süsteemides pinnale küüditajad, koputajad, pealekaebajad. Nad on andetud, millegi muuga ei suuda nad silma paista, seepärast hakkavad nad ideoloogia õuelaulikuteks, triivides pärivoolu kandvatele positsioonidele ühiskonnas ja meedias: arvamusliidriteks, analüütikuteks, ekpertideks, kolumnistideks, konsultantideks, nõunikeks. Ministrite ja peaministriteni välja.

Kas nõnda kujuneb tänapäeval “valitsev klass” ja ideoloogiline meedia, kes ei hooli rahvast, tervest mõistusest, meie ühisest tulevikust. Tulgu või veeuputus? Kas Jumal ongi neilt mõistuse võtnud?

Millega see poliitiline „uhkuse paraad“ lõpeb, ja millal?

Progressistlikule ideoloogiale kuulekas vähemus on juba ametlikult kuulutatud eliidiks ja kõik ülejäänud tagurlikeks paariateks.

Peaminister ja valitsev koalitsioon, kes ise nimetavad ennast liberaalideks, ütlevad avalikult, et nende eesmärk on see, et konservatiivid ei saaks võimule. Nad on selle saavutamiseks kõigeks valmis. Nagu näha, ka pettusteks ja lausvaletamisteks.

Aga see tähendab, et Eesti ei ole enam demokraatlik riik, kus kõigil on võrdsed õigused ja võimalused. Konservatiividel ei ole võimalust, võrdsusest rääkimata.

Meil on liberaal-totalitaarne diktatuur, nii veider kui see ka sisuliselt pole. Liberaalne poliitik peaks olema teistega arvestav ja teistsugust maailmavaadet austav, meie liberaalid on nagu silmaklappidega ketikoerad, kes on ässitatud konservatiivide kallale.

Poliitiline määratlus „liberaal“ ei kehti tänapäeva vasakpoolsete kohta, ainsad tõelised liberaalid on tänapäeval konservatiivid.

Kogu see võlts- või eba- või libaliberaalia tuleks ümber nimetada, uueks terminiks sobiks kas liberasm (nagu marasm) või liberastia (nagu pederastia). Poliitiline elgebetism.

Malle Pärn