16.06.2025
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Üks ennasttäis naisminister võttis endale õiguse sõlmida Rootsiga vanglarendi leping. Tuua Eestisse – Tartu vanglasse – 600 välismaist mõrtsukat ja lapsevägistajat? Ja ta õigustab seda hullumeelsust mitmesuguste demagoogiliste valedega.
Kuidas saab poliitik olla täiesti kindel, et tema valik või otsus on õige, kui nii paljud arukad inimesed ometi seda rängasti hukka mõistavad?
Briti matemaatik ja filosoof Bertrand Russell on kord öelnud: „Maailma hädad tulevad sellest, et rumalad on liiga enesekindlad ja targad on täis ebakindlust.“
Mind on alati imestama pannud nii paljude inimeste liigne enesekindlus ja enesekesksus. Käitumises, väljendumistes, hoiakutes, teistesse suhtumises. Poliitikas, meedias, kultuuris, loomingus. Avalikus ruumis, seltskonnas. Üleolekutunne, kõigi mittenõustujate halvustamine ja endast alamaks pidamine.
Kui selline inimene satub mingile kõrgele kohale, siis ei kahtle ta iialgi, kas ta ikka sinna sobib, kas tal on olemas vajalikud eeldused ja teadmised ja oskused selle ameti jaoks. Ta on kindel, et just sellisena, nagu ta on, on ta
Kas need inimesed kunagi peeglisse ei vaata? Või imetlevad nad sedagi, mida nad seal näevad, ilma vähimagi kriitikata?
Missuguse pilguga vaadatakse ennast? Kui maailma keskpunkti?
Jah, me olemegi enda jaoks maailma keskpunkt. Aga ikka KESET seda maailma, mitte väljaspool seda. Me oleme ainult üks tilluke element selles maailmas. Nagu sipelgad. Me peame alluma loodusseadustele.
Me elame keset seda ühiskonda, selle ühiskonna SEES. Me sõltume üksteisest ja veel nii paljudest muudest tingimustest, sündmustest, olukordadest, loodusest, koguni igasugu juhustest ja juhtumistest.
Üheainsa hetkega võib kõik meie elus täiesti teiseks muutuda. Suurem osa inimesi on selliseid hetki oma elus kogenud. Oled näiteks kindlalt kuhugi teel, aga äkki kukud, murrad käeluu ja oled sunnitud hoopis kiirabi kutsuma.
Eriti kummastav on ülbus. Kuidas saab inimene olla ülbe, üleolev teiste suhtes, ennast pidada paremaks, õigemaks, koguni võitmatuks, karistamatuks, ning nõuda, et teised teeksid seda, mida tema tahab, mis temale meeldib, ehkki see nendele teistele inimestele ei meeldi?
“Teiste elu ei muutu sellest, miline mina olen” – kuulutas üks geiaktivist kunagi suurte tänavaplakatite peal.
Tahate, ma tõlgin: “mulle ei lähe korda, mida sina arvad minust ja minu tegevusest, mina nõuan, et sina mind tunnustaksid sellisena, nagu mina olen. Ehkki mina sind sellisena, nagu sina oled, EI tunnusta, vaid mõistan hukka ja mõnitan niipalju kui mul võimalik on. MINA olen tähtsam kui sina. Mina võin sind halvustada, sina mind halvustada ei tohi, sest mina kuulun valitseva ideoloogia poolt eelistatud gruppi.”
Ülbus on linnastumise ja liigsete mugavuste hukutav lisaprodukt. Inimene ei pea enam oma jälgi peitma ja enda järelt koristama, vesi tuleb kraanist ja voolab kuhugi ära, kehaprotsesside ülejäägidki uhutakse puhta veega minema. Inimene vaid vajutab nupule või keerab kraani.
Toidu saab kauplusest, või veel parem: restoranist, nii et isegi nõusid ei ole vaja nõudepesumasinasse laduda. Ka pesu peseb ennast ise. Tolmuimeja õpetatakse iseseisvalt mööda tuba veerema. Juustud, vorstid, isegi leivad on valmis viilutatud. Mis te arvate, kuidas see inimesele mõjub?
Just. Väga halvasti. Aeg, mis jääb üle, tuleb sisustada meele (peast ära) lahutamisega. Pehmel diivanil vilkuvat telekasti jõlllitades. Teiste rumalusele ja ülbusele kaasa elades.
Käelise tegevuse puudumine sünnitab ajus taandarengu. See, et inimene enam ei vastuta oma elutegevuse tagajärgede eest, paneb ta teatud mõttes imiku olukorda.
Kanalisatsioon ei tule ju ühelegi linnakodanikule meelde, ent see, mis seal voolab, on nende kollektiivne “looming”. Nad ei saa ennast sellest lahutada. Selles osas ei ole ju kerjus sugugi halvem peaministrist?
Kui mõelda sellele meie kõigi tekitatud mitte just meeldivale ollusele, kuidas saab siis veel olla ülbe ja kedagi teist halvustada? See juhitakse kuhugi, see ei KAO, ei muutu olematuks. Ei ole inimene õppinud neid jääke arukalt ära kasutama, ei tehta sellest paraku ka põllule vajalikku komposti.
Selleks, et midagi teha, et “emotsionaalselt laetuna” looduses ringi liikuda, peab linnainimene hulluks minema koos mingi rumala arvuti- või telemänguga. Või sukelduma mingisse tobedasse kampaaniasse, näiteks kaamera ees ennast jääveega üle valama või linna keskväljakule protesti märgiks pikutama minema. Lõbus? Kas ikka on? Äkki on see hoopis narr?
Maainimesega ei saa selliseid asju kunagi juhtuda, sest temal on vaja mõistust, selleks, et maal ellu jääda – valitsuse kiuste, kes tahab elu maal välja suretada.
Maainimesel on vaja reaalsusetaju, et osata õigel ajal õigesse kohta midagi külvata, midagi kasvatada, midagi lõigata. Selleks, et hoolitseda loomade eest. Et lopsakal ja elujõulisel loodusel mitte lasta ülepea kasvada. Et hoida elumaja ja selle ümbrus korras.
See on päris-elu, sest loomad tahavad päriselt süüa, lehmad lüpsta, peenrad päris umbrohust puhastada. Hooneid tuleb kaitsta lagunemise eest.
Ka ei saa maainimene minna ülbeks, sest tema teab, kui paljudest komponentidest ta sõltuv on. Ei saa minna ülbeks, kui sa pead ISE oma elutegevuse jäägid koristama, maainimene viib ju prügikonteinerisse ainult temale kauplusest kaasaantud kõdunematud, kunstlikult toodetud ja looduse jaoks mõttetud või kahjulikud lisandid.
Kuidas saaks küll inimesi õpetada ennast ja maailma nägema nii, nagu nad päriselt on, mitte mingite rumalate konstrueeritud mudelite järgi? Kuidas õpetada neid enesekeskseid ja pimedaid lapsukesi täiskasvanuks saama, inimesemaks arenema, iseennast, üksteist ja looduskeskkonda hoidma? On see võimalus 21. sajandi inimese jaoks jäägitult kadunud?
Ent SEE on ainuke loomulik ja mõistlik eluviis. Kõik muu viib meid hävingusse. Vaktsiinid ei aita.
Malle Pärn