Tartu volikogu 22. jaanuari istungil palusin alguses aega sõnavõtuks, nagu meil on sageli kombeks. Tahtsin kolleegidele midagi öelda.
Enne mind rääkis Loone Ots sellest, et ka Tartu avalikul uueaastatähistamisel tuleks ekraanil üle kanda (presidendi kõne järel) ka Eesti Vabariigi Hümn, mida seekord ei tehtud. Aga presidendi kõne kanti küll üle.
See on tõesti veider, ma saan aru, kui ka presidendi kõnet üle ei oleks kantud. Kui oleks pidu olnud omaette ja ilma igasugu suurte ekraanideta. Sest, ausalt, ma ei usu, et üldse keegi meist ootab tähtpäevadel neid ülespuhutud võlts-tühi-kõnesid.
Siis astus raamatukogu saali kõnepulti Piret Tarto, kes mälestas Mart Niklust, keda EKRE on väga mitmel aastal esitanud Tartu aukodaniku tiitli kandidaadiks, aga kunagi ei ole linnavalitsus sellega nõus olnud. Andrus Ansip oli üks aukodanik eelmisel aastal, siis hoopis Nikluse vastaleeri esindaja? Eesrindlik kommunist?
Mälestasime Niklust leinaseisakuga.
Ja siis rääkis volikogu esimees Tõnis Lukas, et sel aastal nad kaalusid selle tiitli andmist Niklusele, aga ta suri kahjuks enne ära. Eks ole ju mugav? Kus te varem olite? Inimesed ju ikka surevad ära?
Minul ei olnud niisugust konkreetset teemat. Minu sõnavõtt oli selline:
“Ma olen ikka uskunud, et kõik inimesed on Jumala loodud. Aga keegi mu hiljutise postituse kommenteerija ütles, et tema küll ei ole Jumala loodud.
Mõtlesin siis: äkki tal on õigus, äkki ongi inimesi maa peal mitu liiki? Miks me muidu üksteisest aru ei saa, miks me räägime erinevaid keeli, ehkki pealtnäha oleks nagu üks eesti keel – isegi need venelased, kes on meie poliitikasse tulnud ja tahavad meie elu oma maitset mööda ümber teha, – nad ütlevad eesti keeles, et eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel.
Nad ütlevad eesti keeles, et rahvusriik on ohtlik düstoopia.
Paljud eestlased ei ole sellega nõus – nende meelest on ohtlik düstoopia hoopis see kõrgekskiidetud liberaalne demokraatia. Miks on meil nii lepitamatult erinevad suhtumised? Äkki ongi meil olemas erinevad inimliigid? Mis siis teha, sõbrad?
Rääkisin eelmisele volikogule üsna lõpus sellest, et inimene on külvaja, kõigega, mida me teeme, me külvame seemneid. Heade mõtete, sõnade ja tegudega häid seemneid, halbadega halbu.
See peaks olema meile hoiatuseks. Iga meie sõna, mõte või tegu jätab mingi jälje, olenevalt seemnest paneb kuskil kasvama taime või puu. Heast seemnest kasvab hea ja ilus puu, halvast kasvab halb ja inetu.
Seemneid me sageli ei näe, võtame kelleltki vastu halvad seemned ja külvame neid edasi. Ja nad kasvavad suurteks puudeks.
Me hääletame siin poolt ja vastu, aga me jääme alatiseks vastutama iga otsuse eest, mille poolt me hääletame.
Tahaksin uskuda, et kõik inimesed siin saalis on Jumala loodud. Sest Jumala loodud inimesed peaks tahtma külvata häid seemneid.
Ütlen selgituseks: ma ei taha siin teile moraali lugeda, need mõtted on hoiatuseks ka minule endale.
Ma palun Jumalat, et ta õnnistaks kõiki meid, Tartu volikogu liikmeid, ja annaks meile külvamiseks häid seemneid, et meie hoole all olevad Tartu elanikud ei peaks lõikama meie külvatud halbade seemnete vilju.
Tänan teid.”
Malle Pärn