19.09.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Esitasime Tartu linnavalitsusele eelnõu, mis oleks tõstnud koolitoetust. Lausa piinlik, et see on ainult 50 eurot, kui teistes linnades on see 150 kuni 350 eurot!
Loomulikult öeldi, et meil pole selleks raha ja et see ei ole otstarbekohane ja saab ju lapsi ka teistmoodi toetada ja nii edasi. Kuni sinnani, et ega siis toetuste suurendamine lapsi juurde ei too.
Ja loomulikult hääletati see eelnõu maha.
Võtsin sõna:
„Mina ei tea, mina ei saa aru. Me anname rohkem raha trennipakkujatele, – sest elekter on kalliks aetud ja kõik hinnad kõrgele tõstetud – aga kullakesed, kõik see mõjutab ju ka inimesi, perekondi, lapsevanemaid, nende jaoks ju ka kõik hinnad tõusevad, nende lapsed ei saagi enam sinna trenni minna, kus te kenasti „pearahad“ kõrgemaks tõstsite, sest isad ei saa selle eest maksta, sest reformierakonna valitsus ja elektrimaffia röövib neilt poole sissetulekust? Ja siis jäävad ju ka need pearahad väiksemaks? Summa pea kohta on tõstetud, aga päid jääb ju vähemaks?
Tartus on lasteaia tasud kõige kallimad, ranitsatoetus kõige viletsam. Kas Tartu on kõige lastevaenulikum linn? Lasteaia tasusid ei saa alandada, koolitoetust ei saa suurendada, õpilastele tasuta bussisõitu ei saa võimaldada, isegi niipalju ei saanud, et oleks õpilaste bussipiletite hinnad tõstmata jätnud! Meil pole selleks raha.
Muidugi oleks kõige parem, kui meil oleks nii tark valitsus, kes oskaks korraldada meie elu riigis nii, et poleks vajagi üldse mingeid toetusi, et kõigil oleks töö ja piisav palk, mis võimaldaks normaalse äraelamise. Eks ole? Kuidas meiega on?
Teate, mina küll usun, ikka veel, et kõike on võimalik ära korraldada. Inimestes on piisavalt vajalikku ressurssi, tarkust, ettenägelikkust, loomingulisust, tervet mõistust, õppimisvõimet, head tahet. Paneme pead kokku, hakkame ometi päris eluga tegelema, jätame ulmeprojektid ja moehullused kõrvale, ehitame kõigepealt välja meie elu esmatasandi, me oleme sellest ju üle hüpanud.
Tavaline inimene, linnakodanik, tahaks lihtsalt normaalset elu elada, et tal oleks kodu, piisav sissetulek, et saaks lapsi kasvatada, mõnusasti vaba aega veeta – SEE on elu, mitte rohefanatism ja vesinikuorud ja isesõitvad autod ja nutikad ülekäigurajad ja kosmoseuuringud ja kunstlikult linnatänavatele loodud elurikkus.
Kõige suurem elurikkus on lapsed! Kui meil lapsi ei ole, siis meil pole tulevikku, siis ei ole kellegi jaoks neid tuleviku vesinikuorgusid rajada!“
Volikogu koosoleku sõnavõtt peab mahtuma kolme minuti sisse, nii et pidin sellega piirduma.
Aga mõtteid oli mul veel.
Ärge valetage, et meil pole raha. Meil on väga palju raha, iga kord imestan silmad suureks, kui eelarveid ja lisaeelarveid näen, ja teist korda imestan siis, kui loen, mille kõige jaoks meil heldesti seda raha jätkub, igasugu imelike võõrnimedega projektid ja kliimaaambitsioonid, kus me oleme puha maailma esimesed ja saame koledasti Euroopast kiita. Vaat sellele jätkub meil raha!
Ütelge, mis teiega juhtub, kuhu äkki kõik raha kaob, kui teemaks tulevad lapsed?
Mulle tundub, et te käitute nagu paljulapselise perekonna isa, kes laste toiduraha eest ostab luksusjahi ja kiitleb, et ta on maailmas esimene sellise jahi omanik. Aga lapsed on näljas!
Kui meil tõesti raha pole, siis jätame ometi need luksusjahid oma eelarvest välja! Katsume tervet mõistust alles hoida – jah, maailm on hulluks läinud, aga miks meie peame igas hulluses esimesed olema?
Ja ma tahaksin küsida Tartu linnavalitsuselt ja kõikidelt võimuerakonna volinikelt: kas teil tõesti kohe mitte kunagi, mitte hetkekski häbi ei ole? Minul küll on.
Malle Pärn