04.09.2025
Sotsiaalmeedia on täis “liberaalseid” herilasi. Pilt on illustratiivne.
Kirjutasin selle loo endast ja konkreetsele anonüümikule, aga see on nii levinud probleem, et tasub jagada ka teiste konservatiividega, sest neidki kimbutavad needsamad liberastlikud trollid (keda mina ka herilasteks nimetan). Kes vaid käivad nõelamas konservatiivide postituste kommentaariumides, korrates aina ühtesid ja samu stamplahminguid, nagu oleks neil kõigil üks ja seesama primitiivne programmikene sisse pandud.
Niisiis. Sotsiaalmeedias on üks huvitav nähtus.
Enamasti seal ju vesteldakse omavahel, ausalt, oma nimede ja nägudega. Inimesed otsivad mõttekaaslasi, kellega sarnaseid mõtteid vahetades kuidagi välja elada oma pettumusi, rahulolematust meie tegelikkusega, valitsuse otsuste ja plaanidega, valetamisega ja otse maksumaksjate raha röövimise ja tühja äraraiskamisega. Ja muidugi ka selleks, et häid asju või nähtusi kiita, et jagada mõttekaaslastega oma elu ja kogemusi, ja saada vastu teistelt sedasama. Sõbralik suhtlemine seega. Enamasti.
Jah, muidugi jagatakse ka vihaseid postitusi ja kommentaare. See on ju inimlik. Viha ei ole mingi ebanormaalne nähtus. See kuulub inimese elu juurde.
Mis tekitab inimestes viha? Eelkõige, arvan, ebaõiglus ja alatus. Räige valetamine ja selle varjus kuritegude kordasaatmine. Valitsejate – kes peaks olema eliit – rumalus ja saamatus, ülbus, ahnus ja otsene rahva röövimine. Ja selle kõige juures veel oma inimeste halvustamine ja inetute siltidega ülekleepimine. Ja vaikima sundimine.
Viha ei saa ära keelata. Viha ei tohigi ära keelata. Selle põhjused tuleks kõrvaldada. Teeme ausa ja õiglase riigi, siis kaob ka viha.
Ent sotsiaalmeedias on ka üks teistmoodi grupp või tüüp inimesi, kes käivad seal oma kurjust ja tigedust välja valamas, kes aina kipuvad sinna, kus omavahel vestlevad need inimesed, keda nemad absoluutselt ei salli. Neil oleks nagu patoloogiline vajadus kellegagi tüli norida, kedagi halvustada, otse laimata, maha teha, solvata, vihale ajada. Nad ootavad, et neile sama labaselt vastataks, siis saavad nad edasi oma sappi välja pritsida.
Mõttekaaslased arutavad omavahel teatud teemasid, kritiseerivad ühiskonnakorraldust ja poliitikute tegutsemist. Need herilased aga nimetavad seda vingumiseks ja halvustamiseks. Sest nad mitte kunagi ei viitsi (või ei suuda) teemasse süveneda. Nad lendavad kohale ainult nõelama. Loevad ehk vaevalt pealkirja ja suskavad oma nõelad vestlejate isikutesse. Neil oleks nagu mingi primitiivne programm sees, sest nende nõelamised on omavahel peaaegu sõna-sõnalt sarnased. Mingit elavat mõtet ei ole nende kommentaarides mitte kunagi.
Seda pealkirjas mainitud “Heili Ilonat” muidugi ei ole olemas, see on väljamõeldud varjunimi, tema isikupildil on võililled. Pühendan selle kirjutise selle nime taha pugejale, ehkki olen veendunud, et ta seda kunagi ei loe. Aga loevad ehk need, kes on tema kommentaare näinud ja nende peale vihastanud. Ärgem laskem end häirida mingitel varjukujudel!
Trollid ja herilased enamasti just selliste kontode kaudu tegutsevadki. Anonüümselt, sest julgus ja ausus nende isikuomaduste hulka ei kuulu. Argpüks loobib ikka kive nurga tagant, salaja.
Ja nii tüüpiline on lahm: “te ju ei talu teistsuguseid arvamusi”.
Mina talun, kui need on tõesti ausad arvamused. Kui need ei ole tühja nõelamised ja lollid sildistamised. Ma ei talu agressiivset lollust. Viisakat arvamust olen alati nõus ära kuulama. Ja ka viisakalt vastama, ilma halvustamiseta. Mul on mitmeid sõprugi, kellega meil on mingites teemades erinev arvamus. See ei sega meid olemast sõbrad.
Kibestunud vanainimene – ütleb ta. Millegagi ei ole te rahul.
Mis on kibestumine? Arvan, et kibestunud inimene on oma elus lootusetult pettunud ja vihane, ta hoiab oma ebaõnnestumistest kramplikult kinni, ta on tige ja õel, tahab kellelegi (või kõigile) kätte maksta selle eest, et tal elus ei ole hästi läinud. Ta vihkab neid, kellel on paremini läinud.
Ma ei ole kibestunud ja ma olen küll millegagi rahul.
Kibestumiseks ei ole mul põhjust, sest mu elu on olnud tohutult rikas, täis ilu, rõõmu ja imesid. Kui ma olen millestki ilma jäänud, siis ilmselt ei olnud mul seda vaja, ehk ma küll seda soovisin. Ja selle asemele olen ma alati saanud midagi muud, mis pole sugugi vähem väärtuslik! Küllap see tegelikult oli isegi väärtuslikum, mida ma ei oleks ise osanudki oma ellu soovida?
Isegi see, et ma veel alles olen ja mu mõistus ning süda toimivad, et on palju inimesi, kes on mulle tänulikud mu kirjutiste eest – kas see pole piisav põhjus olla õnnelik ja tänulik?
Ja ka see, et mulle neid mõtteid justnagu mingist pangast antakse, sest ma ju ei mõtle neid ise välja ega kopeeri kellegi teise väljaöeldud mõtetest. Mingit “teiste laulu laulmist” minu puhul ei ole.
Milleks ja millest siis kibestuda? Sellest, et Eesti riik on kraavi aetud? See pole minu süü, mina ei ole aidanud seda kraavi ajada. Mina tahan aidata seda kraavist välja tõmmata!
Või sellest, et sellised Heili-taolised herilased mind vihkavad? See on kompliment, kullakesed. Nad ju ei vihka mind, vaid seda, mida mina väärtuslikuks pean. Nemad ei taha teistsugust Eesti riiki, mina tahan.
Mina tahan õiglast, iseseisvat ja arukat Eesti riiki, kus alatusel ja lollusel ei ole mingit võimu. Kes hüsteeriliselt seda alatust ja lollust kaitsevad, nendega ei ole mul mitte millestki rääkida, nad on vabatahtlikult valinud selle poole ja kaitsevad seda, sest see on nendelegi võimaldanud mõnusa elujärje. Nad on osa sellest vastastikusele röövimisele rajatud ühiskondlikust süsteemist.
Kõigega, mis on hea ja ilus ja sõbralik ja normaalne ja aus, olen ma rahul! Aga ma ei kavatse kunagi rahul olla agressiivse lollusega, võimu kuritarvitamisega, ahnusega, röövimisega, vägivallaga, ebaõiglusega, rahva hulgas vastastikuse vaenu õhutamisega!
Tõsi, sellised madalalekiskuvad kommentaarid teevad esimesel hetkel natuke haiget, ikkagi piinlik kaasinimese pärast. Kole ju mõelda, et teiste inimeste muret oma rahva pärast võidakse nii labaselt tõlgendada, vingumiseks või kadeduseks või kibestumiseks!
Aga teisalt panevad nad ju minu mõtlema, sest mina ei hakka neile nende kombel vastu lahmima, mina mõtlen. Nii et ma võin neile omal kombel isegi tänulik olla. Nad ju juhivad mu tähelepanu teatud nähtustele, mida minus endas ei ole.
Ja ma loodan, et oma mõtteid kirja pannes ning avaldades saan ehk pakkuda mingit hingelist tuge ka teistele nende herilaste-trolllide vihapritsimise ohvritele.
Malle Pärn