06.10.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Mina ei ole sügavuti uurinud seda kurikuulsat konnamärki, mis nüüd paljudel toodetel peal istub, aga kui liberaalse režiimi teostajad midagi meile kangesti kiidavad, siis tekib automaatselt tõrge: stop! see ei saa olla hea asi. Sest siiani on neilt tulnud ainult halbu asju. Koroonakäitumine paljastas nad lõplikult.
Mõtlemisvõimeline inimene enam ei usu, et üldse mingid liberaalsed uuendused meile kasulikud on. Kui millegi kohta öeldakse suurte sõnadega: “bioloogiline mitmekesisus”, “jätkusuutlik tootmine”, “säästev põllumajandus“, (nagu selle konnapildi selgituses seisab) – siis tekib kohe kahtlus, et mida nüüd meile jälle tahetakse salaja sisse sööta.
Nii on lood, kui tead ja näed, et inimlikkust tahetakse hävitada, mitte kaitsta, — nii et mina parem jätan need „mitmekesised“, „säästvad“ ja „jätkusuutlikud“ konnatooted poodi.
Toon välja mõned mind häirivad mõtted kliimaseaduse kohta:
Kliimaseadus on pretsedenditult olulise tähtsuse ja suure ambitsiooniga seadusloome protsess kaasaegses Eesti ajaloos –
kõikide valdkondade ülene seadus –
ei ole ühtegi valdkonda, mida rohereformi elluviimine ei puudutaks –
läbipaistvus ja kaasatus saab olema selle seaduse koostamise nurgakiviks –
seaduses välja pakutud suunad saavad olema teadmiste ja andmete põhised –
kliimaseadusest peabki saama vundament, millele ehitame tuleviku Eesti –
Vaat nii. Selge ju, et tegemist on üsna kohutava (pealegi ambitsioonika) ususekti reeglistikuga.
Absurdne uuskeel lausa vohab. Paisub silmnähtavalt nagu hallitusseen. Ideoloogilised suursõnad on nagu haisva gaasiga täis puhutud õhupallid. Kui palli katki teed, siis saad aru, millega on tegemist.
Kliimaseadus – jätab mulje, et me saame kliimat suunata, oma tahtele allutada. Pretsedenditult – ? Oluline tähtsus – topelt ei kärise, eks? Tähtis tähtsus, oluline olulisus? Suure ambitsiooniga protsess?
Ambitsioon on ju auahnus, karjääriihalus (üle laipade), võimuahnus? Puha negatiivsed isikuomadused? Miks ma peaksin toetama mingi seaduse võimuahnust, et selle orjaks saada?
Kliimaseadus on seadusloome protsess? Ei olegi lihtsalt seadus? Võimuahne on see protsess kindlasti. Tahab endale allutada inimliku elukorralduse.
Kaasaegne ajalugu? Mitte inimeste elu ei ole oluline, vaid see, kuidas mingi konstruktsioon ajaloos paistma hakkab? Iga sõna lööb nagu kuvaldaga. Ei ole valdkonda, mida ei puudutaks? Hoidke alt! Tulekul on niisiis absoluutne kliimaseadusemonarhia? Vundament uuele Eestile?
Kas pole õudne? Kõik, mis varem on ehitatud, kistakse maha ja alustatakse lausa vundamendist uue monstrumi püstitamist? Sellest on veel vähe, mis siiamaani ära hävitatud on, nüüd alustame lausa algusest! Maani maha!
Ja loomulikult pitseeritakse see kinni valedega: läbipaistvus, kaasatus, teadmiste ja andmete põhised suunad. Teame seda läbipaistvust, teame kaasatust, teame neid liberaalseid teadmisi ja andmeid. Kõik see kokku on nagu prokrustese säng.
Aga tühjusest ei saa taevani ulatuvat Paabeli torni kokku panna. Ta juba alt äärest variseb ja ülevalt otsast käriseb.
Reformierakond on lubanud Eesti korda teha. Oleme juba aru saanud, et see on ähvardus, mitte lubadus rahva või riigi elukorraldust paremaks teha. Peagi on kõik elualad allutatud uuele ideoloogiale. Liberaalsele düstoopiale. Me teame juba loosungit „Tulevik on kväär“, seega, meid on hoiatatud.
Vähe sellest, et kliimaseadus tuleb, mis allutab terve meie elu, kõik elualad rohepesule ja rahvusvahelistele Anderseni petiskangrutele, nüüd on vaja veel ka meie meditsiin ära liberaalitseda. Hoidke alt: tuleb rahvatervishoiu seadus ja „libameditsiin“ ei jää puutumata, lubab ministri rollis esinev füüsiline isik.
Nagu vaenukõne, nii ka „libameditsiin“ on jälle üks käpardlik ideoloogiline konstruktsioon, millel ei ole tegelikkuses vastet. Silt, loosung, plakat, mille on välja mõelnud need, kes nähtusest endast, millele nad sildi peale kleebivad, midagi ei taipa.
„liba+ : vale-, võlts-, pseudo-: liba+kangelane, liba+politseinik, liba+takso, liba+tunnus (statistikas), liba+tõelisus, liba+uudis“ (ÕS)
ÕS annab küll termini „rahvameditsiin“, aga ei anna terminit „libameditsiin“. Ent liba on ka veerjas, kallakas, libajas. Kas inimestelt võrdsuse ja vabaduste äravõtjad on libaliberaalid?
Me teame, kuidas see valetav liberaal käitub, ta tahab ära keelata kõik, mis temale ei meeldi, millest tema aru ei saa, mida tema lugeda ei oska, mis tema piiratust solvab.
Liberaal nimetab libameditsiiniks kõik need raviviisid, mis ei teeni tohutut kasumit ravimifirmadele.
Kui ma teen viinakompressi või määrin ennast hanerasvaga, kas see on ka libameditsiin ja mulle tehakse trahvi? Kus on piir? Kas kummeli tee on ka libameditsiin? Kas ravimtaimed ka keelatakse ära?
Kas ei ole pigem libameditsiin see sundvaksimine ja raske haiguse ravimise keelamine? „Teaduspõhine“ valetamine rahvale? Patsientide tervise teadlik kahjustamine?
Või on see ebameditsiin?
Meditsiin ei teeni enam inimest, vaid tahab teda valitseda, ja poliitika tahab meditsiini kasutada oma vägivaldsete plaanide teostamiseks. Teener on võtnud võimu isandate üle. Aga teener ei ole aristokraat, tema jaoks ei kehti Jumalast antud valitsemise põhimõte: kes tahab kõikide üle olla, see teenigu kõiki.
Meditsiin osutab teenust ja teenus on äri.
Ikka ja jälle on tänapäeval asjad tagurpidi pööratud, ei nähta põhjusi, juuri, vaid lehti ja õisi ja püütakse neid ümber teha. Inimesed ei oska enam näha tervikpilti, nad uurivad eraldi pildilõike, justkui nende käest katki kukkunud maailma killukesi.
Meil ei ole tegemist mitte rohe- vaid musta pöördega. Pöördega rohelisest ära, mustaks. Loomulikust (rohelisest) inimlikkusest ebanormaalsesse väljamõeldisse.
Aina räägivad need võltsliberaalid võrdsetest õigustest ja võrdsest kohtlemisest, ja et „kedagi ei jäeta kõrvale“, ja „kõik on samapalju inimesed“, ja vähemuste õiguste kaitsest, ja vaenukõnest kui mingite grupiomaduste halvustamisest. Miks kõik need ilusad mõtted kaitsevad ainult liberaale?
Kuhu kaovad kõik need kõlavad plakatid, kui kõne alla tuleb mingi konservatiivne või klassikaline kristlik väärtus?
Riiklik meditsiin tohib lapse kirurgilise operatsiooniga eluks ajaks ära sandistada, aga sensitiiv ei tohi kasutada oma bioenergiat selleks, et laps terveks ravida?
Inkvisitsioonilised nõiaprotsessid peaksid küll kaugesse minevikku kuuluma! Kuhu tõmmatakse piir? Kellest saavad uue, liberaalse inkvisitsiooni ohvrid?
Kuidas küll on sõnadest tehtud iseenda vastandid! Liberaalist on saanud sõimusõna?
Liberaal lammutab ära oma vanaisade ehitatud hooned, nii läheb ta ka meditsiinis selle juurte kallale. See, mis oli enne suuri keemiatööstusi, tuleb ära hävitada, inimeste mälust ja meeltest välja kiskuda. Ebaaus tööstur läheb alati oma võimu ja vägivallaga ausate konkurentide kallale. Kuritegevusega rikastunud ülbe ja südametu laps hävitab oma ausad vanemad.
Absurdsed sõnad tähistavad absurdseid nähtusi ja absurdsed seaduste nimetused absurdseid seadusi.
Kvääraktivist Jens Jaanimägi mõtleb jälle nõnda:
«Bioloogia ei loo meie sugu, seda teeme üksnes me ise. Bioloogia loob vaid mingisuguse kehalise reaalsuse, aga selle tõlgendamine on puhtalt meie enda kätes. Naiseks ega meheks ei sünnita, naiseks ega meheks ka ei saada, naise või mehena esinetakse ning seda pidevalt ja läbi terve elu. … Välist soolist reaalsust lihtsalt ei ole olemas. Sooline reaalsus eksisteerib vaid sel määral, kuidas me seda ise loome ja ülal hoiame.»
Niisiis: meil on vaja ka sooseadust. Muidugi ulatub kliimaseadus ka sellesse valdkonda, (sest ta on kõikide valdkondade ülene), ja rohepööre on ju igati üks kväär värk.
Analoogiliselt võiks ju ka nõnda arutada: teised inimesed ei otsusta meie hariduse ega ameti üle, seda teeme üksnes meie ise. Kas ma võin minna Kadriorgu ja öelda, et mina olen Eesti president? Kas ma võin nõuda professori ametikohta ülikoolis? Sest ametialane „reaalsus eksisteerib vaid sel määral, kuidas me seda ise loome ja ülal (kus ülal?) hoiame“?
Siia võib lisada mida iganes: teised ei otsusta meie vanuse üle, elukoha üle, äkki võin ma kellegi maja üle võtta, öeldes, et see on minu maja? – et praegune eluasemejaotus ja üldse kogu meie elukorraldus on vaid (ajutine) sotsiaalne konstruktsioon?
Ja kas ei ole palk, mida meile makstakse, ka üks sotsiaalne konstruktsioon, ja peaks minu tahtest sõltuma?
Bioloogia ei loo meie liiki, seda teeme meie ise?
Meie ise otsustame, kas tahame olla inimesed või koerad või elevandid? Ja keegi ei tohi solvata (meile ekslikult mehena tunduvat) isikut, kes ütleb, et ta on luik ja tahab tantsida peaosa „Luikede järves“? Kas talle tuleb anda õigus seda teha?
Kuhu me niimoodi välja jõuame? Kord jõuab ka Jens olukorda, kus tema teooria pöördub tema enda vastu, sest see on absurdne, väljamõeldud teooria! Iseenda seatud paeltesse jäävad kord kinni need ühiskonna ja elukorralduse kvääritajad.
Ikka ja jälle kerkib keelele ketserlik küsimus: mis riigis me, sõbrad, elame?
Malle Pärn