Malle Pärn: ilma tõsiteadusliku aluseta ei saa ühiskonna struktuuri muuta

Kolumnist Malle Pärn ütleb oma arvamusloos, et homoagenda agressiivne tegevus on igas mõttes kantud kõigest valest, mis inimmõistuse hääbudes tekkida saab.

„Öelge mulle ometi, kus on see põhjalikult läbiuuritud ja kaalukate tõenditega tõestatud uus teaduslik teooria selle kohta, et inimesel ei ole mitte kaks sugupoolt, vaid mitu, ja et igasugune sugueluline fantaasia on niisama normaalne nagu loodusseaduslik mehe ja naise armastus järglaste saamiseks? Kuni seda EI OLE, niikaua ei ole LGBT aktivistidel mitte mingit õigust nõuda ühiskonna “suhtumise korrigeerimist”!

Ilma tõsiteadusliku aluseta, lihtsalt kellegi suvalise soovi järgi ei saa ühiskonna ülesehitust ja struktuuri muuta! Kus on teaduslik põhjendus sellele, et inimesed tuleb nüüd jaotada võrdseteks seksuaalideks “nende liikide järele”?

Kui ühiskonda tahetakse harjutada mingi probleemse uuendusega meelsuses, vaadetes, suhtumistes, alusväärtustes – siis tuleks sellega tegelda ausalt ja tõsiselt. Mitte sundida kõiki inimesi otsekohe vastuvaidlematult esivanemate kultuuripärandit kõrvale viskama ja neile ohtlikuna tunduvaid uuendusi heaks kiitma.

Kui neid variante pealiskaudselt hinnata, siis tundub viimane olevat lihtsam ja kiirem. Ent tegelikult on see just keerulisem ja aeglasem. Sest otsekohe tekib takistus. Inimesed ei ole meil nii kuulekad ideoloogiale, et nad kõik pealesunnitud muutused nurinata omaks võtaksid. Paljud hakkavad vastu. Kui on piisavalt julgeid, arukaid ja eetilisi inimesi, siis organiseeritakse ohtlikule uuendusele vastupanuliikumine.

Ühiskonna harjutamine “uue” suhtumisega inimese seksuaalsusse on väga tõsine ja sügav muutus. Selle “maaletoojad” meil paraku alahindasid seda. Küllap sellepärast, et nendele oli see selge ja endastmõistetav, või vähemalt siiralt soovitud eesmärk. Või otsene käsk.

Aga meie rahva enamusele ei ole seksuaalrevolutsiooni tugev järellainetus kohe kuidagi omane ega lähedane. Ja küsimus on muidugi: miks ta peakski olema? Mida head on see seksuaalrevolutsioon inimkonnale kaasa toonud? Kui päris ausalt hinnata, ilma silmaklappideta? Pornograafiast rikkumata inimene ei oska väärtustada kompleksivabadust ja promiskuiteeti, ehk otse öeldult: piiramatut porduelu.

Kui meil oleks samast soost kooselavate ja üksteist truult armastavate paaride probleemid tõsiselt ja ausalt ette võetud, siis oleksime ehk kohe hakanud edasi liikuma ja polekski tekkinud niisugust organiseeritud vastupanu. Oleks lihtsalt toimunud avalik diskussioon, millest meil oli küll palju juttu, aga diskussiooni ennast ei ole ju olnud.

Meil hakati nii poliitikas kui meedias otsekohe halvustama igaüht, kes püüdis abielu mõiste laiendamist mingist küljest kritiseerida, oma kahtlusi või eitavat suhtumist väljendada, uuendajaid hoiatada, heasüdamlike naiivikute silmi avada.

Kiiresti ehitati üles sentimentaalne müüt võrdsetest õigustest, tõrjutud seksuaalvähemustest, räägiti südantlõhestavaid muinasjutte kannatavatest homoseksuaalidest. Ning loodi abstraktne vaenlase kuvand, millele kleebiti külge kõikvõimalikud inetud sildid. Traditsioonilise perekonna ja abielu pühaduse kaitsjaid näidati ühiskonna lõhestajatena, vihkamise külvajatena, tagurlike fanaatikutena. Ning see jätkub, ehkki seadus justkui võeti vastu.

Ehtnõukoguliku demagoogiaga rünnatakse kõiki, kes abielus näevad üksnes mehe ja naise vahelist liitu. Ja inetult rünnati koguni sihtasutust, mis pidas SAPTK-i tegevust missioonipreemia vääriliseks. Keda siis veel, kas ei ole see meie ajaloo kõige organiseeritum, ausam ja suurem kodanikualgatus? Ainuüksi Toompea meeleavaldus näitas, et rahva enamus on perekonna mõiste lahjendamise vastu. Esimest korda tegelikult hakkas nii suur hulk inimesi valitsuse oportunistlikule plaanile vastu.

Olen mõelnud, kes küll on need, keda ei häiri see perekonna kardinaalne ümbermudelleerimine? Mis inimesed need küll on, kes levitavad demagoogiast nõretavat propagandat selle seaduse läbisurumiseks?

Olen esitanud küsimusi feisspukis, olen lugenud koosellumise pooldajate artikleid, – mitte keegi pole välja toonud MITTE ÜHTKI tegelikku argumenti, mis tõestaks perekonna mõiste laiendamise hädavajalikkust. Pole avaldatud mitte ühtki meditsiinilist analüüsi, mis tõestaks, et samasooliste intiimelu on niisama normaalne kui mehe-naise abielu juurde kuuluv intiimvahekord, millest sünnivad meie imelised lapsed.

Räägitakse mingit abstraktset ja ilusat muinasjuttu inimõigustest, võrdsetest võimalustest, uuendusmeelsest ja avatud ühiskonnast, sallivusest, aga tegelikkuses sõidetakse oma kaasinimestest lausa tankiga üle. Nii vastastest kui ka nendest, keda väidetavalt kaitstakse.

Geiaktivistid ja võltsinimõiguslased ei esinda kõiki homoseksuaale, vaid ainult üht väikest agressiivset rühma, kes soovib ühiskonnas endale haarata VÕIMU, et siis karistamatult nautida oma isekate ihade mitmekülgset rahuldamist.

Inimene on oma kultuuriajalooga kujundanud seksuaalinstinktist imeilusa, lausa müütilise armastuseloo. Järglaste saamine on pühitsetud armastusega, mis kuulub ennekõike hinge maailma, intiimvahekord on vaid üks selle komponente, mitte selle alus ega keskpunkt. Missuguseid imelisi teoseid on loodud armastuse kiituseks muusikas, maalikunstis, poeesias, romaanides! Kunstid ülistavad armastust, pühitsevad mehe ja naise abielu aluse. Kõik keerleb selle ümber. Nüüd tahetakse see viia tagasi instinktide pinnale.

Kaasaegsetes kunstiteosteski juba ülistatakse ja propageeritakse instinktide prevaleerimist puhaste tunnete ja kaine mõistuse üle, ning ihade kiiret rahuldamist, mitte enam hingelist armastust. Just see on tänapäeva katkutõbi, mille vastu tuleks rahvast hakata nii-öelda vaktsineerima.

LGBT propaganda tuleb lõpetada, elage ometi rahus, keegi ei kiusa teid, eestlased on väga sallivad, kui te neid oma nõudmistega ei ründa.

Ärge kuulutage avalikult kõikidele oma intiimelu saladusi!“