Malle Pärn: Inimene vaatab maailma läbi isikliku akna

Haridus on osa kultuurist. Oluline osa. Haridus tähendab teadmisi. Ja teadmiste omandamise oskust, eeldustest järelduste tegemise oskust, maailma, iseenda, kaasinimeste, eluprotsesside, inimtegevuste tajumist võimalikult tõepäraselt.

Mida tõesemad on hariduses pakutavad teadmised, seda väärtuslikum on haridus.

Haritud inimene käitub kultuurselt ja väljendab oma mõtteid kultuurses kirjakeeles. Haritud inimesel on arenenud vastutus- ja kohusetunne, eetika ja kõlblustunne. Ka rahvustunne.

Kujundlikult võiks öelda, et iga inimene vaatab maailma läbi oma isikliku akna, mille ta ise oma elu jooksul rajab, ja mida vastavalt oma valikutele kas suurendab või teeb väiksemaks, kas puhastab või määrib. Tõel ja eetikal põhinev haridus suurendab ja puhastab seda akent.

Valedel kasvatatud inimesed lähtuvad kõiges oma isiklikust vaatevinklist, oma isiklikest eelarvamustest, oma isiklikust kasust. Nende jaoks pole olemas mingit objektiivset tõde. Nende aken on kitsas ja määrdunud. Sageli näevad nad seal vaid omaenda peegelpilti, ja hakkavad seda arvustama, ise uskudes, et arvustavad kedagi teist, keda nad läbi akna näevad.

Eks igal ajal ole igasuguseid inimesi. Aga praeguse aja suurim õnnetus on see, et terves maailmas on valitsustesse sattunud niisuguseid inimesi liiga palju. Kitsukese ja määrdunud aknaga inimesi. Ja neid, kes seda akent enam ei kasutagi, kuulavad vaid ülemuste käske.

Võtame näiteks selle õnnetu kooseluseaduse, mis kujunes suureks pöördepunktiks meie rahva ajaloos, sest see jaotas meid kaheks vaenulikuks leeriks. Nii vähe meid on, ometi läks meil lahti kodusõda. See on jõudnud nüüd juba teise etappi, mille põhjustas vägivaldse mass-immigratsiooni plahvatus Vahemerel ja Euroopa suutmatus seda ohjeldada. Euroopa suurriigid vajavad nüüd meie abi?

“Mind see küll ei häiri,” ütlesid paljud gei-kooselu kohta. Lihtsalt niisama, tunde järgi. Nagu emotikonid netis. Või klikkijad suhtlusraamatus. Pealiskaudselt, süvenemata.

Teised jälle püüdsid neile selgitada, MIKS see NEID häirib. Arukalt, missioonitundega, mitte kitsalt isiklikult. Nad püüdsid ette näha selle seaduse vastuvõtmise tagajärgi meie rahvale, ja analüüsida selle seadus-eelnõu väljamõtlemise põhjusi ja varjatud motiive. Puudutades ka homoseksuaalsuse negatiivseid külgi, mida kooseluseadus EI puudutanud. Kuna emotikonid ja klikkijad ei suutnud või ei tahtnud selles arutelus osaleda, siis hakkasid nad neile arutlejatele silte kleepima.

Igaühel on õigus oma arvamust avaldada, oma suhtumist, isegi tundeid väljendada. Aga miks sa arvad, et sinul on õigus ja teised eksivad? Kui keegi ütleb, et teda häirib miski, mis sind EI häiri, siis miks sa teda ei usu? Miks sa temaga ei arvesta? Miks sa teda halvustad? Lase ka teistel oma arvamusi avaldada. Ja kui sa kindlalt tead, et ta eksib, siis miks sa seda talle ära ei seleta? Miks sa talle sildid peale kleebid?

Kas sallivuslased tõesti ei suudagi igasse kaasinimesse sallivalt suhtuda?

Kellele oli vaja seda kodusõda?

Kas me tõesti ühe rahvana ei võiks oma elu korraldada, arvestades viisakalt üksteise mõtete ja tunnetega? Austades üksteist. Austades iseennast.

Üsna tihti öeldakse ka nii: “Miks te ei tegele mingi muu probleemiga, mis minu meelest on olulisem?” Tore, et te näete seda probleemi. Aga miks te ise sellega ei tegele, kui te seda näete ja oluliseks peate? Las igaüks tegeleb sellega, mis temale oluline on, mida tema näeb, milleks tema tunneb kutsumust, milleks teda sunnib tema haridus ja missioonitunne.

Ja kõige hullem: “See ei kahjusta kedagi,” ütlevad enesekindlalt paljud poliitikud ja nende käsilased.

Kuidas saab seda öelda, kui 40 000 inimest kinnitasid oma allkirjadega, et see nende meelest kahjustab meie ühiskonda, meie laste tulevikku. Ühiskonda, mitte neid isiklikult!

Kui keegi tõesti teab, et see ei kahjusta, siis jagagu oma teadmist teistega, ärgu sõimaku teisi lollideks ja haigeteks. Kui tal on tõesti õigus, siis peaks olema võimalik seda tõestada. Kui argumentidele vastatakse siltide ja loosungitega, siis järelikult mõistlikke argumente – EI OLE.

See on äärmine enesekesksus ja vaimne piiratus. Kõik peab toimuma nii, nagu MINA seda näen ja tahan. Kõik muu on vale, halb, kuri, tige, tagurlik, rumal. Nagu oleks inimese vaimne maailm suletud mingisse kinnisesse karpi? Iseendast ja oma klikilähikonnast kaugemale ei osata näha. Ei mingit missiooni- ega vastutustunnet. Ühiskonna, rahvuse elu ja tulevik ei lähe korda. Maailmaajaloost rääkimata. Justnagu oleks tõesti veeuputus tulemas…