01.09.2021
Kadriorus on küll riigipea residents, aga ümberringi võimutseb vene keel.. Pilt on illustratiivne.
„Riigikogust on saanud ülemnõukogu, kes valis endale juba teise presiidiumi esimehe – jälle vaid ühe kandidaadi hulgast, mis seekord teisel katsel õnnestus. Ju siis mõned vastutulelikumad räägiti pehmeks.
Loomulikult ei tahetud sinna teist kandidaati, hirmust, et äkki võiks valituks osutuda konservatiiv, kes hakkaks RAHVA presidendiks, mitte ülemnõukogu presiidiumi esimeheks.
Riigikogul on nüüd kaks esimeest, riigikogu esimees ja presiidiumi esimees. Esimene on suunajaks igapäevases töös, teine esineb presidendi rollis.
Isamaa paljastas oma tõelise näo ja tõmbas endale ilmselt paljude valijate arvates lõplikult vee peale, näidates üles ustavust oma peremehele Reformierakonnale ja raputades maha viimsedki konservatiivsuse soomused. Miks ei toetanud nad konservatiivset kandidaati? Põlluaasa nägemuses presidendiametist ei olnud ometi mitte ühtki punkti, mis oleks vastuolus Isamaa ametlike (väljakuulutatud) poliitiliste vaadetega?
Isamaa võimuses oleks olnud see ehtnõukogulik poliitfarss tõsisteks valimisteks pöörata, andes toetushääled Henn Põlluaasale. Või keelati see neile ära? Löödi sõrmed sahtli vahele?
Kaks inimest oleks nende hulgas kindlasti olnud, kes oleks olnud Põlluaasa, mitte Reformierakonna poolel? Või ma eksin?
Kas tõesti isegi mitte Urmas Reinsalu? Kas Reformierakond ostis nad kõik millegagi ära või sundis vaikima? Mis see oli, mis pani nad taas rahvale selga pöörama?
Põlluaasale on see isiklikult muidugi kergendus, et teda ei valitud, tema elus oleks see olnud väga suur muutus ja väga suur vastutus. Tema oleks seda tõsiselt võtnud. Sest tema ei ole poliitkarjerist, tema ei ihalda kõrgeid ameteid, tema kandideeris missioonitundest. Armastusest Eestimaa ja rahva vastu. Tema tahtis tõesti meie lõhestatud rahvast ühte liita. Erinevalt marionetikandidaatidest.
Sellist meest ei tohi “liberaalses” diktatuuris ju mingi hinna eest presidendiks lubada!
Kirik võiks keelduda selles farsis osalemast. Miks on vaja pühitseda ametissemääratud ülemnõukogu presiidiumi esimeest? Presidenti peab valima rahvas, ja loomulikult mitme kandidaadi hulgast.
Kisa tõuseks sellest muidugi taevani, aga kirikuvastane sõda on meil ju niikuinii juba täies hoos.
Eelmisel korral tuli Kaljulaid kirikule ise vastu, keeldudes ametipühitsusest, seega juba eelmine presiidiumi esimees oli kiriklikult ametisse pühitsemata, seega ristiinimeste mõistes presidendina illegitiimne.
Jumal ei õnnista inimest, kes tema õnnistust ei soovi. Ja seda oli tema ebapresidendilikust käitumisest, veidrustest ja äpardumistest kogu aeg selgelt näha. Tuletagem meelde kasvõi telefonivilgutamisi, “hei, mu aafrika õed ja vennad”, loosungit “sõna on vaba”, Marti Kuusiku ristilöömist laimujuttude põhjal, oma riigi valitsuse laimamist välismaa ajakirjanduses, tema arvukaid rahvavaenulikke kõnesid. Ja veel palju muud.
Meil jääb üle vaid loota imet, et uus ametikandja, kes on ometi kõrgesti haritud mees, mõistab selle ameti karismaatilist tähendust ja võtab oma missiooni tõsiselt. Nii-öelda, pöördub oma mahitajate vastu ja hakkab arvestama rahvaga.
Mina lootsin seda juba eelmisel korral, aga mu lootus ei täitunud.
Jumal võib ka kividest endale teenreid teha, miks ei võiks ta siis ühe õnnetu väikese rahva kõrget ametnikku nõnda valgustada, et see poliitilises käsikähmluses oma rahva poole hoiaks.
Vastupidiselt tema ametisselükkajate soovile. Nii-öelda ninanipsuks.
Ning et ta edaspidi tõsiselt mõtleks enne oma isikliku seisukoha avaldamist (näiteks kooseluseaduse suhtes), kas see seisukoht sobib ka tema auväärsele ametile, ja kas see, mida ta isiklikult pooldab, on rahvale ja meie riigi tulevikule kasulik või kahjulik.
Selleks soovin ma uuele ülemnõukogu presiidiumi esimehele edu, õnne, tarkust ja südametunnistust. Et ta võiks ka rahva presidendiks saada.
Või selle üsna mõttetu ja väga kuluka presidendiameti (koos kõigi eelmiste presidentide ülevalpidamisega) ära likvideerida.“
Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog
