30.08.2021
Riigikogu saalis arutatakse valitsuse usaldamist lisaeelarve kaudu. Pilt on illustratiivne.
„Pühendan need mõtted nendele, kes tulevad 30. augustil Toompeale meeleavaldusele.
On olemas kaht liiki farsse.
Esimene on see, kui head koomikud esitavad teatris äärmiselt naljaka vaatemängu, mis võib kohati kalduda absurdi või jämekoomikasse. Ent see on siiski naljakas, ja hea teater teeb seda heal professionaalsel tasemel.
Poliitilist farssi mängivad aga inimesed, kes on näitekunstis täiesti võhikud, valelikud poliitikud, kes tahavad rahvaga manipuleerida, ja nende liitlased ametlikus meedias. Poliitiline farss on enamasti üsna läbinähtav, seda võtavad tõsiselt ainult need, kes sellest otsest materiaalset kasu saavad, või äärmiselt lihtsameelsed ja asjatundmatud pealtvaatajad.
Asjatundjate jaoks on see saamatu ja kehvas esituses mahamängitud farss.
Meil käib hoogne ja väga kohmakas poliitiline farss juba pikemat aega. Selle tipuks on aga tänane istung Riigikogus, kus pärast pikka lehmakauplemist meie nõndanimetatud liberaalse tiiva “luik, haug ja vähk” püüavad hüsteeriliselt omavahel kokkuleppele jõuda.
Ma väga loodan, et nad ei jõua.
Tahaks ükskord ometi presidenti, kelle poole me võiksime kõik üles vaadata, keda saaks uskuda ja usaldada, kelle kõned meile südamesse läheksid ja meile jõudu ja lootust annaksid! Kes meis ei kasvataks rahvuslikku alaväärsuskompleksi, vaid usku endasse ja oma riigisse. Kes oleks ise väärikas ja aitaks meil saada väärikaks rahvaks.
Eesti vajab hädasti PÄRISELT kõikide presidenti. Kes oleks ülevalpool meie omavahelisi kaklusi, austaks võrdselt mõlema poole (ausaid) sõdalasi ja hooliks ka nendest, kes seda sõda kaasa ei tee. Kes oskaks olla diplomaat ja lepitada kaklejaid, kes oleks piisavalt autoriteetne, nõnda et teda mingilgi määral kuulataks ja arvestataks.
Eesti vajab presidenti, kes suudaks selle ameti väärikuse taastada. Meil on vaja troonile tõsta Terve Mõistus, terve reaalsustaju – ei ole ju enam raske vahet teha tõe ja vale vahel poliitikas ja ühiskonnaelus – sest vale on muutunud nii läbipaistvalt primitiivseks, kohati hullumeelseks.
Me elame nagu mingis hüsteeriaudus, aina jaotatakse meid vastandlikesse gruppidesse ja ässitatakse üksteisele kallale.
Kaljulaid ütles välja, mida tema presidendiametist arvab. Loeme ridade vahelt, nagu nõukogude aeg meid õpetas.
Kaljulaid ütles Bideni kohta: “Ta ei tõuse hommikul üles: “Vahva, olen president. Küll on tore!”, vaid: “Ma olen president. Mida ma saan teha, et minu riigil oleks parem ja teistel ka?”
Tundub, et just nõnda on ta ise kogu aeg mõtelnud: “Küll on tore, et ma president olen, teen mis tahan, mitte kellegagi ei arvesta.”
Kui, siis ehk vaid Brüsseli isandatega? Ja nõnda mõtlevad ka kõik koalitsiooni poolt välja hõigatud kandidaadid. Nad on ju valmis mängima presidendi rolli selles haledas poliitilises farsis. Südametunnistusega inimene sellega ei nõustuks.
Meil ei ole vaja selliseid raharaiskajaid ja eneseimetlejaid, rahva lõhestajaid ja laimajate toetajaid.
Meil on vaja ausat, üdini konservatiivset, klassikalisi moraalireegleid austavat terve mõistusega presidenti! Julget meest, kes ei teeks kummardusi tähtsate välismaalaste ees ida ja lääne suunas. Kes armastaks Eestimaad ja eesti inimesi.
Mitte mingit teistsugust presidenti ei ole meil vaja! Meil pole vaja veel üht marionetti või tsirkusetola, kes ülbelt ja saamatult presidendi rollis esinema hakkab. Ei ole vaja veel üht oma ametit omakasu eesmärgil kuritarvitavat valetajat, rahva raha raiskavat turisti ja rahva lõhestajat!
Ja meil on olemas selline kandidaat, ja ta ongi ainuke kandidaat, ja ta on ainuke, kes on vähemalt mingi aja jooksul teinud avalikku ja ausat kampaaniat, sõitnud ringi mööda temale armsat Eestimaad ja kõnelnud temale armsate Eesti inimestega.
Kui Henn Põlluaas ei ole meie järgmine president, siis ärgu meil üldse presidenti olgu! Naelutame Kadrioru lossi uksed väljaspoolt kinni!
Tunnistame siis ometi ausalt ja avalikult, et me ei tahagi enam oma riiki, et tahamegi igavesti olla üks väike Brüsseli agul ja Euroopa ressursiallikas.“
Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog
