18.05.2019
Malle Pärn on rahvuskonservatiivne poliitik, teoloog, näitleja ja kolumnist.
Kolumnist Malle Pärn vahendab, millised muljed jäid talle kolmapäevasest valitsuse infotunnist Riigikogus.
“Riigikogu infotund oli seekord tõesti vapustav. Eks ole alati ja iga rahva hulgas omad õelutsejad ja alatud intrigaanid, aga niisugust avalikku õeluse ja alatuse demonstratsioon-esinemist saab ikka harva näha. Ja need on demokraatlikult valitud rahvaesindajad, kes oma isandalt (rahvalt) on välja pressinud kõrge palga ja igasugu hüvitised!
Kas selline ongi riigikogulase töö?
Loodan tõesti, et see õelutsemine ei ole lausa nende loomuses, et see on vaid emotsionaalselt ülesköetud poliitkarjeristide käitumine, kellel võim on omaenda ülbuse tõttu käest libisenud. Hüsteerias kaotab inimene võime selgelt mõelda, sõnad tulevad kuskilt ülekuumenenud sisikonnast, mitte peast ega südamest. Hüsteerias paljastab inimene oma kõige halvema külje.
Kas ref-sotsidel on nii suur hirm uue valitsuse ees? Kas nad on seni valitsuses olles midagi nii kohutavat korda saatnud, et EKRE tulek valitsusse ongi nende jaoks tõesti maailmalõpp? Nad ju enam ei vali vahendeid. Jooksevad amokki. Peab see EKRE ikka üks vägev erakond olema!
Kontrast küsimuste ja vastuste vahel oli selgelt märgatav.
Küsimusi ju tegelikult ei esitatudki, kõik küsijad, need ennast opositsiooni mänginud liberistid pidasid patroneerivaid kõnesid ja mõistsid peaministri otsesõnu hukka. Kõik püüdsid Helmet “korrale kutsuda”, et ta käituks nagu (nende meelest) “peaministrile kohane”.
Keegi koguni väljendas lootust, et Helme tulevikus annab “sisukamaid vastuseid”. Esitage sisukamaid küsimusi, siis saate ka sisukamad vastused. Kui teie ainus küsimus on “Miks sa, Helme, oled kaamel?” – ehkki ta on juba korduvalt teile öelnud, et ta ei ole kaamel, siis küll ei maksa oodata sisukamaid vastuseid.
Üks demagoogia põhimõte on: loobi pori niipalju kui jaksad, küll midagi jääb ka süütule külge, ja mitu korda korratud vale muutub paljude kuuljate jaoks tõeks.
Jah, ehk muutubki, aga ainult mõistmatute jaoks. Meil on päris palju inimesi, kes usuvadki, et Helme on kaamel. Niisiis, meie troonilt kukutatud “poliitstaarid” apelleerivad kõige primitiivsemale rahvakihile. Mis neil muud üle jääb?
Ja muide, teatris on selline põhimõte: kuninga mängivad kuningaks partnerid. See ei tähenda, et kuningas ise ei pea midagi tegema, vaid, et partnerid peavad oma suhtumise väljendamisega kuningat laval TOETAMA. Kuidas hinnata riigikogu liikmeid, kes suhtuvad peaministrisse nagu toas hügieenireegleid rikkunud kassipojasse? Peaministrisse, kellel nad ei ole veel mitte midagi ära teha lasknud, keda nad on mitu nädalat ainult poriga loopinud? Iga lavastaja lööks sellised näitlejad lavalt minema.
Nende süüdistused olid justnagu enesepaljastused. Igaüks näitas selgelt, kes ta on, kui madalale ta oma vihas on langenud. Riina Sikkut püüdis Helmele koguni allmaailmas levinud roppu näpuviskamist õpetada.
Terve see etendus oli naeruväärne ja piinlik. Uskumatu, et riigikogu kohutmine ministritega võidakse muuta nii väiklaseks mudamaadluseks.
Ometi vastas Helme arukalt ja konkreetselt, nagu enne seal saalis ei ole küsimustele vastanud mitte ükski minister! Ja koguni puhtas eesti keeles, mitte uduses poliitkantseliidis!
Pärast mõtlesin: mida see mulle meenutab? Hiiglast kääbuste keskel, kes teda materdavad, aga kuidagi temast võitu ei saa? Kalevipoega ja sortsikesi, keda tal ei ole isegi vaja serviti lüüa?
Kummaline on see, et inimesed nii erinevalt näevad toimuvaid sündmusi, ja veel erinevamalt tõlgendavad neid. Mida arukam on inimene, seda adekvaatsemalt ta näeb ja suudab mõista olukorda. Vähem arukas aga hindab kõike enda järgi. Suli usub, et kõik on sulid, ta ei oska kedagi ausaks inimeseks pidada, sest ausus on tema meelest võimatu. Ausust saab tema meelest kasutada ainult kui silmakirjalikku silti, mille taha varjata oma pahategusid.
Need, kes peavad poliitikat mahhinatsioonide ja intriigide “kunstiks”, otsivad ka teiste poliitikute käitumises neid varjatud tagatubasid ja kahtlasi motiive. Ainult omakasule orienteeritud poliitik usub, et ka kõik teised on omakasule orienteeritud. Nad ei suuda iialgi mõista seda, et keegi võib ka tõesti soovida Eesti rahva elu paremaks teha. Selles mõttes on EKRE tõesti meie poliitikas “kurioosum”.
Lõpetuseks üks soovitus: lõpetage seal Riigikogu saalis see aitähitamine, ja ilmaselgelt silmakirjalik lugupeetamine. Riigikogu istung või infotund ei ole mingi daamide buduaari vastuvõtt! Te olete poliitikast teinud mingi lõpmatu udujutu kerimise pikniku. Tulete kokku ja ajate vastastikku mullikesi. Tehke tööd!”