06.04.2020
Malle Pärn
Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, kuidas Eestis on läbi aegade leitud võimalused agressiivsete vähemuste poputamiseks, kuid mitte kõikihaaravaks tsiviilkaitsealaseks väljaõppeks.
„Mina ei saa aru. Eestis on üle tuhande inimese, kes põevad koroonat, aga haiglas on neist vaid mõnikümmend? Ometi on tegemist ohtliku viirusega? Inimesed saadetakse koju põdema? Omakseid ja naabreid nakatama? Isegi kopsupõletiku staadiumis haige lubatakse kodusele ravile?
Nõukogudeajal tähendas tavaline kopsupõletik (isegi ilma koroonata) kolme nädalat tõsist haiglaravi, mis sisaldas ka rohkeid sinepiplaastreid ja kupupanemist. Oh, kui vanaaegne, eks?
Haigestusin keskkooli ajal kollatõppe, sest koolis oli viirus sees, mind viidi kolmeks nädalaks nakkushaiglasse, kust ei lubatud isegi kirju koju saata. Mu kodu desinfitseeriti üle. Tänapäevases mõttes ei oleks ma vajanud haiglaravi, sest ma ei olnud raskes seisundis.
Meil ei ole juba palju aastaid üldse olnudki nakkushaiglaid (ega san-epid-jaamu). Ent pandeemia korral peaks olema võimalik avada ajutisi laatsarette, hotellides, koolimajades?
Jah, tõsi, kust saada sinna töötajaid, põetajaid, söögitegijaid? Ilmselt tervemad patsiendid saaks ka ise nii mõndagi seal ära teha. Tänapäeva inimene on mugav ja egoistlik, ta on harjunud nõudma teistelt, ise midagi vastu andmata.
Samuti ei oska me tegelikult ennast viiruste vastu kaitsta.
Me oleme kaotanud võime ja vist isegi soovi raskel ajal inimlikult kokku hoida, üksteist aidata. Teha mingit üsna ebamugavat tööd teiste inimeste teenimiseks. Ja ega me ju ei oskagi üksteist aidata, iseennast sellega ohtu seadmata?
Nõukogude ajal korraldati tsiviilkaitse kursusi, ettevõtetes olid tsiviilkaitse instruktorid, kes oma töötajaid õpetasid.
Ülikoolis oli meil tüdrukutele kohustuslik meditsiini algkursus, et me sõja ajal oleksime võimelised õdedena töötada. Poistel oli samal ajal sõjaline õpetus.
Praegu oleks võimalik televisiooni ja interneti kaudu korraldada tsiviilkaitse kiirkursusi, miks rahvusringhääling ei ole seda tegema hakanud?
Jälle tuleb öelda, et Mart Helme on lausa prohvet olnud, juba tükk aega tagasi hakkas ta rääkima tsiviilkaitseõpetuse taastamise vajadusest. Kõik EKRE juhtide hoiatused on mõne aja pärast täide läinud. Isegi see rohkelt kuritarvitatud kalambuur “kui on must, näita ust” – istumegi nüüd karantiinis, piirid on kinni ja võõraid sisse ei lase.
See lause ei olnud ju mõeldud rassivaenuna, nagu mõistmatud ja pahatahtlikud inimesed on seda tõlgitsenud, vaid hoiatusena, et me ei lubaks oma maale vaenlast, kes hakkab meid terroriseerima ja hävitama. On seda tõesti nii raske mõista? Praegu on selleks “mustaks” koroonaviirus, ja me peame talle ust näitama.
Sõjast on niipalju aega möödas, me elame nagu mingis Eedeni-laadses turvakodus, või õigemini liberaalses mudelmaailmas. Peenhäälestusmaailmas. Võiks ka öelda, et me justnagu magaksime ja näeksime und. Me ei suuda tõsiseid asju tõsiselt võtta, kõik on nagu arvutimäng, mida on võimalik iga hetk pooleli jätta või uuesti alustada.
Me tegeleme liiga palju ebaoluliste asjadega. Me oleme kindlad, et meid ei ähvarda mitte mingid ohud kuskilt väljastpoolt. Et maailm on üleni üks suur sõprade kogukond, oleme “avatud” ja “sallivad”, poputame agressiivseid vähemusi, kes tegelikult ei vaja riigilt ja ühiskonnalt mitte mingit toetust.
Pandeemia ajal ei saa loota ainult elukutselistele meedikutele.
Ent meie oleme kaitsetud ja saamatud, sest meid on ilma jäetud vajalikust tsiviilkaitsealasest haridusest.
Ja ka ligimese teenimise oskustest. Aga see tuleks viia koolide õppekavasse. Ma üldse loodan, et pärast seda pandeemiat need õppekavad tõsiselt luubi alla võetakse, mittevajalik ballast sealt minema pühitakse ning eluks ja ellujäämiseks olulised teemad asemele pannakse.
Minu sügav lugupidamine kõikidele, kes selles sõjas vapralt eesliinil püsivad, oma tervist ohtu seades! Minu sügav lugupidamine ka nendele, kes vabatahtlikena kaas löövad, ja nõrgematele appi tõttavad!“