31.08.2025
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Meie “poliitiline kultuur” on täiesti käest ära. Poliitikud on läinud üliemotsionaalseks. Isiklikuks. Kohati lausa hüsteeriliseks. See võitlus on eksistentsiaalne ja tagasipööre pole enam võimalik. Sest meil on kaks vastandlikku, lausa vaenulikku gruppi poliitikuid.
Ühed on enda meelest riigi valmis ehitanud, kõik nende osavasti konstrueeritud toiduahelad toimivad sujuvalt ja ülejäänud (tülikad) tegelased on ära unustatud. Aga miskipärast suurem osa rahvast ei ole sellise riigiga rahul. Miks küll?
Me oleme väljunud demokraatia raamidest, erinevad erakonnad ei tegutse mitte üheskoos Eesti hüvanguks, vaid võitlevad omavahel, ühed tahavad kaitsta Eestit, teised viivad ellu Eesti ärahävitamise, kõiges Brüsselile allutamise plaani.
Euroopa vajab ju kuulekat sõjamängupolügonide, väärismetallide kaevanduste, rohepöörde abil rahakõrvalekantimise ja tuulikupõldude asumaad. Ja nüüd juba ka rahvusvahelist eriti raskete immigrant-kurjategijate ühisvanglat.
Eesti sobib selleks ilmselt ideaalselt, sest meie valitsused ei hooli oma rahvast.
Kes seda ei näe, on tõepoolest kas väga pime või heldesti kinni makstud.
Leppigem ometi sellega, et poliitikas tohib kasutada otseütlemisi, kui need on õigustatud. Unustage ära see väline võltsvagadus, see läbi hammaste surutud “tänan küsimuse eest”. Miks sa tänad, kui sa sellele küsimusele mitte kunagi ei vasta ja selle asemel küsija maani maha mõnitad?
Piiriks peaks olema sündsustunne. See unustatud väärtus tuleb üles otsida ja puhtaks pesta. Alusetu sildistamine tuleks lõpetada, räägime inimeste käitumisest ja ühistest probleemidest. Kriitikat ei tohi ära keelata ega vaigistada. Halba ja valet tuleb paljastada ja püüda meie elust kõrvaldada.
Ropendamine ja põhjendamatu üksteise otsene sõimamine – ja loomulikult ka laimamine – tuleks muidugi meie kõigi kõnepruugist välja jätta! Kui me ikka tahame veel kultuurriik olla. Järjest rohkem tundub, et seda enam ei osatagi tahta, sest kultuur ei näi olevat liberaalne väärtus.
Äkki oleme juba isegi ennast Euroopa ressursikolkaks alandanud?
Tuletagem meelde kunagist moeväljendit: kriitika peab olema konstruktiivne. Ülesehitav. Muidugi, täielikust rumalusest ei olegi ju võimalik midagi üles ehitada? Niisiis, ka poliitikute rumaluse (ja muude pahade omaduste, sealhulgas maksumaksja raha otsese raiskamise või kõrvaletoimetamise) paljastamine on konstruktiivne kriitika.
Liberaalid ei oska vist oma tundeid, tahtmisi ja käitumist analüüsida.
Nad on nagu väikesed lapsed, nad ei oska anda endale ja oma tegevusele objektiivset hinnangut. Ei suuda ratsionaalselt põhjendada oma soove ja tahtmisi ja eelistusi. Nad vaatavad peeglisse ennast imetledes, mitte objektiivselt hinnates.
Sellepärast ei olegi võimalik nendega dialoogi pidada. Sealtpoolt tulevad vastu ainult sildid ja loosungid. Vaat need lapsikud sildikleepimised tuleks küll ära keelata. Põhjendage oma hinnanguid faktide ja analüüsiga!
Võimalik, et nad ise ei teagi, miks nad midagi teevad nii, nagu nad teevad. Nad täidavad Brüsselist tulevaid käske. Kui inimene üldse aju ei kasuta, siis see ju kuivab ära ja kukub kõrvast välja, nagu kunagi ühele laisale poisile ütles üks tore eesti keele õpetaja.
Meil on üsna ühtlane koolisüsteem, üsna võrdsed võimalused haridusele. Mis väärtus on aga haridusel, kui see ei õpeta lapsi tegelikkust adekvaatselt tajuma, mis ei suuna noori vaimsele arengule, ei suuna inimesi täiskasvanutena iseseisvalt mõtlema ja endast lugu pidama?
Meil on ju haridusminister, kelle meelest haiguslik soodüsfooria on autoriteetne teaduslik konsensus? Kes lausa nõuab mõistusliku korra asendamist kaosega ja tahab bioloogia allutada uhhuu-teadusele?
Ja kes uhkelt ja avalikult ropendab, et temal on raha s**ks? Hea eeskuju lastele?
Mõned eriti vihased liberaalid on hõiganud, et konservatiivid pidavat levitama eksistentsiaalset kurjust. Tõestage ometi, mida nad meile kurja on teinud? Äkki on kurjus hoopis konservatiivide halvustajate poolel?
Eksistentsiaalne kurjus on maailmas kahtlemata olemas ja paljud inimesed astuvad selle kurjuse teenistusse, sest see jagab heldesti ajutisi kassikullast seekleid. Arukas ühiskond peab üheskoos püüdma tõrjuda seda kurjust, mis inimesi oma huvides ära kasutada ja omavahel tülli ajada tahab.
Kurjus valitseb maailma rumalate inimeste kätega. Arukas inimene püüab kurjuse mõjuvälja vältida.
Kõigest sellest on nii palju kirjutatud ja räägitud, ometi tuleb tänapäeval nii elementaarseid tõdesid aina korrata ja korrata, sest need, kellest meie elukorraldus sõltub, on keeranud oma meeled lukku nende narratiivile ohtlike sõnumite ees. Vastupidiselt sellele, mida nad jutlustavad: “meie oleme avatud ja sallivad” – on nad ülimalt suletud ja sallimatud kõige suhtes, mis nende isanda(te)le ei meeldi.
Eksistentaalne kurjus on hävitav ja inimvaenulik, mitte alleshoidev, kaitsev, loov või ülesehitav. Ta hävitab ju lõpuks ka oma ustavad teenrid!
Konservatiiv tahab kõik hea alles hoida ja rahvusele, inimesele vajalikku õhustikku ja kultuuripärandit kaitsta. Miks see nii paljudele inimestele ei meeldi?
Malle Pärn