Malle Pärn: kas tänamatus, argus ja reetmine on vennad?

„Minul on tõsine mure Eesti pärast. Nõukogude ajal hoidsime oma keelt ja kultuuri ja naersime üksmeelselt punase propaganda üle. Mis on meiega juhtunud nende kolmekümne aastaga, – me peaksime ometi olema ühtne ja vaba riik, rõõmsad oma iseseisvuse üle ja uhked oma identiteedi üle? “Eestlane olla on uhke ja hea,” laulsime kunagi?

Meil on korraga tekkinud nii palju ideoloogiasõdureid, propagandiste, kes jagavad oma rahvast halastamatult kastidesse. Igaüks neist tahaks ise olla ikka eliidi hulgas, teised olgu tagapool ja tõrjutud, kui nad ei ole samasugused nagu tema.

Meil on isegi populaarseid artiste, kes on avalikult halvustanud või mõnitanud suurt osa eesti rahvast, on koguni öelnud, et neil on häbi olla eestlane. Nad on lasknud end kaasa haarata poliitilistest kaklustest – kas ei ole see sulaselge tänamatus?

Tänamatu inimene on rumal, ta mõnitab oma rahvast, aga ta ei saa aru, et ilma selle rahvata ei ole ta mitte keegi. Sõna otseses mõttes ta hammustab kätt, mis teda toidab. Tulistab vastu kiviseina, millelt kuul tagasi põrgates teda ennast tabab. Ta põlgab seda, kelle armust ta elab. Ükski kunstnik ei ole midagi ilma publikuta, ilma oma rahvata.

Artist ei tohi publikut jagada temale meeldivateks ja mittemeeldivateks. Ta peab teenima kõiki. Õige kunstnik ei eksi selle reegli vastu, tema vahendab rahvale tõde, nii nagu seda talle kõrgemalt poolt antakse väljendada. Õige kunstnik on vahendaja kaasinimeste (ka enda) ja Jumala (universaalse Tarkuse) vahel. Rahvas saab valida artisti, keda armastab rohkem kui teisi, aga artist ei saa valida endale publikut.

Niisiis: tänamatus on rumaluse laps. Ka argus ja reetmine on rumaluse lapsed.

Argus on inimese elus üks suur takistus.

On inimesi, kes ei julgegi midagi elus ette võtta, aina kammitseb neid hirm ebaõnnestumise ees, või teiste kriitilise suhtumise ees.

Argus tegutsemises tähendab seda, et inimese soov midagi teha on nõrgem kui hirm selle tegevuse võimalike tagajärgede ees. Hirm on alati seotud kujutlusvõimega ja usuga kujutluse võimalikku teokssaamisse. Patoloogiline hirm sünnib inimese närvide nõrkusest või läbielatud kurvast kogemusest mingil minevikuhetkel.

Tõsi, on olemas ka arukas hirm, mõõdukas hirm, mis ei kammitse inimest, mida tema mõistus valitseda suudab. See on teatud olukordades inimese enesealalhoiuinstinkti hoiatus, enesekaitse, mis hoiab ära liigsed riskid, hulljulged tembud, liiga riskantsed ettevõtmised, millel võiksid olla kurvad tagajärjed. Mõõdukas hirm sunnib mõistuse olukorda analüüsima, ja siis võidab see pool, mida toetavad tugevamad argumendid: kas soov midagi teha või hirm selle teo tagajärgede ees.

Kõige hullem neist kolmest on muidugi reetmine – reedab ju see, keda on usaldatud, ehk isegi sõbraks peetud. Niisiis, reedab sõber, omainimene, vaenlane ei reeda, tema võitleb ausalt ja avalikult vastu, pannes vaprasti oma maine või elugi kaalule.

Reeturgi on rumal, ta ei tea, et ta teeb reetmisega endale rohkem kahju kui sellele, keda ta reedab. Ta hävitab sõpruse, usalduse, inimliku väärikuse. Saastab ühiskonna vaimset keskkonda.

Reetur on ka argpüks, kes ilmselt loodab isiklikku kasu saada sellest, kui läheb üle vaenlase poolele, keda peab tugevamaks, kes talle pakub mingeid eeliseid või raha. Või ka elu, vahel on inimene sunnitud reetma, et ellu jääda. Või selleks, et kaitsta oma lähedasi. Aga elu reeturina ei ole enam seesama elu, mida ta enne elas. Ta on löönud endale haava, mis ei parane.

Tänamatus on palju levinum kui reetmine, ent ka reetur on ju tänamatu, usalduse või sõpruse eest ei oska ta tänulik olla, ta vahetab selle isikliku kasu vastu.

Aga reeturit ei austa ega usalda isegi see, kes sellest reetmisest kasu lõikab, sest kes on kord reetnud, see reedab jälle, kui see talle mingil hetkel kasulikuna tundub, kui ilmub keegi tugevam sellest, kelle heaks ta oma sõbra (või oma rahva) reetis. Sageli kasutatakse teda ära veel ja veel, sest teatakse, et ta on võimeline reetma.

Reeturit põlgavad kõik. Temast saabki õnnetu heidik, isegi siis, kui seda talle välja ei öelda. Keiser võib talle anda medali või kinkida mõisa, aga ta põlgab teda.

Argus, reetmine ja tänamatus on ühe perekonna lapsed.“

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog