23.07.2023
Malle Pärn
Seadusi tuleb teha arukalt, mitte mingite isiklike ja isekate mõistuse kontrolli alt väljunud emotsioonide pinnalt.
Vaenukõne seadus on kahtlemata üks emotsiooniseadus, see on vihaseadus, viha õhutamise seadus, mitte viha ja vihkamise piiramise seadus.
See ei leevenda ühiskonnas vihkamist ja vaenu, see ei püüagi lahendada konflikte, see pigem just tekitab neid konflikte, et sõnakuulmatuid ja terve mõistusega inimesi saaks sõnavabaduse, oma inimõiguse kasutamise eest karistada.
Isegi kohtunikule jätab see vabaduse lähtuda emotsioonist ja isiklikust suhtumisest mingisse nähtusse (või omakasust), mitte faktidest ja õiglustundest.
„Vihakõnelejate“ jälitamine ja sildistamine (ja ka karistamine) on ise kõige suurem vihakõne. Selle eesmärk ju ei olegi rahu, vaid ideoloogiale mittekuulekate inimeste vaigistamine. See on otsene sõnavabaduse tapmine.
Silmnähtavalt tõese ja igati õiglase kriitika tõrjumine ja liigne rumala ideoloogilise udu avaldamine avalikus meedias tekitab arukamas rahvas viha.
Kui inimesed ei saa enam oma suhtumist ühiskonnaelu nähtustesse vabalt väljendada, kui nad peavad hakkama ennast tsenseerima või kui neid nende ausate mõtete eest karistatakse ja hukka mõistetakse, siis see vihkamine paisub, sest riigi ülekohtune käitumine riivab normaalse inimese õiglustunnet.
Viha ei saa ära keelata, viha on tunne, mis tekib spontaanselt reaktsioonina mingile tegevusele või mõtteavaldusele. Viha hindamiseks tuleb alati vaadata seda, mis selle viha põhjustas, sest keegi ei vihasta põhjuseta.
Viha võib olla õigustatud või isekas ja õigustamatu, seega kas positiivne või negatiivne. Kellegi alatust käitumisest sündinud viha peaks olema lausa iga inimese kohus. On teatud kindlad pahed, mida tuleks ühiskonnas hukka mõista, nende pahede kaitseks ei tohi riik teha mingeid seadusi.
Totalitarismi pealesurumine tekitab viha nendes, kes ei taha mingi väljamõeldud ideoloogia orjad olla.
Tõe tõrjumine, valede üliküllane levitamine ja ülistamine, ülekohus, riiklik ebaõiglus, kohtu allutatus võimule, mingi kunstlikult loodud eliidi esiletõstmine ja kõigi teiste halvustamine ja laimamine – kõik need nähtused tekitavad normaalses inimeses viha, mis peaks olema lausa meie kõigi inimõigus.
Seadus peab kaitsma ausat kodanikku petiste eest, mitte petiseid ausa kodaniku eest!
Kui saaks ometi kuidagi demokraatia juurde tagasi minna, kunagi oli meil vist vähemalt tahtmine Eestist teha demokraatlik riik?
Ajakirjandus avaldas veel sajandivahetuselgi palju ühiskonnakriitikat, Delfi oli tõeliselt huvitav portaal, Postimehe Arvamusportaal samuti. Ka poliitikud arvestasid ja hindasid ausat kriitikat.
Kehtestame ometi päriselt sõnavabaduse, võrdselt kõigile, anname ajakirjanduses võrdselt sõna nii liberaalidele kui konservatiividele, ilma inetute siltide kleepimiseta!
Las valitsus õigustab ennast sõnadega, arukate mõtetega, mitte võimu vägivallaga. Hakkame üksteist kuulama ja austama! Siis pole meil mingit vaenuseadust vaja!
Selleks ju meedia ongi! Olla meie erinevate mõtete vahendaja, meie ühiskonnaelu peegel ja rahva erapooletu ühendaja – see peaks olema iga ajakirjaniku ja ajakirjandusväljaande esmane kohustus!
Kriitika ei ole vaenukõne, see on pigem austusavaldus, sest kutsub ju oponendi rahumeelsele arutelule – aga alusetut sildistamist võib küll vaenukõne ja vaenu õhutamise alla liigitada.
Kõige ilmekam näide on Varro Vooglaid, valede levitamisega on tekitatud seaduskuulekast ja eetilisest ja targast kodanikust paljude naiivsete ideoloogiausklike jaoks negatiivne kuvand.
Isegi peaminister ise on riigikogu saalis, otse tele-eetris tema kohta korduvalt ja häbematult laimu levitanud! Just SEE on vaenukõne ja peaks olema karistatav!
Kui meie seaduste tegijad päriselt tahaksid ühiskonnas konflikte leevendada, siis nad teeksid seaduse, mis keelab pahatahtliku laimamise. Praegune rumal sekeldamine selle vaenukõnega näitab, et lihtsalt tahetakse suur (arukam) osa ühiskonnast vaigistada ja anda sellega demokraatiale viimane surmahoop.
Sellele seadusele tuleb kindlasti lisada üks oluline punkt: et seda niinimetatud „vaenukõnet“ tuleb alati analüüsida KOOS selle nähtuse või tegevuse või väljaütlemistega, MIS kelleski selle viha tekitas, ja MIKS ta sellise viha tekitas, et ta nõnda emotsionaalselt reageeris.
Kohus peab alustama kaebuse arutamist viha põhjuse selgitamisest ja analüüsimisest!
Põhjendatud (õiglasest) vihast sündinud (kaitse)reaktsioon ei tohi olla karistatav!
Jah, aga kas seegi aitab, kui riiklike institutsioonide kaalud on tugevasti kaldu uute euroopalike kväärtuste poole. Ja võimurid ei arvesta ega austa isegi enda tehtud seadusi.
Juba levitatakse ju loosungit „Tulevik on kväär!“
Malle Pärn, rahvuskonservatiivne kolumnist, näitleja ja teoloog