Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: kes küll suudaks rahustada meie õhinapõhiseid poliithüsteerikuid?

-
26.11.2022
Malle Pärn
© Uued Uudised

Ikka ütleb keegi aeg-ajalt, isegi EKRE toetajate hulgast, et Helmed võiksid olla oma sõnadega ettevaatlikumad. Martin Helme kunagi vastas sellele, et ärgu tulgu keegi ütlema, kuidas ja mida tema peab riigikogus rääkima.

Tõsi, mis poliitik see on, kes laseb seda endale dikteerida? Aus missioonipoliitik räägib seda, mida peab vajalikuks, mida ta näeb, mida ta MÕTLEB, ise, oma pea ja südamega, mitte brüsseli kiibiga. Ta peabki hukka mõistma alatuse, vale ja rumaluse ja toetama õiglust, tõde ja arukust. Mitte vastupidi!

Helmede sõnad võivad olla karmid, aga meie tegelikkus on veel palju hullem, me oleme sügaval allakäiguteel ja sellest tuleks rääkida veel valjemalt ja teravamalt! Sest selle tegelikkuse ehitajad ei võta kriitikat kuulda.

Viimatine kanakarja kambakas tehti Mart Helmele selle peale, kui ta rääkis rahust Ukrainas. Ka selle tormi järellainetus ei vaibu unustusse, see tuuakse ikka ja jälle uuesti esile, nagu kõik Helmede karmimaid väljaütlemised, nende kohta ei öelda ju kunagi, et „see on möödas, unustame ära“, nagu Kaja Kallas ütles hullumeelsete „parandusettepanekute“ kohta.

Kas Mart Helme on AINUS poliitik, kes on kunagi kelleski probleeme tekitanud lause välja öelnud? Liberaalide poolelt saaks ebaõnnestunud väljendustest, rumalatest, ebasündsatest ja kellegi suhtes otseselt vaenulikest mõtetest kokku panna terve raamatu!

Mõelgem meie viimastele presidentidele. Kui palju kordi oleme pidanud häbenema nende imelike kõnede pärast?

Vahe on selles, et konservatiivid ei tõsta seakisa, ei keeruta ühiskonnas üles emotsionaalseid orkaane, nad kas naeravad välja või analüüsivad kriitiliselt kellegi visatud sõnapommi.

Alati on Helme „probleemsed“ laused võetud spontaansest kõnest, mitte kunagi ei ole neid leitud tema kirjapandud põhimõtetest. Ja alati on see mingi väike lause või lausekatke, mitte tervet kõnet kiiva kiskuv mõte!

Võltsliberaalide hüsteeriliste rünnakute sihilik viha ja kadedus on nii ilmne, et raske on uskuda, et mõistlik inimene võiks neid „skandaale“ tõsiselt võtta.

Ukrainas sõdivad venelased ja ukrainlased, meie ei sõdi. Nii-öelda vaatame kõrvalt. Meie oleme neist eemal ja on loomulik ja täiesti endastmõistetav, et iga eestlane on Ukraina poolt. Just, endastmõistetav! Mitte keegi ei taha Venemaa võitu!

See, kes kedagi meist „süüdistab“ Venemaa poolt olemises ja selle üle meedias kisa tõstab, peab olema kas väga loll (kui ta seda tõesti ise usub) või õel pahatahtlik laimaja, kes nimme vallandab järjekordse kanakarja kambaka. See näib olevat liberaalse demokraatia lemmikspordiala.

Venemaa kujutab ju meilegi ohtu, Ukraina otseselt ei kujuta, ei usu, et Ukraina tuleks meid sõjaväega vallutama. Eesti on nii riigina kui rahvana väga palju ukrainlasi aidanud. Ja aitab jätkuvalt!

Niisiis, kuulake: mitte ükski konservatiivne eestlane ei ole Venemaa poolt selles jäledas hävitustöös! Jätke see meelde, kui teil veel see võime alles on ja vaadake peeglisse enne kui kedagi putinistiks sõimama hakkate. See on nii hale, nii armetu, et piinlik on selliseid hüüatusi näha ja kuulda! See hüsteeria on paisunud juba tõesti psühhiaatriliseks.

Arvestage sellega, et konservatiiv on teistmoodi inimene kui võltsliberaal, konservatiiv tajub reaalsust ja MÕTLEB selle üle. Ta valdab eesti keelt kogu selle kunstilises täiuses. Ta ei kasuta uuskeele primitiiv- ja tühitermineid.

Inimene saab mingist tekstist aru vastavalt sellele, milline ta ise on: milline on tema haridus, lugemus, iseloom, meelsus, maailmavaade ja keeleoskus.

Reaktsioon mingile tekstile oleneb aga alati ka kuulaja suhtumisest selle teksti edastajasse. Öeldakse ju, et Piibel uskmatule ei avane. Siin on oluline see, millest võltsliberaalid nii palju räägivad, aga mida nende juurest leida pole võimalik: avatus ja sallivus.

Teksti tõelist mõtet on võimalik mõista ainult siis, kui seda avatud hingega (meelega) kuulatakse või loetakse. Kui ollakse valmis rääkija sõnumit vastu võtma. See ei tähenda, et viimseni kõigega tuleb nõus olla. Midagi me võtame vastu, millelegi vaidleme vastu. Kui kedagi aina tigedalt põrnitseda ja soovida, et ta oleks surnud, siis ei olegi võimalik tema kõnest aru saada! Sest pime viha sõgestab aju ja inimlikkuse!

Aus suhtlemine on see, kui üksteisesse suhtutakse sallivalt (siin on see sõna õiges tähenduses), lugupidamisega, vaatamata sellele, et maailmavaated võivad olla erinevad. Siis ei haarata kinni mingist ebaselgeks jäänud fraasist või sõnast, ei hakata selle ümber skandaale üles puhuma, rääkijale oma haiget fantaasiat külge kleepima.

Primitiivsed ideologistid-losungistid tahavad panna kõik inimesed rääkima nende primitiivses uuskeeles, kantseliitlikus tühikõnes, siltidega, loosungitega, plakatitega. Sest nemad enam elavat keelt ei mõista. Elav keel ja tegelikkuse kriitika tekitab neis kõhedust ja viha.

Mina näiteks loen Helme jutust välja selle, et me ei tohi unustada OMA valusaid probleeme, meie ei ole selles sõjas, ei sõdi otseselt ei Ukraina ega Venemaa poolel, meie ei pea aina ringi jooksma ja kooris kogu maailmale kisendama, et vaadake, meie siin oleme Ukraina poolt! Sest me oleme seda niikuinii. Aitame Ukrainat, teeme, mida suudame, aga me ei tohi unustada oma lapsi, oma inimesi, oma elu!

Ja loomulikult tahame me rahu, mitte lõppematut sõda, kuidas me saame siit hõigata ukrainlastele, et ärge mitte andke alla, sõdige kuni viimase põlvepikkuse poisikeseni? Kuni terve maa on rusudeks pommitatud? Las nad ise otsustavad, mis neile parem on!

Mis selles halba on?

Inimestel on erinev fantaasia. See, millises suunas inimese fantaasia mingi jutu peale liikuma hakkab, näitab ära tema enda olemuse ja sisu. Haige fantaasia püüab kuuldu alati oma tasandile tõmmata, ehitab ise oma materjalist üles õlgmehikese, mida hakkab vihaselt tümitama, ta ei kuula mitte ühtki selgitust, sest ta on oma õlgmehikesest hüsteerias.

Mida keegi kuskil näeb, öeldakse ju, et mida süda täis, sellest räägib suu, et igaüks toob oma südame tagavarast välja selle, mis seal on. Räpane fantaasia leiab kõiges üles räpasuse. Mesilane lendab aias lilleõiele, porikärbes aga leiab üles sõnnikuhunniku.

Näiteks mõni aasta tagasi levitas Aapo Ilves üht pilti tähnikkumalasest, tuues putuka nimest rohelise värviga esile ühe (ilmselt) oma lemmiksõnadest.

Muidugi kirjutas ta selle pildi alla ka otsese laimu, justkui mina oleksin putuka nime „tsenseerinud“, sest mina julgesin toona sõna võtta avaliku ropendamise vastu. Seda pilti levitas koguni Google’i otsing minu nimega seostatult. Mida arvata sellisest inimesest?

Sellega lisas ta oma hinge labasusele ka alatuse ja levitas minu kohta rõvedat laimu. Calumnia. Kreekas ja Roomas oli see kunagi karistatav tegu, meil miskipärast ei ole.

Minule ei tuleks pähegi otsida roppust isegi sealt, kus seda ei ole. Aga Aapole see meeldib. No püherdagu oma sõnnikus ise, ärgu kiskugu sinna neid, kes seda ei igatse!

Kõnealune isik oli minule toona päris tundmatu nimi ja kui ta oli oma sisemise rõveduse avalikult paljastanud, siis ei tahtnudki ma temast midagi teada. Ei taha siiani. Maailmas on liiga palju ilusat ja head, ei tasu raisata kallist aega tühisusele ja labasusele.

Nii on ka meie kunstlikult ülespuhutud poliitskandaalidega. Need, kes igas olukorras ainult ideolooogilist seakisa (Juhan Ulfsaki termin, mitte minu) produtseerivad ja tuulelipuna brüsselist puhuva tuule suunda näitavad, ehitavad aina oma õlgmehikesi ja tümitavad neid.

Muide, võimalik, et kõik need veeklaasitormid on meile vajalikud olnud. Nad on midagi meie avalikus ruumis luubi alla seadnud.

Nad on paljastanud „avatud ja sallivate“ poliithüsteerikute silmakirjalikkuse ja primitiivsuse. Ja mõne aja pärast on ikka selgunud, et Helmel oligi õigus!

Eks nad ole ka proovikiviks EKRE toetajatele – kes ikka kohe mingi ühe probleemse mõtte pärast EKRE toetamisest loobub, see ei toetanud ju teda ennegi. Kui ta on valmis ühe pisikese „komavea“ pärast kustutama KÕIK selle, mis Helme on rääkinud ja kirjutanud (aga seda on tohutult palju!), siis ei ole tema toetus ju midagi väärt!

EKRE vajab arukaid toetajaid, mitte tuulelippe.

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog