Malle Pärn: „Kõige suurem õnnetus on ülbe ja rumal valitsus, kes oma rahvast ei hooli“

Me keegi ei tea, mida meile toob homne päev. Me keegi ei tea tegelikult, kui targad või rumalad me oleme, ja kas see, mida me teeme ja räägime, on tõde või meie piiratud ja ekslik nägemus tõest. Me vaid usume, et me oleme õigel teel.

Me elame praegu veel suhteliselt turvalises ühiskonnas, kedagi tema mõtteavalduste pärast lausa vangi ei panda ja surma ei mõisteta. Veel. Aga see maailm käärib ja kväärib.

Meil on veel alles kuigipalju sõnavabadust, valitseva ideoloogia kriitikat lubatakse aeg-ajalt isegi peavoolu meediasse. Ja lubatakse avaldada ka nii-öelda alternatiivseid infoallikaid ja valitsuskriitilisi mõttevahetusi. Veel.

Et kes julgeb veel ise mõtelda, ei karda avalikku äratühistamist ja äramõnitamist, see ütleb ka välja selle, mida mõtleb. Ja annab sellega lootust nendele, kes ei ole lasknud võltsliberaalidel ennast ära tinistada.

Jah, aga see ei ole tegelikult ju vabadus, sest vabadus tähendab seda, et inimene võib oma meelsust ja mõtteid avaldada ilma hirmuta, et teda kuidagi selle eest hakatakse represseerima ja ülekohtuselt halvustama.

Kui valitsev ideoloogia mõistab võimu kriitika ja kriitikud hukka, siis on riik juba totalitaarne.

Konservatiivide peale kleebitakse aina hüsteerilisi silte. Ja see ei tundu valena ega isegi imelikuna mitte ühelegi “inimõiguslasele”?

Liberaal peaks ka konservatiivile eluõiguse andma, võrdselt kõigi teistega. Peaks lubama ka konservatiivil elada oma valikute, oma moraali, oma maailmavaate, oma soovide järgi. Kõik kodanikud peaksid olema võrdsed. Kui mingi liberaal kuulutab, et konservatiive ei tohi lasta võimule, siis ta ei ole liberaal. Punkt. Ta on totalitaar, bolševik. Ta on demokraatia hävitaja.

Maailmas kehtivad loodusseadused, need ei ole inimese väljamõeldud. Neid on meile teadvustatud pikaajalise inimkogemuse teel. Need eksisteerivad meie tahtest ja meie plaanidest sõltumatult.

Me võime endale viga teha, kui me nendega sõdima hakkame, me ei saa neid iial võita ega ära muuta. Ainul loll hakkab loodusseadust ümber tegema või läheb selle vastu sõtta. Ta saab igal juhul lüüa, aga ta võib sellega enne väga palju halba teha, paraku ka paljudele teistele, kui talle on antud võim rahva üle. Ta võib kogu rahva ära hävitada.

Ülbe ja rumal valitsus, kes oma rahvast ei hooli, on iga rahva kõige suurem õnnetus. Ta lõhub ära ühiskondliku eksistentsi alused, labastab kultuuri ja laostab majanduse.

Ja muidugi on rahva õnnetus ka see, et alati üks suur osa rahvast on valitsusele kuulekas, kes iga narrusega kaasa jookseb ja oma inimväärikuse ahnuritel ära laseb ära hävitada, laseb oma meele ära lahutada massiüritustel, kus nende üle irvitatakse või nende kultuurimaitsed ära labastatakse.

Suur osa rahvast on juba kujundatud kuulekateks jüngriteks, sõnatuks massiks, või tahtetuteks meelelahutuse nautlejateks, kes poliitika peale vaid nina kirtsutavad ega sekku sellesse mitte kuidagi. Nemad elavad oma elu televisiooni primitiivsarjade ja tõsielusaadete tasandil.

Ükski aeg ega ajastu ei ole ideaalne. Alati on kurjus kuidagi võimu juures, kasvõi segajana. Sest kurjusel ei ole muid vahendeid kui võim. Ma ei taha ühtki aega tagasi, ei keskaega ega nõukogude aega. Ma tahan aega edasi, mitte tagasi.

Ma tahan, et inimkond õpiks oma verisest ajaloost, et inimene püüaks ennast arendada tarkuse ja headuse ja harmoonia suunas.

Ma tahan, et me igast ajast võtaksime selle, mis seal head ja tarka ja ilusat oli, ja jätaksime kurja ja inetu sinna minevikku, ajaloo prügikasti, kus on ta õige koht. Et me ei sikutaks oma aega oma isiklike ihade või rumaluse või haiglase ahnuse õgardluse suunas.

Malle Pärn