Sotsiaalmeedias jätkub konservatiivide sõda. On ju loomulik, et inimesed uudistele reageerivad. Vastavalt sellele, kummal pool nad ise on ja missugune on nende suhtumine mingisse uudisesse.
Eestlane on kriitiline inimene. Aga inimeste avalik tegevus ei ole enamasti päris veatu, nii et kritiseerimiseks võib üsna sagedasti põhjust leida. Ja tihti ei saa inimene ise aru, kui ta teistele ülekohut teeb. Või midagi valesti teeb.
EKREsse jäänud liikmed on loomulikult pahased erakonna lõhkujate peale, oleks ikka imelik küll, kui nad seda avalikku musta pesu pesemist rõõmsalt pealt vaataksid? Loomulikult kirjutavad nad kriitilisi kommentaare, loomulikult vastavad halvustustele, aga see ei meeldi lahkujatele kohe mitte sugugi.
Tüüpiline halvustus on näiteks see, et KÕIK, kes vähegi ise mõtelda suudavad, on erakonnast lahkunud, ja alles jäänud on vaid mõistuseta orjad ja Helmete pimedad ülistajad. Et ikka ennast esile tõsta ja teisi maha teha.
Arukas inimene teab, et ennast kiidab enamasti see, kel selleks põhjust ei ole.
Inimeste mina-kesksus on muutunud juba katastroofiliseks. Kõik teised eksivad, aga nemad on enda meelest viimseni õiged. Kui nad vähemalt natukenegi ka oma osa selles konfliktis tunnistaksid!
Kõigepealt püütakse meedia kaudu (juba mitu nädalat) maa pealt ära hävitada olemasolevat rahvuskonservatiivset erakonda, isegi isiklikud lahkhelid tiritakse avalikkuse ette ja süüdistustes kasutatakse neidsamu tulenooli, mida on EKRE pihta juba aastaid tulistanud nende verivaenlased.
Aga kui erakonda jääjad omakorda jälle nende tegemisi kritiseerima hakkavad, siis vallandub uus sõimulaine? Et laske meil nüüd ometi rahulikult tegutseda?
Aga miks te teiste suhtes nii õrnatundelised ei ole? Miks teie meid ei või rahule jätta?
Isegi nüüd, kus uus kamp on juba koos, ei saa nad mitte ilma EKREta läbi! Nad ei paista ju välja, kui nad EKRE õlgadel ei talla. Igas intervjuus, igas artiklis tuletatakse meelde, kui halb on EKRE.
Näide:
Postimees küsib, kas EKRE juhid on nendega ühendust võtnud.
Põlluaas vastab: “Meil ei ole mitte mingisugust läbikäimist. Loeme ja kuuleme vaid meediast, kuidas meie väljaviskamist ikka edasi õigustatakse, nagu ka seda, et EKREs peabki olema presidentaalne ehk autokraatne juhtimine väga kitsa ringi käes. Ka süvariigi agente nähakse endiselt kõigis, kes ise mõelda julgevad. Samasugune käitumine ilmselt jätkub, mingeid märke muutumisest me seal ei näe.
Niisugune käitumine ongi EKRE nurka viinud, ja kui nemad ei taha kellegagi mingit kostööd teha, ega siis taheta nendega ka. Sellises olukorras ei olegi neil võimalik oma valijate ja rahvuskonservatiivse maailmavaatega inimeste huve esindada ja soove ellu viia. Meie pole nurgas mossitajad ja tigetsejad, soovime avatud juhtimist, koostööd ja suhtlust meiega ühtmoodi mõtlevate inimeste ja erakondadega, tahame kaotada lõhed ühiskonnas. Tahame seista kogu eesti rahva eest, mis ju peakski olema kõigi erakondade põhieesmärk.” (PM)
Selline kõne sobiks hästi nii sotside kui Eesti 200 juhile. Isegi liberaalide uusterminid on ta kuulekalt oma sõnavarasse võtnud.
See konflikt kahjustas ja lõi sügava haava AINUKESSE erakonda, kes tegelikult iga päev meie põhimõtteid kaitseb. Kes on teinud seda üle kümne aasta ja keda on selle eest vägevasti materdatud. Ka lahkujad ise on selles töös osalenud ja koos Helmetega sõimata saanud. Ja Helmed on neid kaitsnud ja andnud neile võimaluse “poliitilist karjääri” teha.
Tõepoolest, Henn Põlluaas oli presidendikandidaat ja riigikogu esimees? Ja nüüd on korraga kõik nii paha, kas sellepärast, et enam ei ole kõrgeid kohti pakutud?
Kui kompromiss kahe erineva “nägemuse” vahel oli võimatu, siis oleks tulnud lahku minna LIITLASTENA, mitte vaenlastena. Ja seda võimalust ju Martin Helme lahkujatele pakkus. Miks nad seda vastu ei võtnud?
Kas tõesti selleks, et saaks EKREt redelina kasutada? Et ei peaks nullist alustama, et saaks ennast märtriteks teha, justnagu oleks neid ülekohtuselt välja visatud. Seda nad ju ise siiani usuvad ja teistelegi kuulutavad?
See aitab neil ju rahvast endaga koos lahkuma meelitada ja meedias suurt tähelepanu võita? Tundub, et nad ise ei saa üldse aru, mida nad Eestile teinud on.
Kui see ei ole (ema)erakonna reetmine, siis mis see on?
Isiklikus konfliktis tuleb valida, kumb on olulisem, meil on ju see loosung: kui on valida minu ja Eesti vahel, siis ma valin Eesti. Püüan teha seda, mis on Eestile kasulikum. Kuidas saab Eestile kasulik olla konservatiivide avalik omavaheline sõda?
Kui liberaalid rõõmustavad ja kiidavad lahkulööjaid, siis on see ju nendele kasulik, mitte Eestile? Sest me ju teame, et Eesti tulevik neid ei huvita!
Kas te tõesti suudate nautida seda vaenlaste silmakirjalikku kiitust? See lõpeb ju kohe, kui te mõne koalitsiooni uue jubedusega nõus ei ole?
Inimene ei tohi ära unustada seda, mida ta ise on erakonnalt saanud! Te olete sellesama tegevuse vili, mida te nüüd maha teete ja ära muuta tahate? Äkki oleks kõik teisiti, kui Helmed oleksid käitunud nii, nagu teie soovite? Äkki roos ei lõhnaks nii imeliselt, kui tal poleks okkaid? Äkki oleks endiselt riigikogus mingi viis-kümme viisakalt istuvat saadikut?
Kas te kunagi ei ole mõelnud, kuipalju te tegelikult kõik võlgnete EKREle, nendele, keda te nüüd ajupestud puudliteks sõimate, ja isiklikult Helmetele???
Kas tõesti ei ole valus oma “vanemate” ja sõprade vastu sõtta minna? Kas tõesti usutegi, et teie senised saavutused on ainult teie oma tarkuse ja jõu viljad? Te olete ise toitunud ja kosunud kõigest sellest, mida te nüüd hukka mõistate! Lasite ennast suureks kasvatada, mäletan, kuidas volikogule sõites õhinaga kuulasime raadiost “Räägime asjast”?
Ja nüüd jääte kõik uhkete nägudega oma (EKRE nimekirjas) valitud kohtadele. Kuulutate, et uus erakond on “esindatud” riigikogus ja kohalikes volikogudes?
Ei ole esindatud, need on EKRE valijate kingitud kohad! Andke kingitus tagasi, kui see erakond teile nii võigas ja vastik on?
Mina näiteks küll tunnen, et ma pean oma aja lõpuni oma valijate eest seisma. Rahvas valis mu Tartu volikokku EKRE nimekirjas ja minu eetika ütleb mulle, et kui ma lahkun erakonnast, siis lahkun ka ametist, kuhu mind erakonna nimekirjas valiti.
Ja mul pole tegelikult õigust ka sellest erakonnast lahkuda enne mu ametiaja lõppu, sest siis ma petaksin oma valijate usaldust. Isekad solvumised ja tülid, kui neid oleks, tuleks alla neelata. Lodev vabadus on liberaalide ideaal, konservatiiv vastutab oma valikute eest.
Kummal pool meil praegu suuremad silmaklapid on, kas jääjate või endakiitjatest lahkujate peas?
Malle Pärn