Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, et käes on aeg, kus konservatiivid saavad ennast tõeliste tegijatena näidata, sest vaenlased on oma palge ja relvad paljastanud.
“Inimene elab keskkonnas, looduslikus, sotsiaalses, vaimses. Loodusliku keskkonna puhtusele me juba pöörame tähelepanu, ent ka meie vaimne ja sotsiaalne keskkond on praegu äärmuseni saastatud.
Meedia ja kultuur vastutavad vaimse keskkonna puhtuse eest.
Sotsiaalne keskkond on otseselt seotud vaimse keskkonnaga. Poliitikud ja õiguskaitse organid vastutavad sotsiaalse keskkonna puhtuse eest.
Võiks vist öelda, et konservatiividel on praegu hea aeg. Sikud eralduvad lammastest. Ise, avalikult. Enam ei hoia keegi oma meelsust salajas. Relvad on hõlma alt välja võetud.
Konservatiive nimetatakse kurjuseks ja vihakülvajateks, vihaõhutajateks ja rahva lõhestajateks. Kõik need hinnangud väljendavad nende andjate isiklikke emotsioone, keegi pole suutnud (või tahtnud) neid põhjendada, neile tegelikku sisu anda.
Ilmselt peavad uusliberid piisavaks argumendiks ja põhjenduseks oma subjektiivset reaktsiooni konservatiivide tegevusele, seda, et NENDES tekitavad konservatiivid pidevalt vihkamist ja tigedust. Nad ju räägivad seda, millest uusliberid ei taha rääkida. Nad ju sõdivad uusliberite soovitud ühiskonnaelu muutuste vastu. Ju nad siis ikka kurjad on, kui nad tahavad uusliberitele mõnusaid asju keelata.
Just nõnda peab väike laps kurjaks ema, kes tal keelab ohtlike asjadega mängida. Uusliberid on äärmuseni enesekesksed, neile ei lähe korda ühiskond kui selline, nemad peavad saama oma tahtmist. Nad ei püüagi analüüsida ega hinnata oma tegude võimalikke tagajärgi. MINA TAHAN – on nende ainus kindel argument. Või on selleks lihtsalt käsk kusagilt kõrgemalt poolt, ja see kõrgem pool silitab tal pead, kui ta on temale kuulekas?
Kas konservatiiv peaks siis hellitama neid, kes teda vihkavad, sõimavad ja laimavad? Kas ta peaks neile alla andma? Viisakalt vaikima? Kui isegi seesama sõimaja, kes nimetab ennast sallivaks ja avatuks ja armastavaks, konservatiivi avalikult vihkab?
Konservatiiv ei varja seda, et tema ei ole abstraktselt “avatud ja salliv”, tema teeb valikud, ta on salliv ja avatud sellele, mis tema meelest on hea ja ühiskonnale kasulik, ning suletud ja sallimatu selle vastu, mis tema meelest, tema mõistusliku analüüsi hinnangul (mitte tema arvates!) on halb ja ühiskonnale kahjulik.
Jah, konservatiivi laimatakse – ükski uusliberite epiteet ei ole tõene, kõik on väljamõeldud – konservatiivi ju ei kritiseerita, vaid tembeldatakse. Ja kas teate, kõik need templid sobivad rohkem tembeldajatele endile, need iseloomustavad just nende endi käitumist ja meelsust. Nõnda saab templilööjast tegelikult templikandja. Iga tempel on templilööja enda portree.
Natsid, rassistid, ksenofoobid-võõravihkajad, kremli käsilased, tagurlased, homofoobid, putinistid, fašistid, äärmuslased, populistid – kui fantaasiavaene ja stamplik arsenal. Ja nii läbinähtavalt VALE. Mitte ükski neist siltidest ei sobi mitte ühelegi konservatiivile.
Konservatiividele on praegune aeg aktiivne arenguaeg. Analüüsige liberite vihapurskeid, ärge käituge niisamuti nagu nemad, kasutage oma iseseisvat mõtlemisviisi, mis teil on ju alles. Liberite relvadeks on naelad ja haamer, olgu konservatiividel sõnad ja mõtted. Kriitika, analüüs, mitte sildid ja trafaretsed hinnangud. Paljastagem liberite laimu ja valesid, ärgem sõimakem neid õnnetuid.
Hea, et see kihistumine on avalik, et uusliberid ei peida end, et nad väänlevad tigedusest – ja hirmust, et võim nende käest võiks ära libiseda.
Maskid on maha visatud, sikud eralduvad lammastest – ise. Maskide asemel on ilukõnelised loosungid: võrdsed võimalused, kõigil on õigus elada päikese all. Ent nende kõrval on ka auklikke, kust pimedus läbi paistab: kõigieesti, sõbralik eesti, demokraatlikud väärtused, liberaalne demokraatia, liberaalne õigusriik, sallivus ja avatus.
Need on nagu hundi selga tõmmatud lambanahk. Sest liberite teod on vastuolus nende loosungitega. Nad vihkavad kõiki, kes ei mõtle samades mudelites nagu nemad. Kõiki, kes ei nõustu neile alluma.
Inimene peab olema ettevaatlik, oskama näha sõnade taha, suutma lambanaha all ära tunda hunti. Sest maailmas on väga mitmesuguseid ärritajaid ja ahvatlejaid. Looduses on olemas palju kasulikke ja tugeva ravitoimega taimi, aga on ka kahjulikke ja surmavalt mürgiseid. Sageli on viimased välimuse poolest sarnased kasulike taimedega. Inimesele on antud arenemisvõimeline mõistus ja koguni loomulik tarkus
Uusliberaalid ütlevad, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, mina arvan, et hoopis võitlev uusliberaal (a la võitlev ateist) on sotsiaalne konstruktsioon, Brüsseli virtuaalse kiibiga rikastatud isend, omamoodi programmeeritud robot. Tuleb vaadata kahtlustavalt kõike, mida propageerib see sotsiaalne konstruktsioon, sest head neilt ilmselt oodata ei ole. Nad tahavad maailma ümber teha. Liberaalseks sotsiaalseks konstruktsiooniks.
Inimloomuse olemusest selline robotlik meelsus ei sünni. See on teadlik valik. Primitiivne kambavaim. Loomulikule olendile on omane sallimatus välise kahjuliku ärritaja suhtes ja vastuvõtlikkus kõige hea ja kasuliku suhtes. Arengu suhtes, sest elu on liikumine. See on looduse loogika ja põhiseadus: seeme on tilluke, aga puu, mis sellest sirgub, võib olla tohutult suur. Ka inimene on alguses väike ja väeti, aga ta kasvab alati suureks, vastupidist nähtust ei ole loodudes olemas: et suurest võiks areneda väike, või et miski looduslikult sündinu oleks otsekohe suur.”