20.03.2024
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Ma ei taha nende mõtetega kedagi halvustada, see ei ole vihakõne. Ma tahan, et me ausalt ja avalikult arutleksime tõsisel teemal, selleks, et üksteist aidata. Alljärgnevad on paljude (Tartu) inimeste murelikud mõtted. Tartu linnapea kordab aina, et Tartus koheldakse kõiki inimesi võrdselt, nii ma siis võtan julguse neid mõtteid avalikult välja öelda.
Tartu võiks olla väärikas ülikoolilinn ja ka Eesti roheline pealinn – kui me oma parke ei hävitaks. Ent väärikuseks on vaja vaimsust ja sisemist harmooniat. Ja ka heas mõttes endaga rahulolemist. Endakiitus (Tark Tartu) ei tähenda heas mõttes endaga rahulolemist, pigem näitab see teatavat peidetud alaväärsustunnet, mida tahetakse endakiitusega ülespoole upitada.
Kultuuripealinna avamispäeval olid aparaaditehase õuele seatud mõned suudlevad (samasoolised) paarid. Pressikonverentsil tõusid saalis mõned paarid püsti ja hakkasid (lavastaja ülesandel) demonstratiivselt suudlema.
Kas Tartu uueks sümboliks tahetaksegi nüüd teha lavastuslik, nii-öelda poliitiline ühissuudlemine?
Mina saan sellest niimoodi aru, et suudlevad tudengid raekoja ees on ausammas noorte inimeste esimesele armastusele, – ja sellest ei tohi teha poliitilist protestiaktsiooni. Jätke armastus rahule, tahaks öelda, ärge tehke sellest oma ideoloogilise propagandakampaania plakatit. Armastusest ei minda mingi imeliku artisti laulu saatel linnaväljakule “ühissuudlema”!
See on paljude meelest armastuse mõnitamine ja inimeste väärikuse alandamine.
Kuidas mõjub vaimsusele ja väärikusele suur uhkuse paraad ja Tartus lausa pikka aega ettevalmistatav trääg-sõu?
Eesti keeles on vanasõna: uhkus ajab upakile, kõrkus käima käpakile. Uhkus on ka kristlaste meelest üks inimese suuremaid patte. Minna paraadile selleks, et uhkustada oma erilise seksuaaleluga – on paljude meelest alandav.
Meie ei tohi inimestel lasta ennast alandada. Jah, inimest tuleb vahel kaitsta ka tema enda eest, kui ta ise ei saa aru, et ta ennast kellegi silmis alandab. Selleks näitavad meile teed traditsioonilised ühiselu reeglid.
Trääg on meie jaoks kultuurinähtusena üsna uus, aga kultuuripealinn on selle juba suunanud ohtlikule vallutusretkele. Tallinnas on olnud paar üksikut üritust, üks neist küll isegi Saku suurhallis, aga Tartus on vist juba hakatud lausa koolitama sellistel paraadidel esinejaid. Huvitav oleks teada, kui kaugele see protsess on jõudnud.
Põhimõtteliselt on see “träägsõu” ju ülepaisutatud fantaasialennukas moeparaad, sest tal puudub kunstiline sisu ja eetiline sõnum, mis paraadist etenduse teeb.
Meie kultuuris on mehe riietumine naiseks ikka olnud olulisel kohal, aga hoopis teises võtmes kui trägism. See on nimelt üks ääretult populaarne komöödiavõte, mis ajab publiku alati naerma. Pole naljakamat nähtust kui naiseks riietunud, laval naist mängiv mees. Teame ju paljusid kuulsaid filme, mis on aastakümneid just sellega miljoneid vaatajaid naerutanud.
Trääg aga ei oota publikult naeru, vaid tõsimeelset ja harrast imetlust: vaadake, kui ilusad ja uhked meie ka võime olla – seega on see meie kultuuriga vastuolus. Mis saab, kui rahvas saalis naerust rõkkab, kui need värskelt koolitatud träägid lavale kõpsutavad?
Ja tegelikult see ei ajagi ju naerma, paljude meelest on see pigem hale ja piinlik, sest see paneb kaasa tundma artistile, kellel peale ülespuhutud “klamuuri” ei ole midagi muud publikule pakkuda.
Inimene ei tohi ennast alandada. Ja mõistlikumad inimesed peaksid inimväärikust alandamise eest kaitsma. Seda püütaksegi teha, aga neid kaitsjaid ei võeta kuulda. Ka alandab see naiste väärikust, sest mehed nende veidruseni ulatuvate klamuuriliialdustega justnagu parodeeriksid naiste enesekaunistamise traditsiooni.
Andrus Vaarikut grimeeriti ja kostümeeriti klamuuristaari rolli jaoks kaks tundi, sõu lõpus karjus ta Saku suurhalli laval publikule roppusi ja pani ka publiku kaasa karjuma. Kultuur?
Mõned inimesed jälle kuulutavad, et nemad on sündinud valesse kehasse. Miks neile küll selline õnnetus osaks sai? Mis võiks olla selle õnnetuse füsioloogiliseks ja psühholoogiliseks põhjustajaks? Kas need inimesed ise oskavad seda öelda?
Inimesi tuleb õpetada oma keha armastama ja selle eest hästi hoolitsema. Me elame ju selles palju aastaid, uut keha meile elu jooksul ei anta. Kes tunneb, et talle on sündides sattunud vale keha, see ju vihkab seda keha, seda looduse eksitust, ja tahab selle keha ümber teha.
Mida endast üldse kujutab inimene, kui suur osa tema isiksuses on tema kehal? Kui palju on talle antud vaba tahet oma keha oma soovi mööda ümber kujundada?
Mis see on, mis meid meesteks ja naisteks teeb? Füsioloogia, erinev kehaehitus. Sootunnused: meestel habe, naistel rinnad, erinevad suguelundid, mehed on tugevamad, suuremad, naised väiksemad, hapramad, meestel on madalam hääl, naistel kõrgem. Teatud määral erinevad on mehed ja naised ka tunnetes ja suhtumistes maailma asjadesse. Üldiselt riietuvad mehed ja naised erinevalt, ehkki püksid kuuluvad nüüdseks juba täiesti võrdselt mõlema soo riietusse.
Aga mis organ on see, mis ütleb inimesele, et ta on sündinud valesse kehasse? Mis on see salapärane ISE, mis otsustab, et tahab olla see, kes ta ei ole? Aju? Närvisüsteem? Alateadvus?
See tähendab ju sisuliselt, et inimene tunnistab ennast ebardiks, parandamatult haigeks, looduse väärastuseks, millele ta saab abi ainult operatsioonist. Niisiis, ta valib vabatahtlikult üsna keerulise ja tema kehale valuliku operatsiooni.
Kas see vale-keha-sündroom on haigus, mida on vaja ravida? Kas see on nii ohtlik haigus, et selle kõrvaldamiseks on vaja kindlasti operatsiooni ja hormoonravi, või äkki kahjustab selle ravimine inimest rohkem kui see haigus?
Äkki on kogu see soosegaduste pundar vaid iseka inimese tahtlik kapriis? Soov olla tavalisest inimesest erinev, eriline, nõuda endale erilisi õigusi, erilist kohta ühiskonnas, puutumatust – ilma suurte vaimsete või füüsiliste pingutusteta, ka ilma erilise andekuse või intellektita?
Kas tõesti eksib loodus või eksib hoopis inimene, kes kujutleb ennast ebardiks? On ju ka nähtamatud komponendid, mis määravad inimese kas meheks või naiseks: DNA ja kromosoomid. Neid me ei saa muuta. Mees jääb alati meheks ja naine naiseks, kui ta ennast ära muuta laseb, siis teeb ta ju endast midagi mehe ja naise vahepealset?
Kas on üldse proovitud vastupidist ravi: segaduses naisele östrogeeni lisamist ja segaduses mehele testosterooni lisamist? Ja asjatundlikku psühholoogilist nõustamist kaasanoogutamise asemel?
Kui kellegi ettekujutus endast läheb reaalsusest kaugele, siis tuleb seda ju talle öelda? Mis saab, kui arst patsiendi solvamise hirmus räägib talle, et ta on täiesti terve, ehkki ta põeb rasket haigust?
Meie meditsiin ju isegi ei uuri (ega aruta) neid soosegaduse põhjusi? Meil kuulutatakse see normaalseks ja antakse laste ja noorte segadusse ajajatele ühiskonnas vabad käed? Ja nende kaitseks tehakse riiklikke seadusi?
Ometi ei ole olemas mitte ühtki tõsiteaduslikku avastust, mis kinnitaks, et kõik need soo ja seksi segadikud on inimesele loomulikult omased ja eluliselt vajalikud ja igati eetilised ja tervislikud ja teevad ta harmoonilisemaks ja õnnelikumaks isiksuseks.
Tänapäeval kipuvad ideoloogilised pseudoteadused päristeadusi parnassilt välja tõrjuma, ausad teadlased peaksid jõulisemalt vastu hakkama!
Inimene, sa oled kas mees või naine. Keegi ei saa hakata mehest naiseks ega naisest meheks.
Iseasi on see, missugune mees või naine sa oled, ja see on sinu enda valida. On olemas küll teatud kohustused ja ülesanded, mis on ajalooliselt ja eelduslikult määratud meestele või naistele, aga üldiselt ei allutata meid ju tänapäeval enam kindlatele stereotüüpidele.
Stereotüüp iseenesest ei ole mingi koll, mille vastu tuleks võidelda. Enamasti aitavad sajanditega kujunenud stereotüübid inimest tema eluvalikutes ja tuletavad talle meelde mehe ja naise erinevaid kohustusi elus.
Mis on halba selles, et mees oleks mehelik ja naine naiselik?
Meil ju tegelikult stereotüüpide “lõhkumise” nime all tahetakse vanad (loomulikud) stereotüübid UUTE (ebaloomulike) vastu välja vahetada.
Ristiinimestel on jälle lihtsam, nemad usuvad, et inimene koosneb ihust, hingest ja vaimust, ja need kolm moodustavad ühe terviku, nad ei ole üksteisega vastuolus. Inimene on harmooniline kolmainsus.
Hing ja vaim on sootud, ihu on sooline, inimene on kas mees või naine, olenevalt tema kehalisest ülesehitusest. Ei ole olemas naise või mehe hinge ega naise või mehe vaimu. Mehest ei saa naist ega naisest meest.
Mees ja naine täiendavad teineteist, Jumal lõi inimese oma palge järgi meheks ja naiseks. Ja mees jätab oma vanemad ja hoiab oma naise poole, on öeldud Piibli loomisloos.
Ateistidel selliseid universaalseid õpetusi ei ole, nemad peavad ise oma süsteemid välja mõtlema. Ja muidugi mõtleb isekas inimene välja süsteemi, mis talle mugav ja mõnus on. Oma tahtmist mööda, mis aga ei lähe looduse tahtmisega mitte kokku.
Ja tekibki konflikt looduse ja inimese vahel, aga inimene ei saa selles konfliktis võitjaks jääda.
Malle Pärn