07.05.2021
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
„Meil on proportsioonid ikka väga rängasti paigast ära, mitte ainult rahumeelsete meeleavaldajate kohtlemisel, vaid üleüldse avalikus elus, meedias ja poliitikas.
Kohtusüsteem lubab advokaadil karistada vaeseid konservatiivseid pensionäre üheainsa negatiivse kommentaari avaldamise eest, nõudes neilt tuhandeid eurosid, ehkki see kommentaar seisab mingis kinnises sotsiaalmeedia grupis, kus seda loevad (enamasti vaid korra) ainult selle grupi liikmed, kes on enamasti üsna sarnase maailmavaatega. Seega, see kommentaar EI MÕJUTA mitte kuidagi laia üldsuse arvamust kõnealuse nähtuse kohta.
Advokaat saadab inimestele rahanõudekirju mingi ühe või kahe kommentaari eest, ise selles nõudekirjas oma ohvrit kakskümmend korda rohkem solvates ja laimates. Ja aukohus leiab, et tema tegevus on “korrektne”.
Üksainus pahane hinnang progressiseksualisti (olgem ausad – mitte just esteetilise) tegevuse kohta lasteaias saab vastuseks ränga rahanõude koos tohutu pika süüdistuskirjaga, mis maalib pahasest kommenteerijast inetu ja salakavala kurjategija portree. Kumb siin suurem solvaja on?
Raskes juriidilises kantseliidis esitatud süüdistuskiri ajab loomulikult kõiki kavalaid paragrahve mittetundvale inimesele hirmu peale. Vanematel inimestel tekitab see tervisehäireid, lööb elu pikaks ajaks segamini. Rahalisest kaotusest ja psüühilisest alandamisest rääkimata. Aga sellest ei saa kantseliitikud aru.
Nemad valutavad südant selle pärast, kes oma väljakutsuva käitumisega, oma ebatraditsioonilise intiimelu propageerimisega kutsus esile pahase reaktsiooni.
Pahased kommentaarid EI SÜNNI üldjuhul õelusest ega mingist kurjast intriigipunumise ihast, – võiks öelda, et “nokulaulu” laulmine lasteaia laste ees solvas nende sündsustunnet. Kas meil võetakse arvesse ainult progressistlikku ideoloogiat teenivate inimeste solvumisi?
Kalle Grünthali üheainsa sõna peale puhkes umbes samasugune ebaproportsionaalne rünnak nagu oli eriüksuse dessant rahulike meeleavaldajate vastu. Või ehk oleks siiski sobivam nimetada seda lihtsalt “kanakarja kambakaks”? Igal juhul mahub see kenasti progressistide uue kampaania sisse, mida nad nimetavad “tühistamiseks”.
Kas peaminister solvus “lillekese” peale? Kaja Kallas on piisavalt kaua ja piisavalt kõrgel kohal olnud poliitikas, ta peaks olema sellise solvumise suhtes immuunne. Poliitik peab kriitika vastu võtma ja sellele ka vastama. Eelmise valitsuse ministrid kandsid vapralt oma koormat, ehkki needsamad tänased hellikud “solvujad” neid aina kõikepidi laimasid ja halvustasid.
Keegi nimetas Grünthali kujundlikku satiiri peaministri saamatute vastuste kohta lausa “töökiusamiseks”. Kus ta siis oli, kui opositsioon alustas peaaegu igat infotunnisõnavõttu küsimusega “lugupeetud minister, millal te tagasi astute?” Kui valitsust sõimati natsivalitsuseks ja Kremli käsilasteks? Ja seda mitte ühel korral, vaid pidevalt!
Töökiusamine on muidugi kunstlik termin, niisama nagu koolikiusamine. Kas on siis ka eraldi olemas tänavakiusamine ja kodukiusamine?
Opositsioonis olles sõimasid reformarid ja sotsid EKRE ministreid palju hullemini ja pidevalt, mitte ainult ühekordselt, aga mitte ükski “inimõiguslane” ei tõtanud neid kaitsma?
Kuidas te ometi aru ei saa, et teie käitumine on nii läbipaistvalt ülekohtune ja lihtsalt väga rumal?
Mina oleksin näiteks peaministri asemel selle üle naernud. Hästi öeldud ju? Mitte labaselt latsati nagu näiteks Ligi “nakatunud raibe” või Mikseri “mine karu p—se” või Evelin Sepa “mõisnikust mölakas” või Kaja Kallase enda “Ratas müüks Eesti maha esimesel võimalusel” – vaid kenasti viisakalt ja kujundlikult. Huumoriga. Pealegi veel kultuuriklassika kaudu. Kas peaminister solvus? Kas peaministril on üldse õigus ükskõik missuguse kriitika peale solvuda? Kallas ju näitas, et Grünthal tabas naelapea pihta. Võttis sõnatuks.
Miks on see nii, et ennast liberaalideks nimetavad tegelased tohivad konservatiivide kohta absoluutselt kõike öelda, aga konservatiivid nende kohta ei tohi mitte midagi kriitilist isegi mitte vihjata? Ons nad nii madala enesehinnanguga, et see nad kohe jalust maha lööb ja hüsteeriasse ajab? Tõde on valus kuulda? Igast kriitilisest märkusest tehakse liberaalmeedias pikka aega paisuv meediamull, milles iga endast lugupidav progressist peab tingimata oma hukkamõistu välja hõikama.
EKRE on alati näidanud kõrgemat kultuuritaset. Kui nad midagi kriitilist ütlevad, siis teevad nad seda viisakalt, kujundlikult, nad ei kleebi kuskilt laenatud sobimatuid silte, nad ei hõika hüsteerilisi loosungeid. Nii et ülekohtune on nimetada nende käitumist “matslikuks”, – justnimelt matslikkusest on nad väga kaugel. Matslik on pigem ikka ropp karu tagumikku saatmine, teise inimese ilma mingi põhjenduseta “saastaks” või “napakaks” nimetamine, mitte oma suhtumise kujundlik või irooniline väljendamine. See näitab ikka pigem kultuuri.
Grünthal nimetas peaministrit “lillekeseks” – vastuseks sai meediast mitu hüsteerilist artiklit ja kaela väga kurjad sildid: šovinistlik, onuheinolik, seksistlik, töökiusamine, kibestunud papi/vanamees. Kummal poolel on siin matslikkus ja solvamine?
“Onuheinolik” on omaette kurioosum. Mitte ei mõista neid inimesi, kes sellist mõttetust levitavad. Neil on ilmselt halb maitse. Meil ei ole olnud mingit ajaloolist õelat onu Heinot, kelle järgi kujundada lausa rahvalik üldnimetus. Vastupidi, meil on palju toredaid ja viisakaid onu Heinosid, kes peaks küll oma mõnitajad kohtusse kaebama! Mingi ühe keskpärase meelelahutussaate järgi üks ilus mehenimi ära labastada – kas just see pole ehtne MATSLUS?
Ei tohi ühest konkreetsest nimest teha negatiivset kujundit!
Toompea seebiooper on väga paljude jaoks tõesti juba kehva komöödia eest.
Vana Testamendi prohvet Jesaja hoiatab: “Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks! Häda neile, kes on iseenese silmis targad ja iseenese meelest arukad!”
Ja veel ütleb suur õpetaja kaugest ajaloost, hoiatuseks variseridele: “Te kurnate sääski, aga neelate alla kaamelid.”
See tähendab: te norite fanaatiliselt mingite ebaoluliste pisiasjade kallal, aga avate lahkesti oma südamed suurtele pahedele ja teete lausa seadusi nende kaitsmiseks igasuguse kriitika eest.“
Malle Pärn, rahvuskonservatiiv, kolumnist, näitleja ja teoloog