29.11.2020
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
„Püüan kirjutada võimalikult neutraalselt, ma ei taha mitte kedagi otseselt solvata. Mu eesmärk ei ole kohe mitte kuidagi mitte kellegi halvustamine, vaid püüd otsida mingitki jahutust ülekuumenenud ühiskondlikule kliimale.
Kui me ometi suudaksime kainelt arutada situatsioone, kuhu me oleme sattunud!
Kas kohtu kaudu kahjutasuna väljanõutud raha peseb maha kellegi kommentaari põhjustatud solvumise ja kujuteldava mainekahju?
Või on meie riigis seadustatud uus rahateenimise viis – trahvi sissenõudmine teatud eliitgruppi kuuluvate isikute kohta kriitilise märkuse tegemise eest?
Probleem on olemas, kommentaarid on vahel tõesti vihased. Inimesed reageerivad avaliku elu sündmustele sageli tõepoolest liiga emotsionaalselt ja spontaanselt.
Miks?
Kõigepealt sellepärast, et meie ühiskondlik kliima on viimase kuue aastaga parandamatult ülekuumenenud, ja selle mahajahutamiseks ei ole veel keegi hakanud korraldama kliimastreike ega sõlminud kliimaleppeid. Ei ole meil ka noort pioneeri, kes hõikaks: How dare you!
Vastupidi, seda kütavad veel kuumemaks igasugu liberaalid poliitikas, meedias ja isegi õiguskaitsesüsteemis.
Teiseks sellepärast, et meile on palju aastaid kuulutatud, et meil on sõnavabadus ja meie riigis tsensuuri ei ole. Kadrioru Kersti tegi lausa oma väikese tele-etteaste sel teemal. Sõna on vaba! Kuni laimuni välja, mille alusel keritakse siiamaani ilma ohvrita kohtuprotsessi!!
Rahvas ju näeb, et vähemalt konservatiive sõimatakse nii vabalt, et vähe pole, ja nende kaitseks ei ole IIAL välja astunud MITTE ÜKSKI hellatundeline inim- või võrdõiguslane.
Räägitakse meil ju nii palju ka võrdsest kohtlemisest, ime siis, et paljud inimesed usuvadki, et kõikide sõna kõikide suhtes on vaba… Et nemadki on liberaalidega võrdselt vabad kodanikud!
Kas meid on tõesti petetud, ja mitte igaühe sõna ei ole vaba Eesti Vabariigis? Meil ei ole veel vihakõne seadust, isegi laimamine ei ole karistatav väärtegu?
Vaesed petetud ja süüdistavate kirjadega surmani ärahirmutatud pensionärid, kellelt on juba kohtuväliste sundkokkulepete kaudu tuhandeid eurosid välja nõutud selle eest, et nad kasutasid oma põhiseaduslikku õigust: meelsus- ja usuvabadust, ja õigust oma meelsust avalikult väljendada.
Vaatame ometi ka teist poolt, seda, mida liberaalne ametnik miskipärast ei taha või ei suuda vaadata.
Mis paneb inimese nõnda vihastama, et ta kirjutab halvustava või kurja kommentaari?
Näiteks ebaõiglus ja ülekohus, ilmselge rumaluse ülemvõim arukuse üle, inimese harjunud moraalsete tõekspidamiste solvamine mingi uudse või võõra temale ebamoraalsena, vastuvõtmatuna tunduva teooria agressiivse pealesurumisega.
Vihased kommentaarid ei sünni tavaliselt mingist kurjast plaanist kedagi ära hävitada, kellegi “mainet kahjustada” või kellegi “au haavata”. Ka mitte millegi eest “kätte maksta”. Need on enamasti hetkereaktsioonid, me ju elame ühes kogukonnas, iga avalik tegevus mõjutab meie kõigi elu.
Kui kellegi tegevus või avalikult väljendatud mõte tundub olevat vastuvõtmatu või hälbeline või pahatahtlik või ühiskonnale kahjulik, siis paiskab lugeja selle välja. Väga sageli leiab ta ka mõttekaaslasi, kes suhtuvad tema vihaobjektisse nõndasamuti.
Kommentaarides antakse kellegi tegevusele või mõttele negatiivne hinnang, mis on sündinud teistsugusest maailmavaatest või haridusest. Eks iga inimene pea ju õigeks seda, millesse tema usub, mida tema arvab teadvat. Ja Põhiseadus kaitseb inimese väärtushinnanguid.
Sageli kirjutab ta vaid ühe sõna, mis tema meelest väljendab selle teda vihastama pannud inimese tegevuse inetust või kahjulikkust. Näiteks: “pedofiilitar” või “värdjalik jutt”, mille eest on juba inimestelt tuhandeid eurosid välja nõutud.
Kahtlemata on kõige suurem mõju sellel, mida vahendab meile televisioon. Ja käitumine lastega on eriti õrn teema. Iga normaalne täiskasvanu astub vahele, kui tema meelest tehakse lastele liiga.
Rita Holmi “laulmine” laste intiimsetest kehaosadest, tema valitud “terminitega”, mida näidati Pealtnägija saates ja mida levitati tohutult sotsiaalmeedias, SOLVAS paljude inimeste meelest nende sündsustunnet. Sellepärast nad ju nii valuliselt reageerisid!
Meil ei ole kindlalt kirja pandud “õigeid” ja “valesid” põhimõtteid, ka mitte “õigusvastaseid” või lausa keelatud väärtushinnanguid. Meil on ametlikult usu- ja meelsusvabadus.
Kas inimesel ei ole meie riigis enam õigust vihastada, kui ta märkab midagi, mida tema ei pea õigeks, mis tema meelest on vale ja kahjulik? Kas me peame käituma nagu robotid?
Miks Rita Holm tohib solvuda, aga teised inimesed ei tohi?
Tõsi, ka kommentaarides tuleks jääda viisakaks. Probleem on olemas, aga seda ei saa lahendada vinti absurdini üle keerates. Me peaksime oma vaimse keskkonna puhastamisega tõsiselt ja ühiselt tegelema hakkama, mitte lihtsalt üksteiselt raha sisse kasseerima.
Mis on selliste rahanõuete moraalne kasum? Kas ei tekita see veel rohkem kiusu ja tülisid? Ühiskondlik kliima kuumeneb veelgi, sest vaene inimene, kes tema meelest ülekohtuse trahviga võlgadesse lükati, ei hakka iialgi rahanõudjasse positiivselt suhtuma!
Tuleb vahet teha õiglase kriitika, usust või maailmavaatest sündinud negatiivse hetkehinnangu ja pahatahtliku plaanitud laimukampaania vahel. Viimane võiks tõesti olla taunitav, siis oleks võimalik kaitsta ka konservatiive ja kristlasi. Aga lihtsalt ühe kuskil vilksatanud kriitilise märkuse eest ei tohi inimeselt tuhandeid eurosid kahjutasu nõuda!
Kohus ei tohiks muutuda ülekohtuks! Kohus peaks tegelema faktidega, mitte inimeste emotsionaalsete enesesisendustega, mida solvumine ju õige sagedasti on.
Kohus ei tohi keelata kodanike kriitilisi hinnanguid ühiskonnaelus toimuvatele protsessidele ja avaliku elu tegelastele.
Igas tülis on kaks poolt, kohut mõistes tuleb kaaluda mõlemat, mitte pimedalt süüdistada ainult üht osalist. Kohtunik peaks ikka küsima: MIKS kohtualune nõnda käitus?
On ju selge, et nii-öelda halvustava kommentaari kirjutab inimene ikka siis, kui ta millegi peale vihastab. Minu teada meil ei ole seadust, mis kuulutaks vihastamise kuriteoks. Kas ei loeta afektiseisundit koguni kergendavaks asjaoluks?
Vihase kommentaari objekt omakorda vihastab kommentaari kirjutaja peale, ja pöördub abivalmis advokaadi poole. Ja riiklik kohtusüsteem võtab TEMA viha oma kaitse alla, aga kommentaari kirjutaja viha mõistab karmilt hukka, seda isegi kergendava asjaoluna mitte arvestades? Mille poolest on üks viha parem kui teine?
Sest nagu viha sünnitas kurja kommentaari, nii ka VIHA viis inimese teise vastu kohtusse.
Meil räägitakse palju võrdsest kohtlemisest, aga tegelikkuses ei näe me seda võrdset kohtlemist peaaegu mitte kusagil. Ikka on eelised ja õigused ainult ühel poolel, sellel, kes kõvemini kisab.
Solvamises saab süüdistada inimest ainult siis, kui ta tõesti ütles midagi kindla eesmärgiga teist inimest SOLVATA või tema ühiskondlikku positsiooni ülekohtuselt kahjustada. Kui kommentaari kirjutamise eesmärk ei olnud solvamine või kellegi maine kahjustamine, ja teine ikkagi solvus, siis on ju tegemist ühepoolse emotsionaalse seisundiga, mis ei tohiks kuuluda kohtu pädevusse. Pigem peaks sellega tegelema psühholoog.
Lugematute kohtuprotsesside ja vastastikuste rahanõuetega me ilmselgelt oma ühiskondlikku kliimat paremaks ja kommenteerijaid lahkemaks ei tee. Vastupidi. See puhub vihaleegi veel suuremaks.“
Malle Pärn, näitleja, teoloog ja kolumnist