16.05.2024
Malle Pärn
Ma ei taha nende mõtetega kedagi halvustada, see ei ole vihakõne. Ma tahan, et me ausalt ja avalikult, nagu üks perekond, arutleksime tõsisel teemal, selleks et üksteist aidata. Kutsun üles teadjamaid lugejaid siin esitatud küsimustele vastama, kirjutab Malle Pärn (EKRE) Potimehes.
Mõnele inimesele tundub, et nemad on sündinud valesse kehasse. Miks neile küll selline õnnetus osaks sai? Mis võiks olla selle õnnetuse füsioloogiline ja psühholoogiline põhjustaja? Kas need inimesed ise oskavad seda öelda? Kas meditsiiniteadlased on sellise nähtuse põhjusi üldse uurinud?
Inimesi tuleb lapsest peale õpetada oma keha armastama ja selle eest hästi hoolitsema. Me elame ju selles kehas paratamatult palju aastaid, uut keha meile elu jooksul ei anta. Kes tunneb, et talle on sündides sattunud vale keha, see ju vihkab seda keha, seda looduse eksitust, ja tahab selle keha ümber teha. Ja miks on vaid sootunnused need, mida tahetakse välja vahetada? Muu kehaehitus nagu ei häiriks, aga oma sookuuluvusega ei olda rahul. Võiks ju tahta lihtsalt ilusat keha, mitte nais- või meessoolist?
Mida endast üldse kujutab inimene, kui suur osa tema isiksuses on tema kehal? Kui palju on talle antud vaba tahet oma keha oma soovi mööda ümber kujundada?
Mis see on, mis meid meesteks ja naisteks teeb? Füsioloogia, erinev kehaehitus. Sootunnused: meestel habe, naistel rinnad, erinevad suguelundid ja reproduktsiooniorganid, mehed on tugevamad, suuremad, naised väiksemad, hapramad, meestel on madalam hääl, naistel kõrgem. Teatud määral erinevad on mehed ja naised ka tunnetes ja suhtumistes maailma asjadesse. Üldiselt riietuvad mehed ja naised erinevalt, ehkki püksid kuuluvad nüüdseks juba täiesti võrdselt mõlema soo riietusse.
Ma ei usu, et kõik need mittefüsioloogilised erinevused on ainult «patriarhaalse» või «heteronormatiivse» kasvatuse vili. Sugu ei ole sotsiaalne konstruktsioon. Mees ja naine on oma olemuselt erinevad.
Aga mis organ on see, mis ütleb inimesele, et ta on sündinud valesse kehasse? Mis on see salapärane ISE, mis otsustab, et tahab olla see, kes ta reaalselt ei ole? Aju? Närvisüsteem? Alateadvus?
See tähendab ju sisuliselt, et inimene tunnistab ennast parandamatult haigeks ja usub, et ta saab abi ainult operatsioonist. Niisiis, ta valib vabatahtlikult üsna keerulise ja tema kehale valuliku operatsiooni.
Kas see vale-keha-sündroom on haigus, mida on vaja ravida? Kas see on nii ohtlik haigus, et selle kõrvaldamiseks on vaja kindlasti operatsiooni ja hormoonravi, või äkki kahjustab selle ravimine inimest rohkem kui see haigus?
Äkki on kogu see soosegaduste pundar vaid inimese tahtlik kapriis? Soov olla tavalisest inimesest erinev, eriline, nõuda endale erilisi õigusi, erilist kohta ühiskonnas, puutumatust – ilma suurte vaimsete või füüsiliste pingutusteta?
Kas tõesti eksib loodus või eksib hoopis inimene, kes kujutleb ja kuulutab ennast ebardiks? On ju ka nähtamatud komponendid, mis määravad inimese kas meheks või naiseks: DNA ja kromosoomid. Neid me ei saa ju muuta?
Kas on üldse proovitud vastupidist ravi: segaduses naisele östrogeeni lisamist ja segaduses mehele testosterooni lisamist? Ja asjatundlikku psühholoogilist nõustamist alandliku kaasanoogutamise asemel?
Kui kellegi ettekujutus endast läheb reaalsusest kaugele, kas ei tuleks seda siis talle öelda? Mis saab, kui arst patsiendi solvamise hirmus räägib talle, et ta on täiesti terve, ehkki põeb rasket haigust?
Meie meditsiin ju isegi ei uuri (ega aruta) neid soosegaduse põhjusi? Ometi ei ole olemas mitte ühtki tõsiteaduslikku avastust, mis kinnitaks, et kõik need soo ja seksi variantide võimalikud valikud on inimesele loomulikult omased ja eluliselt vajalikud ja igati eetilised ja tervislikud ja teevad ta harmoonilisemaks ja õnnelikumaks isiksuseks.
Ristiinimestel on jälle lihtsam, nemad usuvad, et inimene koosneb ihust, hingest ja vaimust, – ja need kolm moodustavad ühe terviku, nad ei ole üksteisega vastuolus. Inimene on harmooniline kolmainsus, mille kehaline muutmine ei ole tema võimuses.
Hing ja vaim on sootud, vaid meie ihu on sooline, inimene on kas mees või naine, olenevalt tema kehalisest ülesehitusest. Ei ole olemas naise või mehe hinge ega naise või mehe vaimu. Naise hing ei saa olla mehe kehas ega mehe hing naise kehas.
Mees ja naine täiendavad teineteist ja loovad koos uusi elusid. Jumal lõi inimese oma palge järgi meheks ja naiseks. Ja mees jätab oma vanemad ja hoiab oma naise poole, nii on öeldud Piibli loomisloos. Mida Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu.
Ateistidel selliseid universaalseid õpetusi ei ole, nemad peavad ise oma süsteemid välja mõtlema. Ja muidugi mõtleb isekas inimene välja süsteemi, mis talle mugav ja mõnus on. Oma tahtmist mööda, mis aga ei lähe looduse tahtmisega mitte kokku.
Ja tekibki konflikt looduse ja inimese vahel, aga konfliktis loodusega ei saa inimene mitte kuidagi võitjaks jääda.
Malle Pärn, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)
Allikas: https://arvamus.postimees.ee/8019845/malle-parn-kusimusi-ausaks-mottevahetuseks-soosegaduse-teemal