27.10.2026
Malle Pärn.
Üks meie tänapäeva absurditeatri uustermineid on vihakõne elik vaenukõne.
Viha ja vihkamine on liberaalide jaoks kangesti olulised, sest nad südame põhjast vihkavad kõike, mis kuulub inimese normaalse elu juurde. Aga vihkamise levitajateks nimetavad nad neid, keda nad ise vihkavad.
Teatud mõttes see muidugi nii on, sest konservatiivid oma tegevuse ja põhimõtetega tekitavad liberaalides ju valusat vihkamist. Sest nad on ohtlikud, nad paljastavad liberaalide valelikkust.
Kes on vihkaja, kes on vihkamise levitaja? Kuidas üldse saab vihkamist levitada? Et mina vihkan, vihake teie ka? Mis läheb minule sinu vihkamine korda? Vihkamine on isiklik tunne, seda ei saa keegi peale sundida ega kedagi sellesse nakatada.
Vihkamine sünnib sisemisest veendumusest, ägedast vastumeelsusest millegi või kellegi tegutsemise või avaldatud mõtete suhtes.
Tõsi, kellegi valetamise või varjatult vaenuliku tegevuse paljastamine mingis artiklis võib tekitada lugejas vihkamist, kui ta mõistab, et mingi tegevus või pealesunnitav ideoloogia ohustab kas meid või meie lapsi. Ta ei vihka, kui ta ei näe ega mõista kellegi alatut käitumist.
Kurjuse või kurja teo vihkamine peaks küll olema täiesti positiivne nähtus. Seega, lubatud, või isegi soovitav. Kes kurjust ei vihka, on ise selle kurjuse tööriist.
Kes aga tõtt ja tõerääkimist vihkab, seda küll õigeks pidada ei saa. Just see on tagurlane, sest ta takistab loomulikku inimarengut, mis teatavasti kulgeb ju suurema tarkuse suunas.
Vihkamist ei saa käsitleda (hukka mõista) eraldi vihkamise objektist, sellest nähtusest või tegevusest, mis vihkamise on põhjustanud. Kui vihkamist ausalt analüüsida tahetakse, siis kaalutakse kultuuri ja eetika kaalul nii vihkamist kui ka selle vihkamise objekti.
Kui meil seda vaenukõnet õigesti määratletaks, siis võiks see seadus isegi olla, ehkki õigem termin oleks pahatahtlik laim. See tuleks seadusega keelata. Ja polekski mingeid lahkarvamusi. Aga laim on ilmselt liberaalne väärtus. Paraku.
Vaenukõne on ju tegelikult igasugune alusetu sildistamine: natsid, kremli käsilased, putinistid, populistid, äärmuslased, tagurlased ja igasugu väljamõeldud foobid.
Mis on foobia? Kes on foob või foobik?
Foobia on haiguslik seisund, haiguslik hirm millegi või kellegi ees.
Pole olemas mingeid vihkavaid homofoobe, bifoobe, transfoobe, kväärofoobe, dräägofoobe, islamofoobe, liberofoobe, sest foobia on haiguslik hirm, mitte viha ega vastumeelsus.
Miks siis ei räägita heterofoobiast? Mida on ju ometi palju rohkem kui neid “foobiaid”? Väga paljud karjääripoliitikud on heterofoobid, kes kardavad ja seega silmitult vihkavad kõiki, kes ei mõtle nii nagu nemad. Need sõnakuulmatud tuleks nende meelest ära keelata või vangi panna. Mingil juhul ei tohi neile võimu anda!
Suvaliste inimeste sõimamine valede, omatehtud terminitega näitab sõimaja teadmatust ja mõjub tegelikult narrusena.
Toon näite.
Mees, kes on ennast naiseks mõelnud, tahab, et teda nimetataks naiseks, mina nimetan teda meheks ja selgitan talle, et inimene ei saa oma sugu muuta – tema solvub ja nimetab mind (omatehtud terminiga) transfoobiks. Ja kuulutab, et mina levitan ühiskonnas vihkamist.
Kummal on õigus?
Tema ju on mees, ta sündis poisina ja kasvas meheks, mina ei põe olematut foobiat. Tema valetab minu kohta, mina räägin tõtt tema kohta. Mina ei karda teda ega vihka teda selle eest, et ta tahab teistsugune olla, mina tunnen talle kaasa. Sest elu on niigi üsna keeruline, tema elu on veel keerulisem, sest ta mõtleb endale lisaprobleeme välja. Ta teeb ise oma elu keerulisemaks.
Aga tema ju mind vihkab, sest ma ei tee seda, mida tema minult nõuab. Ma ei nimeta teda naiseks, sest minu meelest on ta endiselt mees. Tema nimetab mind transfoobiks, kleebib mulle peale sildi, mis minu olemusega absoluutselt ei sobi. Nendele, kes teda usuvad, joonistab ta minust väga vale pildi.
Pealegi sõna “mees” ei ole ju iseenesest solvav, me kõik oleme mehed või naised, aga “transfoob” ja “vihkamise levitaja” on tahtlikult solvavad! Sest tema ON tegelikult mees, või vähemalt enne oli, aga mina ei ole transfoob ega üldse mingi foob, kõrgust ma mingil määral kardan, väga kõrgele ei roni, aga see ei ole ju kuritegu? Selle eest ei saa mind hukka mõista?
Tema seega ju valetab minu kohta? Selle nimi on laim, ja kellegi avalik laimamine peaks küll olema väärtegu.
Kumb siin õieti seda vihkamist levitab? Miks vihkamise levitamises süüdistatakse mind, aga teda ei süüdistata? Tema joonistab minust avalikkuse ees inetu pildi ja paljud temasugused usuvad teda (ja hakkavad mind omakorda vihkama), aga mina ei ole selline, nagu tema joonistab!
Ta on lihtsalt rumal laimaja, sest ta ei tea, et transfoobiat ei ole olemas, ja et mina ei ole transfoob ja vihkamise levitaja! Ta lähtub inimeste hindamisel valelikust ja üsna lollist sekti-ideoloogiast.
Mis tekitab inimestes viha või vihkamist? Pakun: väljakutsuv käitumine, agressiivne rumalus, ülbe suhtumine teistesse inimestesse, ühiskonna kultuurireeglite mittearvestamine, vaenulikkus teistsuguste inimeste vastu, agressiivsus, alatus, ebaõiglus. Ja kindlasti ka häbematu valetamine.
Seega: kindlasti on see omatehtud valeterminite kuritarvitamine normaalsetele inimestele siltide pealekleepimiseks üks vihkamise tekitaja ja levitaja meie ühiskonnas.
Lõpetame selle lolli valetamise ükskord ometi ära! Just see ongi see vihakõne, mis tuleks tingimata keelata.
Malle Pärn