21.03.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Aastal 2014 suruti riigikogus ebaausate võtete ja mahhinatsioonidega läbi kooseluseadus – 2 häälega, sest rohkem polnud vaja, 38 – 40. Nii mõnelgi kuulekal parteisõduril lubati jätta hääletamata, et ta ei kaotaks nende inimeste hääli, kellele kooseluseadus ei meeldi. Selleks, et seda läbi suruda, võeti sellest välja rakendusaktid, muidu oleks vaja olnud vähemalt 51 poolthäält.
Rahva hulgas koguti selle muutuse vastu üle 46 000 allkirja.
Rahvas süütas riigikogu hoone ees demokraatia mälestuseks suure hulga kalmuküünlaid. Seaduse pooldajad aga tassisid sinna mitmetuhande euro eest lilli. Ja Kadrioru toonane resident kuulutas seaduse otsekohe ka suure rõõmuga välja. Ja geibaarides oli pidu pilvini.
Aga sellest sai alguse meie ühiskonna suur ja üsna kiire lõhenemine. Kui ühiskonnale surutakse peale mingi muudatus, mis enamusele ei meeldi, siis tekib ju sellele vastupanu.
Kui keegi nõuab endale mingit eriõigust ja tahab ühiskonnakorraldust oma kapriisi järgi uuendada, siis tuleb alati vaadata, kuidas sellele nõudmisele järeleandmine mõjutab tervet ühiskondlikku kliimat – kas see ka teistele midagi head annab, või äkki teeb tervele ühiskonnale hoopis halba?
Niisiis: mida HEAD annab sooneutraalne abielu tervele ühiskonnale? Aus vastus on: mitte midagi. See künnab üles meie sajanditevanuse kultuurikihi. See viib meid anarhiasse ja hoolimatute egoistide lõppematutesse kaklustesse.
Kui ühiskonnas on mingi grupi soovitud uuendusele vastuseis, siis tuleb kõigepealt uurida, millest see vastuseis tekkinud on ja milles see väljendub, äkki on see õigustatud – kuidas siis nii, et enamik inimesi on eksiteel ja ainult ühel väikesel grupil on õigus – asjas, teemas, mis puudutab kõiki, mitte ainult neid – kas kõik need inimesed on õelad, kurjad, kadedad, pahatahtlikud?
Abieluseadus kaitseb perekonda, eelkõige lapse turvalisust, mitte inimeste intiimelu! Perekond on ema, isa ja lapsed.
Keegi ei saa seda muuta, me saame ainult selle, mis on seni olnud ühiskondlik väärtus, muuta farsiks, sellega, et me võrdsustame mänguabielu pärisabieluga. See lõhub ära ühiskonna vundamendi.
Farsis tahavad elada vaid veidrikud, tavaline tõsine ja aus inimene ei taha elada farsis. Tema tahab elada reaalsuses.
Muu maailma kogemus hoiatab meid: see sõda ei lõpe, ükskõik kui palju me ka alla ei annaks. Kui me oleme ära muutnud abielu ja perekonna mõiste, siis algavad valusad represseerimised. Siis keelatakse oma suhtumise väljendamine, siis tulevad kohtusse kaebamised ja trahvid, töölt vallandamised, ehk isegi vangistamised.
LGBT aktivistid on ühiskonna liiga passiivse vastupanu tingimustes arenenud agressiivseteks kultuurisõdalasteks, kes ei kavatsegi peatuda. See nõndanimetatud vaenukõne seadus on ju selle tegevuse otsene tagajärg. Me ju teame, et sellega hakatakse kimbutama ainult konservatiive, neid, kes julgevad ebanormaalsuste vastu välja astuda.
Kui demokraatlikus riigis elavale inimesele miski selle elukorralduses või uuendustes vastu hakkab, siis on tal õigus seda avalikult välja öelda. Tema suhtumisega tuleb arvestada, ta tuleb ära kuulata ja tema seisukohta tuleb austada, ei tohi hakata teda ühiskonnast välja tõrjuma ja talle inetuid silte peale kleepima.
Võimu ja võimule alluva ajakirjanduse primitiivne ja tige käitumine näitab, et tegemist ei ole õige ja hea asjaga. Et neil, keda kritiseeriti, ei ole kriitikale vastuargumente, see tähendab, et see kriitika oli õige. Kui kriitika ei ole õige, siis on ju võimalik sellele ka avalikult vastata.
Kooseluseadusest peale ei ole meil enam ausaid ja rahumeelseid avalikke arutelusid. Arutlevad ainult konservatiivid, moodsate muudatuste vastased, punaste progressorite poolelt lennutatakse meediaorbiidile ainult primitiivset propagandat ja veidraid usutunnistusi.
Ja ikka tuleb korrata: LGBT ei kaitse ega toeta kõiki erinevaid seksuaale, tema hoolealused on ainult need edvikud, kes avalikult oma eriseksuaalsusega uhkustavad, kes tahavad ka kõik teised inimesed jagada liikidesse selle järgi, kuidas keegi suguelu mõnusid naudib.
Tavaline inimene, kes oma intiimeluga avalikult ei uhkusta ega nõua sellele riiklikku tunnustust ja poliitilist võimu, elab meie ühiskonnas rahulikult, teda ei kiusa keegi, olgu ta armastuse eelistused ükskõik millised tahes (kui ta ei puuduta lapsi)! Teda austatakse ja hinnatakse tema teiste omaduste eest, nii nagu see normaalses ühiskonnas peabki olema. Tavalist inimest ei huvita teiste intiimelu.
Ei ole olemas mingit teaduslikku põhjendust mingitele erilistele niinimetatud „LGBT õigustele“. Meil kõigil on võrdsed õigused, miski nende aktivistide olemuses ei vaja mingit erikohtlemist, nad ei ole abitud invaliidid. Nad on täies elujõus indiviidid, pealegi üsna agressiivsed ja vaenulikud nende vastu, kes nende tahtmist ei tee.
Samasoolise paari kooselu võrdsustamine abieluga ei ole võrdne kohtlemine. See on ebavõrdne kohtlemine. Meil kõigil on praegu võrdne õigus abielluda, loomulikult vastassoost inimesega, luua perekond, mis on riigi kaitse all.
Kui neil elgebettidel lubatakse abielluda (või koguni kiriklikult laulatada) samast soost inimesega, siis luuakse neile tegelikult ajalooliselt kurioosne eriõigus ja kaotatakse võrdsus. Kus on siin demokraatia ja võrdne kohtlemine? See, kes nende kogukonda ei kuulu, ei saa ju abielluda samast soost inimesega? Temal ei ole ju vaba valikut.
Tänapäeval ei mõisteta inimesi enam hukka sellepärast, et nad armuvad samast soost inimesse.
Aga oma tavalisest erineva seksuaalelu tõstmine oma elu keskpunkti, selle avalik demonstreerimine, sellega uhkeldamine, selle propageerimine ja üleskiitmine, teistelt sellele tunnustuse nõudmine, nende halvustamine, kes ei taha sellesse samasuguse sümpaatiaga suhtuda – vaat see on tõepoolest sotsiaalne hälve.
Ja just see on nähtus, mida paljud hukka mõistavad, – nende aktivistide intiimelu, nende suguelulised eelistused ei huvita tegelikult kedagi. Jätke see enda teada!
Kas tõesti on nii raske sellest aru saada?
Kui inimene taandab ennast seksuaaliks, teeb suguelu oma identiteedi aluseks, siis ta ju inimesena alandab ennast. Ja need, kes seda toetavad, omakorda alandavad neid inimesi, kes oma suguelule riiklikku tunnustust nõuavad. Nagu oleks see miski, mis ilma selle tunnustuseta ei ole piisavalt hea? Nagu oleks nad mingid vaimuhaiged, kellesse tuleb ettevaatlikult suhtuda, keda tuleb aina teistest esile tõsta. Kellele tuleb igal sammul kinnitada, et nad ei ole vaimuhaiged?
Nii, nagu feministid ei esinda ega kaitse tegelikult naisi, nii ei võitle LGBT-keskse maailmavaate propageerijad tegelikult homoseksuaalide õiguste eest. Vastupidi: nad alandavad ka homoseksuaale.
Nad tahavad ainult endale, oma väiksele grupile kõigi erilist tähelepanu, võimu teiste üle ja teistsugustest inimestest üleolekut. Nii lihtne see ongi.
„Abieluvõrdsuse“ nõudmine on absurdne.
Keegi ei saa loodust ümber teha, inimene võib olla kas mees või naine ja abielu on mehe ja naise liit, sest nemad täiendavad teineteist, mees ja mees ei täienda teineteist, nad on nagu ühe jala saapad, mis ei moodusta saapapaari.
Mees ja naine võivad saada ühiseid lapsi, see on loomulik perekond, – mees ja mees, naine ja naine ei saa ühiseid lapsi, ükskõik kui palju nad ka teineteist ei armastaks. Nii lihtne see ongi.
Me oleme ummikus, sest ühiskonnas puudub mõistuslik tasakaal.
Tühistame ometi selle alatute võtetega läbisurutud ja meie ühiskonda lõpmatuseni lõhestava praakseaduse!
Lõpetame inimeste alandamise erinevateks seksuaalideks!
Malle Pärn, kolumnist, näitleja ja teoloog