Malle Pärn: me elame maailmas, mida me pole ise teinud, vaid mille me oleme tasuta kingiks saanud

„Tänapäeva liberaal tahab ära keelata või koguni hävitada kõik, mis temale ei meeldi. Ta arvestab ainult endaga, TEMA on kõige mõõt ja hindaja. Kõik peab olema nii, nagu tema tahab. Oluline on vaid see, mis temale isiklikult mõnu pakub. Isiklik mõnu ja materiaalne kasu on ainsad olulised kriteeriumid tänapäeva liberaali jaoks.

Me elame maailmas, mida me ise pole teinud. Võiks isegi öelda, et me oleme selle tasuta kingiks saanud. Oma eelkäijatelt. See, kuidas me sellesse kingitusse suhtume, näitab, kes me oleme. Kas me oskame näha meie eelkäijate loodud väärtusi või ei oska? Kas me tahame ja oskame ka oma laste jaoks alles hoida ja barbarite eest kaitsta seda väärtuslikku loomingut?

Viisakas inimene kingitust ei halvusta. Isegi siis, kui see talle ei meeldi. Ka siis oskab ta olla tänulik. Muidugi kui see kingitus ei ole “kingitus”, et on mõeldud talle hoopis hävitust tooma. Trooja hobune.

Meie kultuur ja tsivilisatsioon ei ole Trooja hobune. Niisiis, me ei tohiks oma eelkäijaid halvustada oma praeguse meelsuse pinnalt, me ei tohi neid mõõta meie isekuse mõõdupuuga.

Kultuur on järjepidevus. Sajanditevanune. Kultuuril on mõte, kultuuris on sõnum. Niisamuti haridus. Kultuur ja haridus on inimkonna, ühiskonna, kogukonna kollektiivne ühislooming. Mingi väike progressi-ihalusest segi läinud grupike ei saa seda hoobilt oma suva järgi ümber teha. Ei ole võimalik sinna sisse sobitada midagi niisugust, mis ei harmoneeru kultuuri ja hariduse alusega. See alus on meil ju kristlus?

Mõtlemisvõimeline inimene püüab seda maailma ja oma eelkäijaid mõista, mõistmatu usub, et tema on esimene tark maailma ajaloos. Ka mõistlik inimene oskab esivanemate pärandust kriitiliselt vaadata, ikka tehakse ju muudatusi, aga kes kultuuri aluse kallale läheb, see lõhub ära terve hoone.

Tarkuse juurde kuulub ka tänulikkus.

Mitmete põlvkondade jooksul on inimkond üles ehitanud üsna kõrgele arenenud tsivilisatsiooni ja kultuuri, mis on ju meile nagu kingitus? Tänu sellele oleme me need, kes me oleme.

Kui me ei austa oma esivanemaid, siis me ei austa ka ennast.

Maailmas on nii häid kui halbu asju. Arukas inimene oskab neil vahet teha, loll ei oska. Sageli on halb asi kenasti ära maskeeritud, kirevasse pakendisse peidetud, ja loll hakkab seda pakendit ülistama. Ta ei viitsigi uurida pakendi sisu. Paraku.

Aga lollus on inimese isiklik valik. Mitte kedagi teist ei saa lolli lolluses süüdistada. Sest ta oleks ju võinud valida tarkuse, aga ta valis lolluse. Tarkus ei ole peidetud kuhugi kinnisesse ruumi, tarkus on alati meist sama kaugel kui lollus. Siruta käsi, ja sa saad seda puudutada. Vali tarkus, mitte lollus!

Ma olen juba mitmeid kordi kirjutanud sellest, et me elame nagu kahes erinevas maailmas, inimesi on nagu kaks erinevat liiki. Justkui oleksime erinevatelt planeetidelt pärit. Igal juhul teenime me erinevaid isandaid.

Ühed mõtlevad välja endale meeldiva (kasuliku) maailma, mõtlevad välja seadused ja reeglid, ja suruvad neid ka teistele peale. Nad elavad luuludes, mitte päris maailmas. Nad nimetavad ennast liberaalideks. Liberaalid nad muidugi ei ole, sest nad nõuavad igasuguseid õigusi ainult endale ja oma sõpradele.

Teised annavad endale aru, et nad elavad pärismaailmas, kus kehtivad kindlad loodusseadused, mida inimene ei saa muuta, ja mida inimesel tuleb täita, kui ta tahab siin maa peal õnnelikult, mõttekalt ja turvaliselt elada.

Kui me näeme näiteks videot, kus must mees lööb tänaval temale tundmatut valget naist rusikaga näkku, siis pärismaailmas elav inimene saab aru, et see ei ole sõbralik suhtlemine. Ei ole ka mingite kaugete esivanemate ülekohtu heastamine. See on vägivald, see on räige kuritegu. Raskendavaks asjaoluks on see, et mees lööb naist, kes on temast teatavasti nõrgem.

Ja see on rassistlik kuritegu. Sest must lõi valget ainult selle pärast, et ta oli valge.

Kui valge politseinik tarvitab vägivalda talle vastu hakkava suurt kasvu musta kurjategija kallal, siis see EI OLE rassistlik, see on tavaline tänavakuritegevuse ohjeldamine, mis kuulub politsei igapäevaste tööülesannete hulka. Kui mees rabelemise käigus hinge heidab, siis ei ole selles politseinik süüdi.

Aga sellel ei ole midagi tegemist rassismiga, sest politseinik ei rünnanud teda nahavärvi pärast! Ta tahtis teda tema käitumise pärast areteerida, aga must mees hakkas talle vastu. Ja politseile vastuhakkamine on seadusevastane!

Mitte ei  mõista seda globaalseks puhutud blõmmi-maaniat. Kui see kunagine orjus seal Ameerikas nii kohutav oli, miks need aafriklased siis ikka veel nii kangesti kipuvad sinna vastikute orjapidajate maale? Miljonid? Sinna, kuhu kunagi nende suguvendi orjusse viidi?

Miks ei lähe sinna elama jäänud vaeste orjade järeltulijad tagasi oma kodumaale, vabadusse, sinna, kus neid ei rõhuta, kus nende teistsugustele käitumisnormidele ei vaadata kriitilise pilguga? Nad on ju praegu kõik vabad maailmas liikuma?

Kas ei ole mitte rassistlik justnimelt see BLM loosung? Miks on tähtis ainult must elu, miks mitte KÕIK inimesed?

Miks küll tehakse “headuse” ja “õigluse” sildi all nii palju kurja?

Pealegi, rass olla sotsiaalne konstruktsioon, rasse pole ju olemas, kõik on ühesugused, “sama palju inimesed”, ometi nüüd äkki on MUST rass nii oluline, et kõik peavad lausa ta ees põlvitama? Ükskõik millise negriidi ees, kes rassi (sotsiaalse konstruktsiooni?) esindajana on temale sümboliks, mille ette kummardada, et mingit masohhistlikku rahuldust saada? Või lihtsalt alluda sellele, kes on varmas tarvitama tugevamat füüsilist jõudu?

Liberaal ei saa enam üldse aru, mida ta teeb. Ta ütleb, et tahab vabandust paluda või kedagi kaitsta, aga oma teoga ta ju hoopis solvab ja alandab seda, kellelt vabandust palub või keda kaitseb. Ennast ikka narriks tehes.

Liberaal kuulutab võrdsust ja võrdset kohtlemist, aga ise ehitab aina hierarhiaid ja jaotab inimesed parketikõlbulikeks ja parketikõlbmatuteks, progressiivideks ja “vanameelseteks äärmuslasteks”.

Kui rass on sotsiaalne konstruktsioon, siis miks ometi kummardatakse ainult tumedama nahaga inimeste ees? Kui sugu on sotsiaalne konstruktsioon, siis miks nõutakse oma mitmekümne võimaluse hulgast valitud “soovariandile” tunnustust? Need nõudjad ju rõhutavad justnimelt rassi ja sugu, nad ju ise identifitseerivadki ennast oma nahavärvi, soo ja suguelu järgi?

Kas inimesed põevad mingit grupiviisilist alaväärsuskompleksi? Kes ennast põlgab, see tahab ju aina esiletõstmist, aina eeliseid ja eesõigusi, aina kinnitust, et ollakse ikka samapalju inimesed kui teisedki, ja selleks on vaja ennast idoliseerida, heroiseerida, kõikidelt oma puuduste tunnustamist nõuda. Ja kõigile neile, kes ei ole veel sellesse “narratiivi” elama kolinud, lüüakse inetud templid peale.“

Malle Pärn, kolumnist