06.05.2026
Malle Pärn.
Mina ei saa aru. On ju olemas objektiivne õigusteadus, mis peaks olema lausa rahvusvaheline ja kultuurriikides üsna kõrgele tasemele arendatud. Mis peaks kaitsma õiglust, mitte kuritegevust?
Või meie oma ei ole? Kas meil ei ole haritud (ja südametunnistusega) juriste, advokaate, prokuröre? Või õpetatakse neile mingit ideoloogilist õigussüsteemi?
2019. aastal olen välja kirjutanud tsitaadi Postimehest: “Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas teisipäeval, et seitsmele Eesti vangile on liiga tehtud ning nende kinnipidamiskamber oli omal ajal liiga väike – seetõttu peab riik vangidele, kelle seas on ka kaks mõrtsukat ja vägistaja, maksma kokku ligi 50 000 eurot valuraha.”
Vapustav! Inimõiguste kohus sunnib korralikke inimesi (sealhulgas kurjategijate ohvreid) vangipandud mõrtsukaid ja vägistajaid suurte rahasummadega premeerima? Kas ei oleks õige selline kohus kohtusse kaevata?
Kaabakatele on vanglas „liiga“ tehtud?
Mitte ei saa aru sellest kurjategijate poputamisest, teiselt inimeselt elu võtnud pätil ei saa olla mingeid inimõigusi, ta on need ise oma kurja teoga üle parda visanud!
2015 avalik kiri:
“Jahmatavalt palju eestlasi vihkab kõiki, kes on natukegi teistsugused. Üleeile oli selleks erinevuseks teine keel, eile seksuaalne sättumus, täna nahavärv, päritolu ja kultuuriline taust.”
Esiteks on see liialdus ja vale, ei ole meil rahva hulgas seda vihkamist nii “jahmatavalt” palju midagi. Inimesed ei vihka teistsuguseid, kui need teistsugused aina ei trügi nende elutuppa oma eriõiguste nõudmise ja oma intiimelu erisuste tunnustamise kohustusega.
Eestlane on üsna rahumeelne ja salliv, kui teda otseselt ei kiusata, siis ta ise ei hakka kedagi ründama. Välja arvatud fanaatilised võimuihaldajad. Ja tegelikult tulebki kogu meie ühiskonda lõhestav vihkamine ja sallimatus nendelt fanaatikutelt. Äärmuslik fanatism on haiguslik nähtus. Fanaatikule ei tohi võimu anda.
Meie peamised vihkajad on justnimelt need aktivistid ise, kes kõigile teistsugustele inetuid silte peale kleebivad.
Miks te valite välja ainult ühe poole? Käitute nagu kooliõpetaja, kes kahe poisi kaklust pealt nägi, üks ründas, teine lõi vastu, ent õpetaja viis direktori juurde oma käitumist selgitama ja andeks paluma ainult selle, kes ennast ründaja vastu kaitses. Teisel lasti minna, tema kirjutas koos omasugustega avaliku kirja, milles vägivalda hukka mõisteti ja enesekaitsjat häbistati.
Miks liberaalid näevad ainult konservatiivide viha, miks nad oma viha ei tunnista? Miks nad näevad pindu teise silmas, aga oma silmas palki ei näe? Miks nad kunagi ei vaata, MIS selle vihase reaktsiooni tekitas?
Kes alustas? Kes viskas esimese kivi, kullakesed?
Hüsteeriline sõnasõda läks lahti kooseluseaduse vägivaldsest ja ebaausast pealesurumisest. Me ei unusta seda, ärge mitte lootkegi.
Uskumatu primitiivsus vaatab vastu kõikidest oma rahva süüdistamistest, vihkamise üle kurdavad haledalt need, kes ise seda vihkamist aina üles soojendavad, kasvõi selliste halvustavate kirjakestega.
Kas tõesti on nii raske silmad lahti teha ja vaadata, mis päriselt maailmas toimub, mitte lugeda seda kuskilt eeskirjade kogumikust? Miks tahetakse elada mingis virtuaalnarratiivis, ja kleepida silte nendele, kes veel päris-maailmas elavad?
Me peame ükskord ometi aru saama: sõnavabadus ei tähenda vabadust ropendada, üksteist avalikult sõimata ega suvalisi laimujutte publitseerida. See on põhiseaduses keelatud, sest see solvab iga korraliku inimese väärikust. Ka sõimaja väärikust, muide.
Ja alandab meie riigi väärikust tervikuna.
Avalik laim peaks olema kuritegude hulka arvatud ka sellepärast, et see jääb igal juhul mingil määral laimatut määrima. Sest nii mõnigi lugeja võib lugeda ainult seda lehte, kus seda inimest on laimatud. Mõistmatud inimesed võtavad selle laimu omaks ja hakkavad seda omakorda levitama. Nad seovad laimatu nime selle laimuga.
Normaalses riigis ei pea aus ja seaduskuulekas kodanik igal sammul ümber lükkama pahatahtlikke laimujutte enda kohta! Normaalses riigis kaitseb teda nii riiklik õiguskaitsesüsteem kui ka avalik meedia.
Kas meil on lootust kunagi riigina normaalsete hulka jõuda?
Laim on ju nagu udusulgede loopimine tuulde. Neid ei ole enam võimalik kinni püüda, tagasi kutsuda, nad on läinud oma teed, lendavad tuules. Laimu levitaja ei või iial teada, kus ja kui palju tema lendulastud laimujutud kurja teevad. Aga see kurjus, mida nad maailma juurde tekitavad, mürgitab ju ka laimajat ennast.
Sest kõik, mida inimene teeb, tuleb talle endale tagasi. Mitmekordsena.
Tõsi on see, et rumalad valed ei saa rikkuda teadja inimese maailmavaadet või suhtumist kaasinimesse. Tema jaoks rikub rumala vale levitaja kellegi laimamisega ära vaid laimaja enda maine. Laim, niisiis, määrib kõige enam laimajat ennast.
Ent suurem osa inimesi on üsna kergesti manipuleeritavad. Kui ajakirjanduses aina korratakse seda, et inimkonna parima osa poolt paljude sajandite jooksul ehitatud kultuur on vaid tülikas ja lapsik müüt või ajutine konstruktsioon, mis piirab loomuliku inimese vabadusi, siis hakkab ta seda viimaks uskuma.
Meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega. Ent just seda tehakse meil tänapäeval paraku liiga sageli.
Paljud inimesed nagu ei oskaks enam lugeda või kõneldavat teksti mõista. Lugemisoskus, kullakesed, ei ole mitte tähtede kokkuveerimine, vaid kirjutatud teksti sisu, mõtte, sõnumi mõistmine.
Ajakirjandusel on kohustus lugejat harida, vaimselt ja hingeliselt arendada, mitte suunata teda oma instinktide teenistusse või kaasinimestega arutult tülitsema. Vähemalt osa ajakirjandusest peaks olema meie vaimne eliit.
Tsitaat liberaaliast: “Vihakõne teeb haiget ja psühholoogiline vägivald ei ole füüsilisest kuidagi leebem. Lisaks, vihakõne ei ole lihtsalt sõim, vaid inimväärikust alandav tegu.”
Õige oleks öelda: “Kellegi alusetu pahatahtlik LAIMAMINE on solvav ja alandav, alatu psühholoogiline vägivald. Me mõistame hukka igasuguse vägivalla.”
Kriminaliseerime LAIMAMISE. Las iga laimaja kannab oma alatu teo eest vastutust. Mingit “vihakõne” seadust ei ole vaja. Laimuseadusest piisab. Igasugu trooja hobuseid ei tohi väravast sisse lasta.
Tsitaat: “Tiblad, sibulad, neegrid, peded, rätipead, murjanid – iga sellise räige sildi taga on inimene. Inimene tema erakordsuses, oma ainulaadse isiksuse ja looga.”
Pole need nimetused midagi nii räiged, mis neis nii halvustavat on? Tibla on juba vana, ajalooga sõna, sellise juurteta venelase kohta, kes oma kodumaalt võõrsile läheb ja seal endale eesõigusi nõudma hakkab.
Ma ei tea, keda kutsutakse sibulaks, aga see on igati väärikas aedvili. Kui keegi nimetaks mind sibulaks, ma ei solvuks. Ja minu teada on Peipsi sibulakasvatajad terves Eestis üsna populaarsed, me kõik sööme nende kasvatatud suurepäraseid sibulaid.
Neeger on täiesti väärikas ja viisakas eesti kirjakeele sõna, selle kasutamise ärakeelamine meie maal on üks suuremaid rumalusi.
Pede on kõnekeelne lühend pederastist, mis on teatavasti meditsiiniline termin, moslemid kannavad peas rätte, ja murjaniks nimetatakse musta, mispoolest see “mustanahaline” viisakam on? Mustanahaline on ju murjan? Ennast ära määrinud lapse kohta öeldakse “murjan”, ja see pole üldse solvamine, vaid humoorikas hellitusnimi. “Murjan” ei ole solvang, vaid vihje kas määrdumisele või tumedanahalisusele.
Palju räigemad on need sildid: natsid, homofoobid, ksenofoobid, kremli käsilased, kasulikud idioodid, fašistid, äärmuslased, putinistid, tagurlased, keskaegsed, populistid, venemeelsed – ka siin on iga räige sildi taga inimene! Vaat see on juba solvav, eriti, kui kindlalt tead, et sa seda absoluutselt EI OLE! Sest see on vale, see on pahatahtlik LAIM, mille levitamine peaks olema karistatav.
Need sildid on räiged solvangud, nad ei iseloomusta neid inimesi, kelle peale neid kleebitakse, need on väljamõeldud sildid, ainult selleks, et teisitimõtlejaid halvustada ja vaikima sundida. Kui ka see arvataks “vihakõne” alla, mida see ju tegelikult on, siis võiks selle seadusega isegi leppida, kuigi ta on mõttetu. Sest LAIM on see, mis peaks olema karistatav.
Huvitav, kas on juba kasutusele võetud ka selline termin nagu KLEPTOFOOBIA – nii võiks nimetada vist (miskipärast ikka veel) üsna laialt levinud vastumeelsust varaste ja varguste vastu. Kleptofoobid ei toeta varastamise riiklikku tunnustamist normaalse konkurentsivõimelise majandustegevusena.
Küllap eksisteerivad ka kleptofiilid, kes justnimelt nõuavad kleptomajanduse registreerimist, võrdselt kõigi teiste äriliste ettevõtmistega. Samuti sõdivad nad aktiivselt vihakõne vastu, mida kleptofoobid kleptomajanduslaste kohta levitavad.
Ja kleptomaania tuleb haiguste nimistust välja võtta, see on lihtsalt üks normaalne majanduslik orientatsioon. Kleptomajandus, nii võiks vist seda nimetada. Ja lühendina võiks siis selle orientatsiooni esindajat nimetada: “kleptik”.
Kleptofoobia on ilmselt haiguslik nähtus, nagu homofoobiagi. Kleptofoob ilmselt tõrjub alateadlikult oma salajast soovi varastamise teel rikastuda, sellepärast väljendab aktiivselt oma negatiivset suhtumist kleptodesse.
Kuhu me viimaks välja jõuame oma lõpmata arvu genderitega ja igasugu foobiatega?
Malle Pärn