Malle Pärn: me oleks nagu ära unustanud, mida tegelikult tähendab inimene olla

Inimesi võib vist maa peal  – laias laastus – jaotada kahte liiki. Ühed elavad, ja tahavad elada ja küllap sellest elust täit rõõmu ja valu tunda. Nende elu keskmes on klassikalised inimlikud väärtused. Nad austavad traditsioone ja reegleid.

Teiste meelest tähendab elamine ainult lõppematuid omavahelisi asjaajamisi ja sekeldamisi. Sotsiaalseid konstruktsioone ja narratiive. See on see kõrgekskiidetud ettevõtlike ja aktiivsete ja progressiivsete inimeste klass, eesotsas valitsuse ja ametnikearmeega.

Nende meelest peab iga inimese normaalne elu koosnema lõpututest lepingute sõlmimistest, projektide kirjutamistest, toetuste taotlemistest, maksude õigeaegsest maksmisest, seaduste pähetuupimisest, kohustuste täitmisest, ettevõtete laiendamisest, isiklikust rikastumisest, oma isekate õiguste nõudmistest, ja nii edasi, ma ei tea kui kaugele.

Esimene liik ei häälesta oma eluhetki sellele lainele. Tema tahab tegelda millegi mõistlikuga, mis talle rahuldust pakub, milleks talle on antud võimed, ja heal juhul ka võimalused – ilma aina mõtlemata ja kalkuleerimata, mis see talle maksma läheb või kui palju see kõik talle sisse tuua võib. Ilma aina kaalumata ja kontrollimata, kui palju talle on riigi poolt antud seaduslikke õigusi sellega tegelda, ja kui palju ta oma tegevusega kasumit tootma peaks.

Ja missuguseid kõveraid teid kasutades saaks ta endale võimalikult rohkem ressursse ammutada meie ühisest varast.

Meil oleks nagu täiesti ära unustatud, mida tegelikult tähendab inimene olla. Mõtelgem selle üle. Inimene ei pea olema seotud kõikide elukudedega ei riigi ega valitsuse ega viimseni seaduserägastikku uppunud kõrgete ametnike külge.

Inimene ei pea olema ei ühiskondlikult ega poliitiliselt edukas karjerist. Inimene ei pea olema moraalselt kompleksivaba ega ideoloogiliselt kuulekas. Kõik inimesed ei pea olema ühenäolised, ühemõõtmelised, astuma ühte jalga lõppematus rivis! Kuni ühiselt tobedate meelelahutusaadete vaatamiseni ja veel tobedamate staarikestehääletamisteni välja.

Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid võimalusi nii-öelda “enese teostamiseks” – mille all mõeldakse põhiliselt kiiret rikastumist, ilma eriliselt vahendeid valimata.

Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu, lausa tobeda kiirustamise ajastul. Me oleme ju näinud, kui palju see kiirustamine on meile ühiskondlikult kahju toonud.

Ja selle kiirustamise põhjus või soovitav-saavutatav eesmärk ei ole mitte meie inimeste elu paremaks muutmine, vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine. Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvastikust saaks teise osa rahvastiku arvel endale suuremat kasumit teenida.

Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see osa, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks ilma omakasutaotluseta kaasinimest teenima. Meditsiin peab üleval kõrgepalgalist ametnikearmeed, kes otsustavad, kuidas ja kellele raha jagada – ja võtavad endale suurema osa jagatavast rahast. Arst ei ravi, vaid “müüb” raviteenust! Ja järjest kallimalt!

Miks teevad seadusi inimesed, kes on kaotanud igasuguse sideme tegelikkusega, eluga, kes ei suuda üldse mõista ega tunda seda, mis rahva elu suunab või takistab? Miks ELU kui selle planeedi inimese suurim väärtus, mis on nagu kingiks saadud tohutu varandus, ei maksa mitte midagi nende lühinägelike asjaajajate silmis ega paberil?

Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see ei ole mingi hüsteeria, see on sulaselge tegelikkus.

Meil pole õigust seda kinni mätsida – kui meie valitsejad ei kavatsegi seda ebavõrdsust vähendada, siis tuleks need vahed seadustada, kehtestades kahesugused maksumäärad – ühed, mida pidevalt tõstetakse, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele. Et neid mitte surnuks maksustada.

Sest kõik meie ümberkorraldused ja hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja jõukohased nende jaoks, kes saavad väga kõrgeid palkasid. Teiste jaoks on nad hävitavad ja äärmiselt häbematud.

Saamatu valitsus, kes ei saa hakkama meie elu normaalse korraldamisega ja sõidutavad oma kindlate kätega meid kuristiku suunas, tuleb lahti lasta. Sest ise nad võimust (ja rahast) loobuda ei kavatse.

Malle Pärn