01.07.2021
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
„Püüan natuke mõtiskleda liberaali ja konservatiivi teemal. Need on praegusel ajal inimese kaks peamist valikut terve maailma poliitikas, igapäevaelus, filosoofias ja ka kunstiloomingus.
Nende terminite klassikaline tähendus tuleb kõrvale heita, sest see praeguste jaotuste kohta ei kehti.
Püüan neid sisuliselt analüüsida ja võrrelda, nii-öelda põhimõtteliselt, nende sõnade ja tegude järgi, nõnda, nagu nad tänapäeval ennast väljendavad. Ja loomulikult nõnda, nagu mina neid näen.
Meie avalik liberaalmeedia ei ole nende erinevusi ja põhimõtteid ju tegelikult ja sisuliselt lahtimõtestanud. Küllap tahtlikult, see on kasulik liberaalidele, et nad saaksid ilusate plakatitega kokku meelitada võimalikult palju pealiskaudseid poolehoidjaid, kes ise sisusse süveneda ei viitsi. See annab neile ka võimaluse konservatiividele inetuid silte peale kleepida.
Liberaalid on tänapäeval, niisiis, nagu ütleb Roger Scruton, varjatud programmiga inimesed. Nende sõnad ja teod ei lähe omavahel kokku. Nad kuulutavad avalikult ühte, teevad aga tegelikult hoopis muud. Teoreetiliselt lubavad nad kõigile võrdseid õigusi ja vabadusi, tegelikkuses nad hoopis piiravad neid oma plakatliku dogmaatikaga. Nad lubavad õigusi ja vabadusi ainult valitud grupikestele. Poliitiline korrektsus on uus liberaalne usutunnistus. Konservatiiv on liberaali jaoks kuri ketser.
Edmund Burke on öelnud, et ühiskond on partnerlus elavate, veel mitte sündinute ja surnute vahel, et kõige olulisem asi, mida elavad saavad teha, on jääda paikseks, rajada endale kodu ja anda see kodu edasi oma lastele. Lihtne?
Konservatiivne ongi eesti keeli alalhoidlik, olemasolevat säilitav ja austav. Liberaalne on see, kes ei hooli järjepidevusest, tema on ise hindaja ja jagaja. Ta kahtleb kõigis klassikalistes väärtustes, sest ta ei usalda oma eelkäijaid. Ta lähtub tunnetest, isiklikest soovidest, mitte mõistusest. Ta laseb tunnetel või ihadel mõistuse üle valitseda.
Liberaal nimetab konservatiivi äärmuslaseks – sest TEMA on enda arvates keskel. Ma olen näinud maailmakaarti, kus Ameerika on asetatud keskele, teised äärepeale.
Aga tegelikult on maakera ju ümmargune, keegi pole keskel, keegi pole ääre peal? Või arvab liberaal, et me asume tasapinnal, kahe seina vahel?
Kas ka loodus on liberaali meelest äärmuslik? Kuidas kavatseb ta looduse oma dogmadele allutada? Sest loodus, kullakesed, on isegi väga konservatiivne.
Päike tõuseb idast, loojub läänes, kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv. Nõgese juurtest kasvavad endiselt nõgesed, mitte ohakad. Puu kasvab ülespoole, jää sulab veeks, vihm ja lumi sajavad taevast alla maa peale, mitte vastupidi. Ei mingit “avatust” ega “innovatsiooni”!
Konservatiiv arvestab tegelikkusega, nii, nagu see on, ei mõtle ise välja mingeid abstraktseid olematuid mudeleid, et neid siis mõttetuteks (või rahvale kahjulikeks) seadusteks vormida.
Üheks liberaalide tegutsemisajendiks on soov õigustada oma isiklikke pahesid (sealhulgas ahnust) ja seadustada nendest pahedest tingitud ihalusi (sealhulgas rikkust ja võimu).
Konservatiiv lähtub oma tegutsemises tervest mõistusest, inimese loomulikust olekust, tsivilisatsiooni ja ajastute tarkusest.
Konservatiiv püüab säilitada, alles hoida seda, mis on läbi aegade olnud väärtuslik, mitte seda mingi moevoolu järgi rünnata, ümber vormida või hoopis ära hävitada.
Konservatiiv on nagu laevakapten, kes arvestab merel olles merega, ilmastikuga, tuulesuunaga, hoovustega, karidega, ning kasutab kompassi ja muid vajalikke abilisi. Sest tema eesmärk on laev tervelt sadamasse juhtida. Ta vastutab reisijate eest.
Ta ei tee mingeid arutuid eksperimente, inimkatseid. Ta võtab elu tõsiselt, ja arvestab kaasinimestega. Ta käitub ettevaatlikult, sest ta teab, et iga inimene vastutab oma tegude eest.
Ta teeb vahet olulise ja ebaolulise vahel. Esmalt tuleb korda seada olulised asjad, alles siis võib hakata esteetiliste lisandite peale mõtlema. Peenhäälestuse peale.
Liberaal on edev ja enesekeskne, ta usub, et tema on “uus aadel”, kelle tahtmisi kõik peavad täitma. Tema soov on seadus.
Ta mõtleb välja enda arvates “uuendusliku” mudeli, ja hakkab seda peale suruma ka teistele. Ent looduses ei saa kehtestada ebaloomulikke seadusi, loodus ei allu nendele.
Me ei saa oma organismi ümber kujundada. Me ei saa ühiskonda oma tahtmist mööda ümber kujundada. Jah, inimeste mõtlemist saab suunata ja nende hinnanguid saab mõjutada, inimesi saab suunata eelistama ilustatud valesid üpris karmile tõele. Aga see ei vii ühiskonda edasi.
Konservatiiv säilitab rahvuse, inimsuse, inimlikkuse.
Liberaali jaoks tähendab demokraatia oma valikute läbisurumist, konservatiivi demokraatia tähendab rahvaga arvestamist, ta arvestab isegi neid, kes on elanud enne teda, kes on nüüdseks surnud, ent on oma tarkuse ja kogemused trükitud kujul siia maha jätnud. Ja pärimuse kujul. Ja tsivilisatsiooni kujul. See on ju isegi meie geenides.
Konservatiivi jaoks on oluline rahvus ja selle elujõud, liberaal on abstraktne kosmopoliit, kelle jaoks rahvus ei oma tähtsust. Ent ükski rahvas, ükski inimene ei saa tegelikult täiuslikult eksisteerida väljaspool rahvust. Kosmopoliit on nagu üks õnnetu juurtelt lõigatud lill vaasis, kes on eraldatud looduslikest toitainetest. Me näeme seda ju praegu Euroopas, kus nende nõndanimetatud pagulaste, oma kodumaa hüljanud ning täiesti võõrasse keskkonda üle kolinud moslemite järeltulijad aina hulluks lähevad.
Konservatiiv arvestab terve rahvaga, liberaal räägib: kellele ei meeldi, mingu minema. “Kui ei suuda toime tulla meie muudatustega, siis püüdke elada kokkuhoidlikumalt.” Aga liberaal ise ei taha kuuldagi kokkuhoidlikkusest. Tema peab saama hästi elada. Kõik on turuletil, kõik on raiskamiseks. Tulevik teda eriti ei huvita.
Konservatiiv vastutab oma tegude eest. Liberaal ütleb, kui tal miski ebaõnnestub: aga teised tegid ju ka nii.
Konservatiiv hoiab elu olulise sisu alles. Ta on nagu ühiskonna selgroog, mis keha püsti hoiab. Igast painutusest, ükskõik kui sügavast, on tänu selgroole alati võimalik tagasi tulla püstisesse asendisse. Liberaali selgroog on nagu pehme traat.
Selliselt näen mina praegusi liberaale ja konservatiive.“
Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog