Leidsin arvutist ühe arutluse, mis omal ajal miskipärast avaldamata oli jäänud. Neidsamu trafarettväljendeid kuritarvitatakse aga siiamaani, seega on mõttekas neid kasvõi tagantjärele analüüsida.
Katkend ühest ammusest Kersti Kaljulaidi kõnest:
“Me oleme Eestis võtnud samasooliste paaride suhete registreerimise suuna, see suund võib aidata ühiskondadel edasi liikuda. Ma võtan eeskuju Iirimast, kus ühe generatsiooni jooksul jõuti sellest, et geisuhe on kriminaalne tegu, kuni vabaduseni abielluda. Ma olen kindel, et kui sel teemal Eesti ühiskonnas avatult edasi arutame, samal ajal teiste riikide kogemusi vaatame, avatud meelt hoiame ja oma seisukohti rahulikult kujundame, siis saame aru, et inimestele saab anda juurde vabadusi, kui ei võta samal ajal kelleltki teiselt midagi ära. Rahulikult jõuame nii sinna, kuhu tahame jõuda.”
Püüan enda jaoks seda poliitkantseliiti ümbertõlkida, et ta mõttest aru saada.
“ME oleme Eestis võtnud suuna”, ütleb ta. KES ME? Kas nende ME hulka kuulub ka mõni niinimetatud “tavainimene”? Või on see puhtalt ideoloogiline “suund”? Valitsuse tasandil? Eurodirektiivide tasandil? Küsimata ja hoolimata sellest, mida arvab selle kohta rahvas, kellele kuulub meie riigis kõrgeim võim? See rahvas, kes ka presidendile palka maksab? Ülbuses oligi Kaljulaidile raske samaväärset vastast leida.
“Samasooliste paaride suhete registreerimine” – see kõlab nagu kõrvalekallete kirjapanemine, nende üle arvepidamine. Kuidas neid paaride suhteid registreeritakse? Kantakse need suhted mingisse kataloogi? Või hakatakse neid samasooliste paaride suhteid teaduslikult uurima? Paaridel võib ju olla omavahel väga mitmesuguseid suhteid?
Ma saan aru, et Kersti tahab kasutada moodsat sõna “suhe” armastuse ja kooselu asemel, aga ma ei saa mitte jätta kõrge ametniku keelelise kohmakuse üle norimata, selle sõnakese oleks võinud hoopis vahelt ära jätta, ja rääkida mitte suhete registreerimisest, vaid paaride registreerimisest. Amet kohustab. Ent ka sellel registreerimisel on tegelikult negatiivne kõla. Registreerime need isendid ära. Kanname nad registrisse. Nagu kinnisvara katastrisse.
Kuidas see “samasooliste paaride suhete registreerimise” suund aitab “ühiskondadel edasi liikuda”?
Millistel ühiskondadel? Kas Eestis on mitu ühiskonda? Et nii hulluste pooldajad kui vastased saavad selle abil, selle tõukel “edasi” liikuda?
Ja kuhu edasi? Mis suund see selline on ja kuhu edasi see meid viib? Veel sügavamale hullusesse? Missugused jubedad uuendused veel meile lisanduvad “sellelt suunalt”?
Kui midagi tahetakse muuta ühiskonna ülesehituses ja meie ühine laev seniselt kursilt ära pöörata, siis tuleks enne teha mõned tõsised teaduslikud uuringud. Endastmõistetavalt endale meelepärast suunda kogu rahva ja riigi (õigeks) suunaks nimetada on ikka väga rumal ja ülbe.
Ja missugused on need “ühiskonnad”, millel see seadus VÕIB aidata edasi liikuda?
Mis siis, kui tulevikus selgub, et see suund ei aidanudki meid edasi? “Võib” on oletus, kas on arukas võimutasandil rajada mingi oluline suunamuutus ainult oletusele, et see VÕIB meid edasi aidata? Ei tohi unustada, et rahvalt koguti umbes 46 000 allkirja selle “suuna” vastu!
Aga ülbikutele ei lähe ju korda mõistlike inimeste hoiatused.
“Avatult arutada” – avatult ei ole seda teemat meil mitte kunagi arutatud. Pole esitatud mingeid uusi teaduslikke teooriaid, mis tõestaksid, et inimene on äkki bioloogiliselt arenenud mitmesooliseks. Et kõik suguelu “rikastamised”, mida seni on peetud perverssusteks, on tegelikult täiesti normaalsed ja kahjutud.
Vastuväiteid ei kuulata, kõik, kes julgevad midagi kooseluseaduse vastu öelda, tembeldatakse vaimuhaigeteks (foobideks). Kas see on arutelu? Kui me niisama “avatult” seda edasi arutame, siis on tõesti lõpuks kõik selle vastased vaikima sunnitud, sest kaua sa ikka taod oma pead vastu tuima kivimüüri? Kaua sa lased pimestatud progressoritel ennast mõnitada ja halvustada?
“Teiste riikide kogemusi” vaadates näeme tegelikult, et vastuseis perekonna mõiste lõhkumisele ei ole kuhugi kadunud ja neid vastaseid kiusatakse aina enam – kus on see edasiminek ja lubatud võrdne kohtlemine? Inimesi lastakse töölt lahti, trahvitakse, pannakse vangi. Keegi ei kiusa enam neid geisid, ei julgegi, sest nad on ju valitsuse erilise kaitse all. Nüüd kiusatakse ja represseeritakse mittegeisid.
“Avatud meelt hoiame” – kuidas seda hoida, ja mis on “avatud meel”? See on otsetõlkeline tühikantseliit (keep an open mind), mis eesti keeleruumis mõjub veidrana. Kas “meel” tähendab siin mõistust? Kas avatud mõistus on see, mis võtab vastu kõik, mis sinna sisse topitakse, ilma ISE kaasa mõtlemata?
Ja miks ei hoia see Kaljulaid ise avatud meelt traditsioonilise perekonna kaitsjate suhtes? Konservatiivide suhtes? Miks ta ainult nendelt nõuab avatud meelt?? Miks ta neid vihkab ja seda koguni Ameerikas avalikult kuulutab? Kus oli siis tema enda avatud meel?
“Siis saame aru” – kes peab aru saama? Et need, kes abielu väärastamise vastu on, peavad aru saama, et triibusõdalastel on õigus?
Et “inimestele saab anda juurde vabadusi, kui ei võta samal ajal kelleltki teiselt midagi ära” – just selles ongi asi. Sest kõik need, kes on abielu väärastamise vastu, tunnevad, et see võtab neilt midagi ära. Miks nendelt ei küsita? 46 000 allkirja koguti selle vastu. Paberil, mitte internetis!
Meilt on ära võetud normaalne rahumeelne omavaheline suhtlemine. Juba mitu aastat ei luba kurjad propagandistid meil sellel teemal “oma seisukohti rahulikult” kujundada. Kooseluseaduse ja sooneutraalse abielu vastaseid demoniseeritakse, laimatakse, mõnitatakse – avalikult, ilma häbenemata, karistamatult.
Kuhu jäi see nõudmine, et “sõna on vaba”?
“Jõuame sinna, kuhu tahame jõuda” – KES tahab, kes need MEIE on? Rahvas ei taha jõuda sinna, kus imelikud tädid õpetavad lasteaialastele nokulaulu, kus lastele hakatakse õpetama, et nad ei ole enam poisid ja tüdrukud, vaid võivad ise endale valida mingisuguse väljamõeldud soo-identiteedi sajast erinevast variandist!
Rahvas ei taha olla jagatud seksuaalideks, nende liikide järele! Meie tahame endiselt inimesed olla!
Kokkuvõtteks, ehk milleks uuesti arutada ühe funktsionäri aastatetagust kõnet?
Aga selleks, et juhtida tähelepanu meie ametliku keele valusale allakäigule, sest ega uuemad kõnedki ei ole paremad. Siin on vaid ühes lõigus koos nii palju tühjust ja valet ja lihtsalt saamatut keelekasutust, et piinlik hakkab. Kuidagi ei tahaks seda nimetada presidendi kõneks.
Sest president peaks olema väärikas ja lugupeetud inimene, mitte isekas ärpleja ega ühe väikese grupikese agressiivne sõdalane.
Et me hakkaksime aru saama, kuidas meid ninapidi veetakse ja mõnitatakse, kantseliidis ilusaid loosungeid loobitakse, aga tegelikkuses meid paljaks röövitakse nende võltside loosungite varjus.
Ja veel, sedasama jama ju aetakse ikka veel edasi. Nendesamade demogoogiliste kaigastega vehkides. Ei võta niipea meie juhid Ameerikast eeskuju.
Noored vajavad arenguks häid rahvuslikke eeskujusid. Meie kutsutud ja seatud ametlik eliit, kes juba pikka aega tegeleb peamiselt rahva lõhestamise ja omavahel tülliajamisega, ei ole väärt, et tema poole üles vaadata. Ja seesama eliit materdab maha ja kleebib inetute siltidega üle tegeliku vaimse eliidi, kes oleks väärt, et tema poole üles vaadata.
Mida meil ongi siis oodata meie järeltulevatest põlvedest, keda väntsutavad ideoloogiline meedia, eurostunud ülikooliprofessorid, labased arvutimängud, kõigile kättesaadav pornograafia, riigi helde toetusega seksipropaganda. Ja lõputud poliitilised kehvas eesti keeles tühikõned igasugu tähtsündmuste puhul.
Meie poliitladviku vaimne allakäik ja koeralik kuulekus Brüsselile on meie noortes kasvatanud tohutu alaväärsuskompleksi. Eesti keel ei ole nende meelest piisavalt peen, nüüd on taas päevakorral “kui matsi näed, siis ütled fuih”, nagu laulab linnas õmbluseschnitti tudeeriv ja saksikuks kippuv eesti neiu operetis “Rummu Jüri”.
“Eesti laule” lauldakse viimasel ajal enamasti kehvas inglise keeles. Keegi naljalt ei julge Eurovisioonile pakkuda eestikeelset laulu. Au ja kiitust väärivad need solistid ja ansamblid, kes on ennast kindlalt rahva südameisse laulnud ainult eestikeelsete lauludega.
Miks meie noored, kes peaksid ometi tegelema eesti kultuuri loomisega, põevad alaväärsuskompleksi, häbenevad oma emakeelt? Nende estinlgliss kõlab ometi mannetult ja võltsilt. Inimene saab päriselt, südamest laulda ainult oma emakeeles. Meil on nii palju head klassikalist luulet, miks nad seda ei tunne ega viisista? Eelmise sajandi kuuekümnendate lõpul oli see suur mood, meie oma folklaul sündis just heast klassikalisest luulest.
Fanaatilised loomakaitsjad nõuavad loomade tsirkusest väljaviskamist ja karusloomade puuridest vabastamist, sest neile tundub, et loomadele ei meeldi tsirkuses esineda või puuris elada, – aga neile ei lähe korda see, et meil nii paljud inimesed on tehtud samasugusteks tsirkuseloomadeks ja karusnahatoormeks, et nad on kaotanud oma isikupära ja rahvuskultuuri.
Neile ei lähe korda see, et nad isegi, ja et me tegelikult kõik piinleme kinnistes puurides ja meid toidetakse söögiks kõlbmatute konservidega. Mida saab üks puuriloom teise heaks teha?
Kas ta tunneb end vabamana, kui tema nõudmise peale tema kõrvalpuuris elav loomake vabadusse lastakse? Ja mida ta vabaduses peale hakkab, kui ta on puuris sündinud ja kasvanud? Kui ta isegi ei tea, mida endast üldse kujutab inimlik vabadus?
Malle Pärn