02.07.2015
Malle Pärn
Meil räägitakse sisserändajatest, aga need, kes Vahemerele seiklema lähevad, on ju ikka väljarändajad? “Sisse” hakatakse neid alles jagama.
Ja meie siin peame isegi oma keelt muutma hakkama nende kodumaalt väljarändajate pärast? “Neeger” on täiesti neutraalne sõna, miks meie liberaalid tahavad sellele mingit põlgust või halvustust külge kleepida? Nojah, igasugu sildid ja liimipott on vist nende lemmikmänguasjad.
Uued sõnad on kasutusele võetud, ikka inglise keelest: hate speech – vihakõne. Absurdne! Mis see on?
Homofoobia. Rassism. Võõraviha.
Ksenofoobia on haiguslik hirm võõra ees. Seda me ju ei põe, ja kui põeks, siis tuleks meiega mõistvalt käituda, ksenofoobi sõimamine või manitsemine ei kanna vilja, sest haiguse eest ei saa küll kedagi karistada. Kui see ei vii inimest kuriteoni.
Vihakõne on, nagu keegi ütles kuskil kommentaaris: saamatute valitsuste väljamõeldis. Et oleks lihtne mõtlevatele inimestele silte peale kleepida, ei oleks vaja neile selgitada asju, mida selgitada pole võimalik, sest “poolt” argumente pole olemas. Seega: absurdne, sisutu värdtermin.
Sõna “võõras” tähistab meie keeles midagi niisugust, mis on vastuvõtmatu. Niisiis, võõraviha on täiesti normaalne tunne. Positiivne. Nagu organismi vastupanuvõime haigusele. Neutraalne sõna uue või väljast tulnu kohta on “tundmatu”. Vastupidine sõna: võõralembus, on küll negatiivne. See on see, kui eelistatakse omadele võõrast, ükskõik kas sõbralikku või vaenulikku. See on reeturite omadus. Vaenulik ostetakse sõbralikuks. Omasid põlatakse, sildistatakse, sõimatakse, halvustatakse. Ennast peetakse paremaks omadest, ja võõrast samuti. Kas pole tuttav?
Jah, “võõras” tähendab ka külalist. Pulmavõõras, kontvõõras… Külalist ju ei vihata? Talle pakutakse head-paremat. Ent kui külaline märatsema hakkab, siis ilmselt lastakse ta politseil ära viia.
Meil liigitatakse “vihakõne” alla juba iga mõtteavaldus, mis on kuidagi vastuolus meie demagokraatiaga. Iga tervemõistuslik HOIATUS, iga üleskutse ettevaatusele, järelemõtlemisele, igasugune ebamugav kriitika, isegi omavaheline mõttevahetus või arutelu. Meil oleks nagu keelatud või taunitud iga mõte, mis erineb liberaalsest demagoogiast, mis püüab seda paljastada, selle valelikkust näidata.
Ja “võõraviha” alla igasugune mure oma laste, oma rahva tuleviku pärast, tervemõistuslik hirm või kahtlus (põhjendatud, mitte põhjendamatu, sest me ju näeme, mis mujal maailmas toimub!), et tuhanded teistsuguse temperamendiga, teistsuguste kommetega migrandid võivad meie elu veelgi raskemaks teha, kusjuures raske on see juba niigi, tänu meie poliitikute kahekümneviieaastastele pingutustele…
Vaataks õige oma keele sõnaraamatusse enne kui võõrad sõnad demagoogiarelvadena kasutusele võtame. Missugune kõne peaks olema normaalses ühiskonnas taunitav?
Pakun näiteid: pahasoovlik laimamine, ülbe mõnitamine, põhjendamatu halvustamine, alusetu sildistamine, asjatundmatu kritiseerimine, alatu valetamine, valetunnistuse andmine, omakasupüüdlik ja valelik demagoogia.
Miks juhid ei mõtle tuleviku peale? Kas neil on silmaklapid peas nagu võidusõiduhobustel? Või teavad nad, et mingi tsivilisatsiooni lõpp on nii lähedal, et tulevik ei ole enam võimalikki?