Malle Pärn: olen surmani tüdinud poliitikas (ja poliitmeedias) vohavast kantseliidist ja demagoogiast

See, mis meil riiklikult toimub, on täielik farss, aga nii üle võlli keeratud, et see ei aja naerma, vaid nutma või vihaseks.

Mõõdukus on teatavasti kardinaalne väärtus. Aga liberaalne düstoopia ei hinda klassikalisi väärtusi.

Reformierakond on meid vintsutanud 30 aastat – üks reform teise otsa – rahvas tahaks normaalset elu, et saaks rahulikult elama hakata, mitte igikestvaid reforme, kõike aina uuendatakse ja uuendatakse, aga paremaks ei lähe mitte ükski asi. Kõik läheb hoopis keerulisemaks ja kallimaks ja halvemaks.

Reformierakond on nagu see rätsep, kellele anti piisavalt riiet ülikonna õmblemiseks, aga kes aina lõikas nii valesti, et lõpuks sai sellest vaid lipsu õmmelda. Ja hea, kui sedagi.

Meie valitsuse peamine tegevus näib olevat ühiskonnaelus probleemide tekitamine, mida saab siis asuda omal kombel “lahendama”. Või tervet sellest probleemist tekitatud olukorda likvideerima. Paneme koolid kinni, sest õpilasi on liiga vähe. Aga õpilasi on vähe, sest valitsus on maapiirkonna hooletusse jätnud.

Valitsus on oma tööd halvasti teinud.

Peaminister riigikogus küsimustele ei vasta, tema annab hinnanguid küsijate ja küsimuste kohta, oma isekuse ja piiratuse tasandilt, oma isiklikust suhtumisest lähtudes. Justkui lähtuvalt temasse sisestatud brüsseli programmist.

Kas meie karjääripoliitikud ongi juba asendatud nende tehisintellektidega, kellest meil aina rohkem räägitakse, – vist lootuses, et keegi teine meie eest viimseni kõik tööd ära teeks?

Minister peaks vastama rahvaesindaja esitatud küsimusele, mitte hakkama küsimust või küsijat analüüsima oma piiratud poliitiliste vaadete (ja saamatuse) prisma läbi. Ja vastus kellegi valusale ja kriitilisele küsimusele ei ole see, et “niikuinii teile mu vastus ei meeldi”.

Kaja Kallase käitumisele sobib hinnanguks tema enda (üsna maitsetu ja räige) analooglause: kui sul on lõust viltu, siis ära süüdista peeglit. Liberaalid paljastavad aina oma väljaütlemistega teiste kohta tegelikult omaenda olemust.

Ma olen surmani tüdinud poliitikas (ja poliitmeedias) vohavast kantseliidist ja demagoogiast. Kas nad tõesti elavad kinnises kastis, nagu peaminister ise tunnistas? Milleks muidu väljend: “mõtleme kastist välja”?

Et kastist välja mõelda, selleks on vaja ju kasti sees olla? Konservatiiv ei vaja kastist välja mõtlemist, sest ta ei ole sinna liberastide juurde kasti roninudki. Huvitav, miks inimesed tahavad elada kapis või kastis, millest nad siis jõuliselt ja uhkelt välja trügivad, endale ühiskonnas eriõigusi nõudma?

Inimene elab vaimses süsteemis, mida usub, mõistab (mingil määral), mille endale valib, – osalt teadlikult, osalt ebateadlikult. Või alateadlikult? Või sunnitult? Miks üks valib tõe ja tegelikkuse, aga teine valib valeliku süsteemi?

Valeliku süsteemi sees elades ei saa inimene enam aru, mida teeb, ta ei saa ka enam aru normaalsest eesti keelest. Või ei tahagi ta aru saada, sest tal ei olegi vaja aru saada, piisab kuulekusest. Ta elabki poliitkantseliidis, oma vahumulli sees ja tunneb ennast seal hästi.

Tänapäeval tahetakse hulllumeelsus normaalsusega võrdsustada, ei, seda isegi eelistatakse normaalsusele! Normaalsus ei tohi anda hullumeelsusele negatiivset hinnangut, aga hullumeelsus tohib normaalsust lausa hukka mõista ja teda laimamise eest kohtusse kaevata.

Saatan irvitab oma orjade üle, ta ju isegi peab neid lollideks, alandab neid, et vaadake, mis narrusi ma panen teid tegema, – et mõistlikud inimesed naeravad teie üle.

Õnnetu on inimene, kes ennast hästi tunneb selles tagurpidi maailmas.

Malle Pärn