16.10.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Iseenesest on see „vaenu õhutamine“ muidugi absurdne termin, aga absurd näib olevat oluline liberaalne väärtus (kväärtus), nii et ega neid ühiskonna lõhestajaid päriselt mõistusele tuua ei ole võimalik. Absurdist nad ei loobu niikuinii. See on nende narratiivi element.
Kas nad on nii rumalad, et ei oska ette näha ega saa aru, missuguse pandora laeka nad selle seadusega lahti kangutavad – või tahavadki nad seda lahti kangutada? Kas nad ei tea, missugune on meie ühiskondlik kliima – või tahavadki nad just sellist jätkuvat ideoloogiasõda?
Tundub, et õige on see teine variant. Nende tegutsemine on teadlik ja tahtlik ja eesmärgiks ongi diktatuur.
Kas nad vihkavad konservatiive nii raevukalt ja tunnevad end abituna nende paljastava kriitika ees, – sest ega nad ju ennast ei hakka karistama. Ehkki konservatiivi sildistamine fašistiks, „homofoobiks“, hitlerlaseks või putinistiks sobib ideaalselt vaenukõne udusesse terminisse ja ongi tekitanud juba ohtliku konfliktolukorra meie ühiskondlikus kliimas!
Küllap öeldakse, et see on „arvamus“, ei kujuta endast ohtu. Aga tegelikult kujutab ikka küll. See, kes liberasti kleebitud silti fanaatiliselt usub, võib vihatud „fašistile“ kallale minna küll.
Eks ole meie peaminister (koos oma jüngritega) isegi ju mitu aastat täiesti karistamatult õhutanud vaenu kõigi vastu, kes temaga nõus pole?
Ühiskonnas peavad kehtima selged reeglid – mida arukam on valitsus, seda selgemad on seatud reeglid. Rumal valitsus teeb seadused, mis tekitavad ühiskonnas segadust, mida sulidel on kerge oma kasuks kuritarvitada. Tark valitsus püüab ühiskonnas selgust ja korda luua.
Seadus peab tegelikult olema konkreetne ja lihtne, kõigile mõistetav ja alati ühtmoodi lahtiseletatav, ilma pimedate nurkadeta. See on seaduse mõte: kord ja õiglus, mitte mingite gruppide eelistamine ja teiste tõrjumine. Sest kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Peaminister on seaduse ees võrdne kodutuga!
Seaduse eesmärk peab olema vältida ülekohut ja ebaõiglust, sest mitte kõik inimesed ei ole paraku heatahtlikud ja ausad, õelaid ja alatuid kodanikke on vaja ohjeldada. Seadus peab kaitsma heatahtlikku ja ausat kodanikku sulide ja kaabakate eest. Mitte vastupidi!
Seadus peab tagama ühiskonnas õigluse ja korra. Normaalse ühiskondliku kliima!
Esimene kaal iga seaduseelnõu jaoks on niisiis ÕIGLUSE kaal: kas seadus on õiglane, või teeb kellelegi ülekohut, või võimaldab kellelgi teistele ülekohut teha.
Kohtusüsteem peab olema alati õigluse poolel, mitte ülekohtu poolel. Kas ei ole meie kohus ilmselgelt vahel kaldunud ülekohtu poolele ja karistanud ülekohtu ohvrit? Ja jätnud karistuseta ülekohtutegijad. Paraku!
Kriitika eest valuraha nõudmine kohtu abiga on ju sulaselge ülekohus. See on vastuolus demokraatiaga – iga avaliku tegevuse kohta on igal kodanikul õigus kriitiliselt sõna võtta, kui tema hinnangul see tegevus on ühiskonnale kahjulik või rikub ühiskondlikku korda. Kui ta ei laima kriitika objekti, vaid arvustab tema tegevust oma maailmavaate pinnalt.
Mis riik see on, mis lubab oma õiguskaitsesüsteemil seadustest üle astudes kodanikku karistada selle eest, et ta kasutab temale riigi poolt lubatud inimõigust (sõnavabadust)?
Puust ja punaseks: kui riik annab põhiseadusega kõikidele kodanikele võrdselt sõnavabaduse, aga hakkab samas (oma eelistatud ideoloogiast lähtudes) teatud kodanikke selle õiguse kasutamise eest karistama, siis on see riik valelik ja korruptiivne. Ja õiguskaitse organid ei tohiks selle korruptsiooniga kaasa minna.
Kuna meil ei ole seni olnud ja ehk ka kohe ei tule neid „vaenu“ kuritegusid, siis kas nüüd tuleb hakata neid siin eriliselt välja otsima või lausa looma, sest muidu ütleb Euroopa jälle, et makske trahvi, sest te pole karistanud vihakurjategijaid? Äkki hakatakse neid isegi minevikust välja kaevama?
Selleks, et seda ei juhtuks, tuleb sinna kindlasti sisse panna punkt, et seadus ei kehti minevikus öeldud sõnade kohta! Anname amnestia kõigile sõnadele, mis on öeldud enne selle värdseaduse kehtimahakkamist.
Sest enne seda seadust oli meil vähemalt ametlikult kõigil sõnavabadus.
Rahvas on elanud illusioonis, et meil on demokraatlik riik ja meil kehtib sõnavabadus. Kehtigu see liberaalne tsensuur alates seaduse jõustumise kuupäevast! Kõik, mis enne seda on öeldud või kirjutatud, tuleb unustada!
Tark valitsus oskaks ka Euroopast tulnud käske täita nii, et ta oma rahvale liiga ei tee. Nõukogude ajal oskasid seda teha nii mõnedki kommunistid, miks praegused poliitikud nii marionetlikult käituvad?
Kui püüda seda euroabsurdi natuke mõistlikumaks kohandada, siis kõigepealt tuleb selles „vaenukõne“ seaduses väga täpselt ära määrata, mis see „vaenukõne“ on, sest see on absurdne õhust võetud termin. Sellist sõna eesti keeles ei ole.
Vaen on kellegi või millegi kestev vihkamine. Kas vaen on alati negatiivne nähtus? Isa võib tunda vaenu kaabaka vastu, kes ta tütre vägistas, – ja see on õiglane vaen. Negatiivne on ta siis, kui vaenu objekt ei ole ise seda vaenu välja kutsunud. See on ülekohtune vaen.
Nii peakski olema seal seaduses kirjas, ülekohtuse vaenu õhutamine kellegi vastu võiks olla tõepoolest karistatav. Ja meil on ju hea eestikeelne sõna „laim“, miks meie valitsus ei taha karistada laimajaid?
“Justiitsminister Kalle Laanet (RE) ütles ERR-ile antud usutluses, et talle ei meenu viimasest kümnest aastast ühtegi korda, kui valitsuse ettevalmistatavas eelnõus pakutud vaenukõne paragrahviga saanuks kedagi karistada. Samas leiab ta, et tulevikus võib seadusemuudatust tarvis minna.”
Võib tarvis minna? Millega ta seda lootust põhjendab?
No ootame vähemalt ära, kuni seadust vaja minema hakkab. Paneme ta praegu kõrvale ja võtame välja siis, kui esimene tegelik vaenuõhutus on lavale ilmunud?
Miks me tekitame ilmaasjata nii palju segadust ja kaklusi ja veel suuremaid vastuolusid meie vaese rahva hulgas, (kes on niikuinii hüsteeriliselt üksteisele kallale ässitatud), kui meil selle seadusega kedagi karistada ei olegi? Paljud inimesed juba tunnetavad ohtu, et selle seaduse maksmapanemiseks hakatakse jälitama ja vaenama neid, kes ei taha oma elu liberaalse narratiivi järgi ümber korraldada? See hirm on ju õigustatud? Rahvas juba teab, et sellelt valitsuselt midagi head oodata ei ole.
Kui on tehtud seadus, siis tuleb ju hakata otsima ohvreid, keda karistada. Muidu pannakse jälle trahvid peale?
Miks ei saa me Brüsselile öelda, et meil ei ole seda seadust vaja, sest me oleme väga rahumeelne rahvas ja meil ei ole „vihakuritegusid“ ega vaenuõhutajaid?
Valitsus võiks parem rahvale (ja eelkõige muidugi endale ja auväärsele kohtuametile) selgeks teha, mis on sõnavabadusega lubatud aus kriitika ja mis on kellegi väärikust alandav kuritahtlik sõimamine ja alatu laimamine? Tuleb tõmmata konkreetne piir. Selleks tuleb muidugi konservatiivid appi kutsuda, et demokraatiat natukegi tagasi tuua. Sest liberaalide narratiiv on ummiktee.
Kriitika peab jääma vabaks, muidu upume idiootsuste sisse ära. On ju lihtne mõte? Milleks kõik need vihad ja vaenud ja välismaalt laenatud totrused? Keelata võiks tõesti ainult ülekohtused sõimamised ja laimamised?
Olen seda korduvalt soovitanud, ei keegi pane tähele. Kes olen mina, eks ole? Liberaalne teerull kuulab ainult oma kõnede tühjuse kõminat. Ja naudib ühiskonna lõhestamist.
Malle Pärn