Kui saadaks kuu peale kõik tähtsad välismaised isandad, teeks õige omavahel vaherahu, lõpetaks ära igasugu sildistamised ja halvustamised, ja hakkaks kõik koos oma rahva elu – omaenda ja oma laste elu – päriselt paremaks tegema? On see nii võimatu?
Meie rahvas on liiga väike, me ei tohi ühtegi inimelu ohverdada mingisuguse abstraktse riigiideaali või veel vähem mingi välismaise (Brüsseli) ideoloogilise narratiivi ülesehitamise heaks. Meie peame lähtuma oma rahvast, oma inimestest, oma oludest, oma kliimast, oma maast, oma metsast. Oma esiisade rahvuslikust tarkusest.
Igas kogukonnas on tarku inimesi. Tänapäeval on neid ometi nii lihtne üles leida. Inimesed levitavad oma mõtteid suhtlusvõrgustikes, blogides, ajakirjanduse kommentaariumides. Aga – jah, siin on üks aga: ka tarkuse ära tundmiseks on tarkust vaja. Rumal ju tarka ei kuula ega salli.
Tarkust on muidugi mitmesugust. Päris loll inimene ju reeglina ühiskonnas edu ei saavuta. Ja rikkaks ka ei saa. Selleks on vaja teatud liiki tarkust. Inimene, kes suudab oma isikliku elu (teiste arvel) hästi ära korraldada, ükskõik millises ühiskonnas, on ju tark, mitte rumal.
Aga riiki valitsema peaksid inimesed, kellel lisaks sellisele tarkusele oleks veel ka hingetarkus, mõtlemisvõime, südametunnistus ja missioonitunne. Kes oleksid valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest. Kes tunneksid, et nad vastutavad kõigi oma tegude ja sõnade eest oma rahva ees. Kes saaksid aru, et nende tegevusest oleneb kogu rahva heaolu ja käekäik. Kes ka ise sooviksid, et rahvas neid austaks ja usaldaks, ning oma tegevusega püüaksid seda austust ja usaldust ära teenida.
Olen sageli mõelnud: miks küll meie valitsejad ei ole endale võtnud selliseid tarku nõuandjaid, ja miks nad ei võiks tarkade nõu järgi tegutseda, isegi kui see nende isiklike (lühinägelike) soovide ja ambitsioonidega vastuolus on. Tark oskab kaugemale näha, oskab ka hädaohtude eest hoiatada. Tark kindlustaks ju neile võimu ja rahva lugupidamise?
Jah, aga tarka oskab hinnata ainult see, kes ka ise tark on. Rumal võtab enamasti endale veel rumalamad nõuandjad, et nautida oma üleolekut.
Ühiskond, mis aina enam ja enam keskendub materiaalsete väärtuste saavutamisele, hülgab järk-järgult loomuliku inimliku eetika kui takistava elemendi ning asub selle asemele välja töötama endale meeldivat «eetikakoodeksit». Või tehislikku eetikakompassi.
See tähendab: selliseid eetikareegleid, mis sobiksid neile, kes on ühiskonnas võimul ja kelle käes on suurem osa materiaalseid väärtusi. Mis annaksid nendele teiste silmis niiöelda õige, korraliku kodaniku staatuse ning kindlustaksid neile enam-vähem ohutu eksistentsi nende seas, kes on enamuses, kuid kes peavad materiaalses mõttes vähesega läbi ajama.
Et keegi ei mõtleks, nagu oleksid ühiskondlikud varad ebaõiglaselt jaotatud, ning veel enam: et kõik endalegi eesmärgiks seaksid sellesama materiaalse heaolu saavutamise ega ohustaks võimulolijate kaardimajakest, kangekaelselt järgides ning jutlustades tegelikku inimlikku eetikat.
Karjääripoliitikud ei suuda vist enam ühtegi vastaspartei avaldust ega ettepanekut nii-öelda puhtalt vastu võtta.
Kristliku eetika üleüldine kõrvaleheitmine vist ongi valitsuste eesmärk ja tegutsemise alustugi. Uued kategooriad, mis võetakse kasutusele poliitikute poolt, on näiteks partei huvid ja propaganda, poliitilised manöövrid ehk poliittehnoloogia, nagu seda nüüd nimetatakse — eriti valimiseelsel perioodil. Karjääripoliitikud ei suuda vist enam ühtegi vastaspartei avaldust ega ettepanekut nii-öelda puhtalt vastu võtta. Alati kahtlustatakse selle taga mingit omakasulist manöövrit ja rahva petmist võimu saavutamise nimel. Ju siis seda aina tehakse ise.
Ja muidugi on seal olulisel kohal ka tänapäeva müütilised «euroopalikud väärtused». Proovin neile õiged nimed anda: valikuline sallivus ja avatus, ksenofiilia, migrantofiilia, seksofiilia, etnofoobia, rahvuslik alaväärsuskompleks, ambivalentsus, variserlus, elitism, kambakraatia, rahaahnus, ning siia juurde kõigi teisitimõtlejate vihkamine ja laimamine. Väärtused missugused!
Meie rahval tuleks vist üheskoos koolipinki istuda ja hakata õppima, kuidas ehitada normaalset inimlikku riiki. Eelkõige: kuidas iseseisvalt mõelda ja oma elu korraldada, vastavalt meie oludele, mitte kellegi võõra nõuandeid meie oludesse sisse suruda. Palmid meie kliimas ei kasva. Me peame õppima ette nägema oma tegude ja otsuste võimalikke tagajärgi tegelikus elus, sest otsused, käsud ja keelud näevad paberil hoopis teistsugused välja kui päris-elus.
Esimene samm sellel teel oleks kehtestada ükskord ometi tõeline sõnavabadus ja kõikide inimeste võrdne kohtlemine, kus uusliberaalsel multikultilisel ideoloogial ei oleks nii kindel ainuvõim, kus võrdselt liberaaliaga arvestataks ja hinnataks ka konservatiivset ja rahvuslikku eetika- ja poliitikasuunda. On see nii võimatu? Miks?
Ons konservatiivsus nõnda ohtlik, et seda tuleb aina laimata ja halvustada? Ons konservatiivsus nii ilmselgelt õige ja hea, et selle vastu ei olegi olemas mingeid mõistlikke argumente? Ent mida agressiivsem on rünnak, seda suurem on ka vastupanu. Ja pealtvaatajad valivad pooled. Eestlane on kangekaelne. Ikka on neid, kes ei ole nõus hakkama marionetiks väljamõeldud ideoloogilises narratiivimaailmas. Kes tahavad elada päriselt, päris-maailmas.
Poliitika peab olema inimkeskne, mitte ideoloogia- ega riigikeskne. Riigil peab olema eetiline alus. See riik, mis on iseenesega riius, ei püsi.
Malle Pärn, Tartu volikogu liige, EKRE