12.07.2018
Malle Pärn
Teoloog, rahvuskonservatiiv ja näitleja Malle Pärn juhib tähelepanu sellele, et kõik kitsaskohad ja mured, mida valitsusparteide poliitikud nende uuestivalimise järel korda lubavad teha, on tegelikult nende endi loodud.
“Enne valimisi tulevad poliitikud kokku ja panevad kirja probleemid, millele lahenduste lubamisega saaks võimalikult suurema hulga valijate hääled endale meelitada. Otsitakse välja need nähtused või olud, nii-öelda kitsaskohad meie ühiskonnakorralduses, millega rahvas rahul ei ole. Ja loomulikult mõeldakse välja võimalikke muudatusi, mida siis rahvale lubatakse. Sageli ei kavatsetagi neid lubadusi täita. Seda me oleme palju kordi näinud, kuidas poliitikud oma lubadused unustavad või need lausa vastupidiseks pööravad.
Poliitikute eesmärk enne valimisi on: haarata endale võim. Pärast valimisi: püsida võimul. Iga hinnaga. Kõik muu on parafernaalia. Võimulpüsimiseks ei piisa rahva käest saadud häältest, on vaja ka rikkaid ja ettevõtlikke toetajaid, niiditõmbajaid, seega: oluline on olla kuulekas nendele, mitte valijatele. Sest kergeusklikku valijat on võimalik petta, palju kordi, ikka uuesti ja uuesti. Aga niiditõmbajatele on vaja teeneid osutada.
Juht peab tegutsema kõigi huvides, nii-öelda üldise hüve nimel. Ma kahtlen, kas meie poliitikud üldse teavadki, mida tähendab üldine hüve. Riigikogus istuvad kuulekad marionetid, kes on ära õppinud teatud vormelid ja süsteemid, nende vaimne keskkond on virtuaalne poliitkorrektne mängumaailm. Kellegi kokkuklopsitud narratiiv. Nad oskavad selles narratiivis suurepäraselt orienteeruda. Aga tegelikku maailma nad ei näe ega mõista. See ei lähe neile isegi korda. Sest ka nende isandaid see ei huvita.
Probleemid, mille lahendamisega poliitikud justkui enne valimisi tegeleksid, on ju NENDE ENDI loodud. Nende tehtud või tegemata jäetud. Ja mitte kogemata, vaid sihilikult, täies teadmises. Sest sellest oleneb nende võimulpüsimine. Ja loomulikult vajavad sellised poliitikud igasugu avalikke propagandiste, suhtekorraldajaid ja mainekujundajaid, kes nende vead voorusteks räägivad. Kes levitavad seda narratiivi, milles poliitikud elavad. Ent see “maine” on papist, ja maalitud lilledel teatavasti lõhna ei ole.
Ainus tõeline HEA poliitiline mainekujundus on see: näidake, et te saate aru, mis maailmas toimub, näidake, et te tõesti tahate kõigi inimeste elu elamisväärsemaks teha. Tunnistage oma vigu. Parandage neid. Mitte nii, et justnagu parandaksite kellegi teise tehtud vigu, vaid ISEENDA tehtud vigu. Ausus on parim maine. Maailma asjadest õigesti arusaamine on parim poliitiline maine. Seda ei saa luua moodsad hästitasustatud tuuletallajad.
Seni on kõik erakonnad tõestanud, et nad ei oska riiki valitseda. Seda näitavad kasvõi kaks meie kõige valusamat puudust: maapiirkondade tühjenemine inimestest ja noorte küüditumine välismaale tööle. Meie riik on äpardunud, tuleks hakata kiiresti ümber tegema. Põhjalikult, mitte iluravi või peenhäälestust. Me peaksime kõik välismaised narratiivid kõrvale viskama, üksmeelselt kokku tulema ja uuesti otsast peale hakkama. Kasvõi uue laulva revolutsiooniga, kui muidu ei saa.
Kui lõpetaks need propagandistlikud tõmblemised, ja hakkaks päriselt oma riiki ehitama? Kas see tõesti polegi enam võimalik? Miks me peame kõik elama riigis, millega on rahul vaid 20% rahvast? Ja miks nemad rahul on? Sest nad kuuluvad toiduahelasse, nendele on kasulik just selline Eesti, kus suretatakse välja maaelu ja kus noored inimesed on välismaiste pankade orjad, ja küüdituvad välimaale tööle. Terve see toiduahel on kaasosaline selle vankri kraavi ajamises.
Äkki tuleks keelata nendel, kes on seni aktiivselt tegutsenud valitsuskoalitsioonis, kes on selle vankri kraavi ajanud, sinna uuesti kandideerimine? Siis ei saaks nende toiduahela lülid enam neid sinna valida, ka nemad peaksid siis valima kedagi teist. Ja võiks juhtuda, et Toompeale pääseksid natuke arukamad ja iseseisvamad inimesed. On see tühi lootus?”