03.05.2020
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, et respekti põhimõte peaks kehtima kas kõigile või siis mitte kellelegi – lugu pidada saab vaid vastastikku.
„Mina tahaksin tõesti teada, kas kodanik Kersti Kaljulaid on Kadriorus ametis oldud aja jooksul kunagi öelnud või teinud midagi, mis oleks kasvõi pisutki meie rahva või riigi elu positiivses suunas mõjutanud? Ma ju ei tea, sest ega ma ta tegevust ju kogu aeg ei jälgi, inimene tahab ikka enamasti tegelda sellega, mis talle meeldiv või kasulik on, mitte ebameeldiv ja mõttetu ajaraiskamine.
Sotisaalmeedias muidugi võimendatakse enamasti negatiivseid nähtusi, sellepärast on ta mainegi enamasti negatiivseks kujunenud. Äkki teeme talle liiga? Hm. Ootan nüüd tema kaitsjate postitusi. Ja olen kohe nõus teda tunnustama selle hea eest, mis minul on kahe silma vahele jäänud.
Meil oleks ju tegelikult praegu justkui mingi opositsioonivalitsus, keda kõik võivad vabalt halvustada, alandada, laimata, sest liberaalide “sõna on vaba”, aga konservatiivide pooldajaid võib sõimata ja koguni kohtusse kaevata, kui nad sõimajatele vastu julgevad hakata.
Tundub, et tegelik valitsuskoalitsioon (refid, sotsid), keda ju jäägitult kummardab meedia – on tagalakaitsesse tõmbunud ja loobib sealt kaikaid ja porikamakaid demokraatlikult valitud valitsuse pihta. Ikka on kõik kuidagi tagurpidi ja sassis.
Nagu EKREt laimati ja halvustati, kui ta opositsioonis oli, nii laimatakse ja halvustatakse teda edasi.
Riigis peaksid siiski valitsema mingid seadused, ja valitsusel peaks olema mingi ametlik autoriteet? Kui meil ikka on riik, mitte Brüsseli provints? Isegi kohtusüsteem kimbutab liberaalide (õiglasi) kriitikuid, ometi EI OLE liberaalid praegu võimul, nad ei teegi tegelikult mitte midagi, peale töötegijate hüsteerilise segamise. Seisavad kõrval ja karjuvad täiest kõrist: “kõik, mida te teete, on vale!”
Mõned inimesed on asunud kaitsma Kaljulaidi, kui ma olen teda kritiseerinud, nad on manitsenud mind, et ta “on ikkagi president ja me peame teda sellepärast austama”.
Olen nõus. Auväärne amet peaks väärima respekti. Kultuurses riigis.
Heakene küll, mind kutsutakse üles austama tooli, mitte inimest. Ma teeksin seda meelsasti, ma olen viisakas inimene, – KUI see oleks meil üldine põhimõte. Et auväärsesse ametnikku suhtutakse respektiga. Viisakalt.
Aga miks seesama põhimõte ei tule pähegi neile presidendi ja liberaalide kaitsjatele siis, kui rünnatakse konservatiive, praegust valitsust, ministreid, peaministrit, riigikogu esimeest? Miks NEID tohib iga kaltsakas voorimehe kombel sõimata ja maha teha? Karu tagumikku saata?
Ka nendele peaks kehtima see ameti autoriteet! Võrdsusevolinik ei ole kordagi nende kaitseks häält tõstnud!
Ja kui see respekti põhimõte ei kehti KÕIGILE, siis ei pea see kehtima kellelegi! Kuni riigikogu liikmed ei hakka üksteisest VÕRDSELT lugu pidama, kuni president välismaa ajalehes sõimab ja laimab oma rahvast, seni ma ei kavatsegi neid austada!
Kui isegi kõrgete ametikandjate kohta võib vabalt ja karistamatult öelda solvavaid ja laimavaid sõnu, mis õigus on siis veel mingitel nokulauljatel või lapsevankrisõdalastel nõuda kahjutasu “netisolvamise” eest??? Sõna on ju vaba?
Ärge kaotage reaalsustaju, sõbrad!
Võrdsus tuleb meil kõne alla miskipärast ainult siis, kui tegemist on liberaalidega. Konservatiivide jaoks ei ole meie ühiskonnas ette nähtud mitte mingit võrdsust!
Riigi esiametnik nõuab sõnavabadust konservatiivide laimajatele ja halvustajatele, tigedatele teleülekuulajatele, anonüümsetele pealekaebajatele, aga mitte iialgi neile, kes sellele laimule ja rumalusele vastu hakkavad! Ta lubab neilt lahkesti isegi kohtu kaudu raha välja pressida?
Miks me peame alatut intriigitsejat viisakalt kohtlema, aga seaduskuulekat inimest tohib iga ennasttäis liberaal karistamatult sõimata ja laimata?
Kas meil tõesti enam iial ei ole lootust taastada normaalset ühiskondlikku kliimat?
Kas meil ei olegi enam seadusi, mis liberaalide vägivalda natukenegi ohjeldaksid?“