08.10.2016
Malle Pärn
Eks meil igaühel ole mingi ettekujutus iseendast, oma lähikondlastest, rahvast, riigist. Elust. Ja igaühel on omad ettevõtmised, kohustused, soovid, eesmärgid.
Me elame ühes riigis, me räägime üht keelt. Meil on üks valitsus, meil on ühised mured ja rõõmud. Rahval on need ühised, valitsusel aga teised, nii vähemalt tundub. Ja teised plaanid. Ja rõõme on nendel rohkem kui muresid.
Ent mis on RIIK? Kas Uljanov-Leninil oli tõesti õigus, kui ta ütles, et riik on aparaat rahva rõhumiseks? Kas see on nagu põhjatu, kiirelt kasvava isuga koletis, kes aina rohkem ja rohkem süüa tahab, kuni viimaks rahva üleni neelab?
Riik tõstab maksud nii kõrgele, et rahvas ei jaksa neid maksta, maksud ei laeku ja riigi eelarvesse tulevad augud. Eks siis riik peab makse tõstma. Suletud ring. Nagu too vares värskelt tõrvatud katusel: nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni.
Riigil peaks olema kohustus maksta inimestele sellist palka, millest see suudab riigi poolt kehtestatud maksud tasuda nii, et tal ka elamiseks raha üle jääb. Täiesti endastmõistetavalt peaks olema mingi alammäär, millelt makse ei võeta, sest riik peaks inimese eelkõige ellu jätma. Kerjused ei pea ministrile palka maksma, seda maksku pankurid ja ärimehed ja muud korraliku sissetulekuga seltsimehed. Sest kerjusel ei ole ministrist mingitki kasu.
Korralike, ühiskonnale vajalikku tööd tegevate tööinimeste liiga madal palk on ju tegelikult sellesama riigi saamatus. Ja riigi saamatust ei pea kinni maksma selle saamatuse ohvrid. Ning saamatule töötajale ei ole vaja maksta kõrget palka.
Poliitikute palka tohiks tõsta alles siis, kui nad on suutnud normaalse ühiskonnakorralduse luua, mis ise toimima hakkab. Kui nad on suutnud rahvale eluks vajalikud väärtused alles hoida. Meie poliitikud tegelevad nende väärtuste hävitamisega, mitte alleshoidmisega. Ümberkorraldused (reformid) politseis, meditsiinis, halduses ja hariduses on kaasa toonud väga palju segadust ja valu.
Mis asi see riik üldse on? Mulle tundub, et see mõiste on vaid osavasti väljamõeldud kate omakasupüüdlike võimujahtijate jaoks, et varjata oma tegevuse inimvaenulikkust. Nagu mõned usklikud asetavad vastutuse omaenda tegutsemise tagajärgede eest Jumalale või Kuradile, nii kasutavad raha- ja võimuahned poliitikud Riiki oma saagijagamise varjamiseks. Et sundida inimesi tegema nende tahtmist, et ehitada üles neile kasulik seadussüsteem. Kas riik on organiseeritud kuritegevuse vorm?
Riik peaks olema mõistlik institutsioon ühe rahva ühiseluliseks korraldamiseks. Konkreetne, mitte abstraktne institutsioon. Järelikult peaks ta selle ühiselu korraldamisel arvestama selle konkreetse rahva iga liikmega. Nii-öelda, olemasoleva ehitusmaterjaliga. Palkmaja ehitatakse palkidest ja kivimaja kividest. Konkreetsetest.
Ühiselu korraldamise aluseks peaks olema rahvas, mitte kapital. Kapital on vaid üks vahenditest, mis peaks aitama seda ühiselu korraldada. Riik peaks inimest kapitali vastu kaitsma, mitte sellele ohvriks tooma.
Inimeste maailmas tuleks esimesele kohale seada inimlikkus, inimestevahelised suhted, mitte rikkus ja võim.
Kui vabriku omanik müüb vabriku maha, siis tal ei ole selle vabrikuga enam midagi tegemist. Ta võib kasvõi teise riiki elama kolida. Nõnda on ka riigiga. Kui kõik ühisomandused maha müüakse, siis lakkab eksisteerimast ka see riik.
Kas on üldse midagi, mis kuulub nii üheselt riigile, et ta seda millal iganes maha müüa tohib? Kas riik on üksnes rahva poliitilise esinduskogu sünonüüm?
Kas see, mida me Eesti Vabariigiks nimetame, on üldse enam iseseisev riik?
Kui suurte ettevõtete ja pankade mahamüümise põhjenduseks on see, et me ise neid majandada ei suuda, siis on see Eesti Vabariik ju pankrotis, ja kuulub likvideerimisele.
Miks meie valitsus seda ausalt tunnistada ei julge, ja meile muinasjutte räägib?