Tartu linnavolikogu rahvuskonservatiivist saadik Malle Pärn kirjeldab novembrikuu istungil toimunud häbiväärseid toiminguid.
„Silver Kuusik esitas Tartu volikogule eelnõu lasteaia kohatasu kaotamise kohta, erilist arutelu saalis ei tekkinud. Mina esitasin linnavalitsuse poolt vastajatele küsimuse, miks on Tartus kõige kõrgemad lasteaia kohatasud, miks Tartus on kallim lasteaeda pidada kui mujal, – sellele ei vastatud.
Võtsin ka natuke pikemalt sõna.
„Lugupeetud kolleegid.
Öeldakse, et eksimine on inimlik. Kahetsejale antakse eksimus andeks. Öeldakse ka, et eksimuses püsimine või sellest kangekaelselt kinnihoidmine ei ole positiivne nähtus.
Mina tunnistan, et olen oma elus teinud valesid valikuid, olen eksinud ja kahetsenud. Ma ei ole kindel, et mul on alati õigus.
Ja mul on linnavalitsusele ja ka kõigile koalitsiooni automaat-hääletajatele üks küsimus: kas teie üldse kunagi endas ei kahtle, kas teil üldse kunagi tuleb kasvõi kerge tunne või mõte või üürike kõhkluse hetk, et äkki teil pole õigus, et äkki te teete midagi väga valesti?
Ja kas te olete kunagi teinud vigu, mida hiljem mõistate ja tunnistate ja palute andeks ja püüate heaks teha? Või usute tõesti, et oletegi alati ja kõiges ilmeksimatud?
Koolis saavad lapsed veel käia tasuta, need, kes lepivad riigikooliga.
Ka riigilasteaed peaks endastmõistetavalt olema riigi ülalpidamisel, samuti lepingud eralasteaedadega, sest nad on riigile vajalikud. Meil on ju vaja, et nende laste vanemad teeksid mingit ühiskonnale kasulikku tööd ja maksaksid makse. Kui riigi valitsus seda ei taipa, siis peaks seda taipama kohalik valitsus ja selle korraldama oma maksurahadest.
Rahapuudus ei ole mingi argument, Tartu on väga rikas linn, palun, vaadake eelarveid, – oluline on hakata tõsiselt tegelema ennekõike elutähtsate asjadega ja jätta vähemalt praegu, katastroofilises olukorras kõrvale kõikvõimalikud moeröögatused ja euro-luksusprojektid. Las tegelevad nendega need, kellel on veel rohkem raha. Kelle rahval ei ole nii palju lahendamata probleeme. Meil on, ja paraku tuleb aina juurde. 30-aastase iseseisvuse tulemusena on meil praegu põhiprobleemiks inimeste igapäevane toimetulemine. Kas pole paradoksaalne?
Meie prioriteet on inimene, Tartu elanik, igaüks eraldi, kuni viimase õnnetu töötuni välja, kes on ka inimene ja ei ole sugugi vähem väärtuslik kui meie siin. Riigi valitsus on inimese enda hooleks jätnud, meie siin ei tohi seda teha.
Kui meil pole raha, et aidata noort perekonda, kes oma elu alustab, et nad ei peaks olema kahekümneks aastaks rootsi pankade orjad, siis see tähendab ainult üht: et linnavalitsus ja volikogu (!) ei saa oma tööga hakkama.
Ja mul on edaspidiseks üks konkreetne ettepanek: jagame kõik oma eelnõud ja eelarved ja prognoosid ja strateegiad ja projektid, mida me siin arutame ja hääletame, kahte ossa:
Esimeses osas oleksid meie igapäevaseks eluks hädavajalikud ettevõtmised, mis tuleks esmajärjekorras ära teha, ja siis alles, kui raha üle jääb, võtaksime kaalumisele need brüsseli ja ÜRO soovitatud kliima- ja soo- ja rohepöörangud ja isesõitvad autod ja nutikad ülekäigurajad ja kõik muud heaolumaailma veidrused.
Tänan, et mu ära kuulasite, et te mikrofoni välja ei lülitanud.“
Loomulikult hääletas koalitsioon selle eelnõu maha, 30 inimest saalis ei tahtnud, et lapsed saaksid käia lasteaias linna kulul. Neil on muud prioriteedid. Vanade parkide hävitamine ja nende asemele majakarpide ehitamine. Autovabaduse puiestee, mida rahvas kutsub ajuvabaduse puiesteeks. Välismaised rohepöörased projektid eemaletõukavate nimedega. Ja loomulikult oma toiduahel, valimistel kindlustatud hääled.
Aga istungi vaheajal tehti ajalugu. Emotsionaalne grupikene rivistas end pildistamiseks lava ette ja rullis lahti kuuetriibulise lahingulipu. Nemad hakkavad toetama LGBTQ+ võrdsust.
Enamik volikogu liikmeid vaatas seda tsirkust hämmeldunud pilguga, justnagu oleksid nad sattunud valesse kohta. Ka kaks abilinnapead poseerisid rõõmsate nägudega triibiklipu jüngrite hulgas. Progressi tee Tartu volikogus on avatud.
Minul oli piinlik ja häbi.
Minu meelest sai volikogu väärikus tugeva hoobi. Kas me hakkame nüüd komisjonides ja istungitel arutama inimeste erinevat suguelu ja pähe õppima vulavaid ja virdavaid soovariante?
Kas ka Tartu linnavolikogu kodulehele pannakse üles hullumeelsed kväärteooriad, nagu nad juba on sotsiaalministeeriumi ja võrdõigusvoliniku lehtedel? Koos uuskeele sõnastikuga, et me ei eksiks kohustusliku seksuaal-ideoloogia vastu?
Koalitsiooni ja opositsiooni vahel on niikuinii pingeid, nüüd peame veel hakkama vaidlema LGBT aktivistidega?
Tuletan siinkohal meelde sotsist kandidaadi Eveliis Padari artiklit Tartu Postimehes enne kohalikke valimisi.
Tsiteerin:
“Mida Tartus teha tuleks?
Mõned lihtsad võtted, millega linn saab toetada kaasavamat, sallivamat ja õiglasemat linna- ja vaimuruumi kväärkogukonnale.
• Märgime LGBT-turvalised alad vikerkaarelipuga. • Heiskame vikerlipu inimõiguste tähtpäevadel esindushoonetele – Kaarsilla tuled vahelduvad juba praegu vikerkaarevärvides. • Märgistame ja märkame LGBT-kogukonna ajaloolisi paiku ja isikuid – meil on Wilde’i kuju, aga veel? • Loome võrdsusvoliniku ametikoha, volinik aitab juhtida linna tegemisi kõiki vähemusi kaasavalt ja arvestavalt. • Pakume tuge LGBT-keskuse, -klubide, -üritussarjade loomiseks ja ülalpidamiseks – meil on vikerpeod, aga kas tulevane Alan Turing leiab Tartu ülikoolis toetava sõpruskonna? • Arvestame privileegide ja nende puudumisega – mitte kõik kväärkogukonna liikmed ei räägi eesti keelt, mitte kõik ei ela kesklinnas, mitte kõigil pole häid suhteid perearstiga, mitte kõik ei käi eliitkoolis, mitte kõik ei saa majanduslikult hakkama –, arendame ametnike, sotsiaaltöötajate, nõustajate, arstide ja pedagoogide teadlikkust ja valmisolekut toetada neid tartlasi, kes seda vajavad. • Lõpetame neutraalsete ruumide ja ankeetide asjatu sildistamise: avalikud tualettruumid ei pea olema roosad ja sinised, üht- või teistpidi kolmnurgaga ja ankeetides soo küsimine ei ole enamasti vajalik. • Loome linna ja kõrgkoolide veebilehtedele kväärkogukonna infovoo, mis tähistaks kogukonna ajalugu, olevikku ja tulevikku – me ei peida, me esitleme uhkusega.”
Näete, mis Tartut ees ootab. Noor aktivist ütles uhkusega, et Tartu linnavolikogu on esimene, kus on loodud LGBTQ+ tugigrupp!
Edasi kommunismile!“